Intrigo. Håkan Nesser

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Aga see oli suurepärane. Siis istub too mees seal ja ootab teda, mitte vastupidi.

      Ta tõmbas ukse lahti ja sisenes. Astus kitsas L-tähe kujulises saalis kaks sammu edasi ja jäi seisma. Libistas pilgu üle otse ees ja vasakul olevate lauaridade. Ootas, et keegi teda märkaks.

      Ootas, et too mees teda märkaks. Niipalju kui tema mäletas, Intrigos rohkem ruume ei olnud, ei mingeid varjatud nurki, kus oleks saanud veidi rohkem omaette olla. Kõik kohvikus olevad külastajad paistsid ukse juurest kätte, sealt, kus tema oli seisma jäänud.

      Rahvast oli kaunis hõredalt. Peale vasakpoolses ruumis istuva nelja vanema daami istus natuke suuremas saali osas kolm härrat, igaüks eraldi. Kaks tükki teine teises aknaaluses lauas ja üks teisel pool baariletti seina ääres. Kõik kolm olid näoga välisukse poole ja kõik kolm – talle tundus, et kordamööda – tõstsid pilgu ja silmitsesid teda. Põgusalt, enne kui igaüks pöördus tagasi oma ajaviite juurde: üks pastaroog, üks raamat, üks õlu ja … traavivõistluste kava, kui ta ei eksinud. Ta vaatas käekella. Seitse minutit kolm läbi.

      Ilmus kelner ja kinkis talle pooliku naeratuse.

      „Ma … ma ootan oma kaaslast. Minu meelest pole ta veel tulnud.”

      „Ehk sooviksite seniks istet võtta?”

      Judith tegigi nii. Istus uksele kõige lähema laua taha, kuid ei tellinud midagi. Kelner kadus. Kolm meest istusid endiselt oma kohtadel, ja kuna keegi neist ei paistnud teda tähele panevat, sai ta neid natuke hoolikamalt vaadata.

      Otsekohe turgatas talle pähe, et kõik kolm tunduvad õiges vanuses olevat. Nelikümmend pluss-miinus viis. Kui Tom oleks elus olnud, oleks ta kolmkümmend üheksa. On see ikkagi üks nendest, mõtles ta. Miks ta siis lihtsalt seal istub? Ja miks me mingisugust tunnusmärki kokku ei leppinud? Isegi kui ta oleks Tom, ei saaks ta ju nõuda, et ma ta ära tunnen. Ja mis ütleb, et tema teab, kuidas mina praegusel ajal välja näen?

      Ehkki teisest küljest olid nad kokku leppinud, et kohtuvad kell kolm, ja saalis oli ainult üks üksik naine. Teisisõnu, mõtles ta, teisisõnu pole ta veel tulnud. Mingil põhjusel.

      Või?

      Ta uuris mehi ükshaaval natuke lähemalt. Ka välimuselt olid nad kummalisel kombel sarnased. Ühelgi polnud habet ega vuntse, ükski ei kandnud prille. Juuksed olid kõigil kolmel ka üsna lühikesed, ehkki kui see, kes istus kõige kaugemal, korraks pead pööras, nägi ta, et mehel on tegelikult hobusesaba. Kõik kolm näisid olevat võrdlemisi heas vormis, keskmise kehaehitusega, mitte paksud. Üks hallikasmust pintsak ja tume päevasärk, üks valge päevasärk ja kootud vest, üks tumesinine polosärk. Ei midagi silmatorkavat. Kolm keskea künnisel olevat harilikku eurooplasest meest.

      Kes, mõtles ta jälle. Kui ta oleks sunnitud otsustama.

      Võib-olla see, kes istus talle kõige ligemal? Aknaaluses lauas, kohvitass ees, ja ilmselgelt süvenenud paksu kapsaks loetud pehmekaanelisse raamatusse. Aga nägu ei tahtnud hästi sobida, kui ta meenutas, kuidas Tom oli seitsmeteistaastaselt välja näinud. Silmad olid liiga lähestikku ja lõuapartii liiga pikergune. Suu liiga õhuke.

      Aga taevas hoidku, mõtles ta. See ei saa ju tema olla. Miks ma siin niimoodi oletan? Tom on surnud.

      Sel ajal, kui ta nende viljatute mõtetega tegeles, oli kelner vasakpoolses saali osas neljalt daamilt raha vastu võtnud ja naasis nüüd tema laua juurde.

      „Kas olete kindel, et ei soovi midagi?”

      Ta vaatas uuesti kella. Veerand neli.

      „Ei, tänan,” seletas ta. „Ma usun, et see oli mingi eksitus. Mu tuttav nähtavasti ei tule. Aitäh, et lubasite mul ikkagi istuda.”

      Kelner noogutas ja tõmbus tagasi. Judith tõusis, lükkas tooli laua alla ja lahkus Café Intrigost.

      „Imelik, eks ole?”

      Maria Rosenberg oli tõeliselt mureliku moega. Otsekui oleks ta ükskord ometi puutunud kokku inimliku käitumisega, mis raamidesse ei mahtunud. Tema isiklikesse väga laiadesse raamidesse.

      „Minu meelest ka,” lausus Judith Bendler ja kohendas patja oma selja taga. „Ma ei saa tõepoolest aru, milles küsimus.”

      „Oleks üllatav, kui sa saaksid,” sedastas terapeut. „Ma pean ütlema, et olen sinu pärast natuke mures.”

      Oli neljapäeva hommikupoolik. Kohtumine oli ammu kokku lepitud, kuid Judith mõtles, et oleks igal juhul konsultatsiooni taotlenud. Ükskõik mis tingimustel; õhtu ja öö pärast asjatut Café Intrigos käimist olid olnud rasked. Nii rongiga Holtenaari tagasi sõites kui ka esimestel tundidel pärast kojujõudmist oli ta ennast kuidagimoodi valitsenud. Aga kui ta oli Djangoga lühikese õhtuse jalutuskäigu teinud ja koer siis kööki madratsi peale heitnud, tundus, nagu oleks ta sisemuses midagi katkenud. Avanes mingi pragu ja sellest praost voolas välja ebamäärane hirm. Kui Robert kella üheksa paiku õhtul helistas, oli Judithil juba kolm klaasi punast veini hinge all; kahtlemata kuulis mees tema häälest, et ta on joonud, ja Judithil õnnestus tõelist põhjust varjata üksnes suure eneseületuse hinnaga.

      Ta seletas, et oli tõesti joonud paar klaasi hõõgveini. Kuna tundis ennast natuke tõbisena. Aga purjus? Loomulikult mitte.

      Mida mees oleks öelnud, kui ta oleks rääkinud oma ärajäänud kohtumisest nende surnud pojaga, selle peale ei tahtnud Judith mõeldagi.

      „Miks siis?” tahtis see-eest teada Maria Rosenberg. „Miks on nii oluline Robertit asjasse mitte segada? Ka sa oleksid nii kena ja teeksid mulle selgeks.”

      Ta mõtles paar sekundit järele, kuid ei leidnud ühtegi pehmendavat eufemismi.

      „Ta arvab, et ma kujutan seda ette. Asjaolu, et see neetud tüüp kohvikusse ei ilmunud, üksnes kinnitab tema arvamust. Ära unusta, et …”

      „Jah?”

      „Ära unusta, et mul on selja taga paar perioodi.”

      „Kas sa pead silmas Majornat?”

      „Jah, muidugi pean ma silmas Majornat. Kui inimene on kord närvihaige olnud, on tagasitee lühike, seda tead sina teistest paremini.”

      Maria Rosenberg noogutas. Mõmises ja porises natuke rahulolematult asjade seisu ja inimeste rumaluse üle ning rüüpas lurinal lonksu teed. „See on luul.”

      „Luul?”

      „Robertil, mõtlen ma. Ma ei usu sekunditki, et sa endale ette kujutad. Ei kujutanud ka siis, kui ravil olid. Ja ma tahan meelde tuletada, et see oli kümme aastat tagasi, paranda mind, kui ma eksin.”

      See pidas paika. Nii üks kui ka teine. Judith oli hakanud teraapias käima seoses Majornast välja kirjutamisega, ja ükskõik, mis tal tollal, vastavalt kaksteist ja kümme aastat tagasi, ka viga oli, ei olnud hallutsinatsioonid kunagi kordunud. Ükskõik, mida Robert ka ei arvaks. Ja tegelikult ei olnud ta ravil olnud pikemalt kui kaks nädalat korraga.

      „Muide, kama puha,” jätkas terapeut. „Jätame Roberti korraks kõrvale. Aga püüame natuke ratsionaalsed olla. Mis on see, mida me kindla peale teame?”

      Judith kehitas õlgu. „Räägi edasi.”

      „Hea meelega. Jah, kindla peale teame, et mingi tolgus tahab sind ärritada. Ta on kaks korda helistanud СКАЧАТЬ