Intrigo. Håkan Nesser

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ õige,” kinnitas Judith.

      „Teine küsimus on see, kas me peaksime mingisugused ettevaatusabinõud tarvitusele võtma.”

      Judith pani tähele, et ta on hakanud kasutama asesõna „meie” ja temas tärkas tänulikkus. Ilmselt ei olnud küsimus selles, et keegi tema eest hoolitseks, aga tal oli vähemasti usaldusmees. Keegi, kes teadis ja hoolis. Kes oli valmis esilekerkinud probleemi koos temaga lahendama.

      Aga abinõud? Ettevaatusabinõud?

      „Mida sa sellega mõtled?” küsis ta.

      Maria Rosenberg võttis prillid eest ja näris ühte sanga.

      „Mida sa peaksid tegema, kui ta järgmine kord helistab. Minu arust peaksime seda küsimust arutama.”

      „Mul ei tulnud täna öösel neli tundi und ja ma mõtlesin selle asja üle järele,” sõnas Judith. „Kahjuks ei jõudnud ma kusagile.”

      Terapeut vangutas murelikult pead. „Tema esimese ja teise rünnaku vahel oli üsna pikk aeg,” nentis ta. „Tahaks teada, kas sama juhtub jälle. Peaaegu kaks kuud, oli vist nii?”

      „Laias laastus,” lausus Judith. „Seitse nädalat, kui ma õigesti rehkendasin.”

      „Hm. Kuidas sa politseiga ühenduse võtmisse suhtud?”

      „Ei,” vastas Judith kohe. „Loomulikult mõtlesin ma selle võimaluse peale, kui und ei tulnud, aga jõudsin otsusele, et jätan asja sinnapaika. Mida nad uurida saaksid? Neil pole ju ühtegi juhtlõnga, millest kinni hakata. Ei telefoninumbrit ega midagi. Ja ta pole ju …”

      „Jah?”

      „Ta pole tegelikult kuidagimoodi ähvardanud. Ainult ütles, et tahab minuga kokku saada. Minu teada pole see seadusevastane.”

      „Ilmselt mitte,” nõustus Maria Rosenberg ohates. „Jah, küllap peame keskenduma sellele, et asi ilma politseita ära klaarida. Vähemalt esialgu. Kuidas sa praegu tunned? Kas suudad elada ja tööd teha nagu tavaliselt?”

      Judith mõtles hetke. „Ma tahaksin meelsasti sinuga natuke tihedamat kontakti. Kas ma tohiksin näiteks helistada?”

      „Loomulikult,” hüüatas terapeut ja ajas käed laiali.

      Peaaegu nii, nagu oleks ta tahtnud oma klienti emmata, kui see ainult poleks nii mugavalt istunud ja kui vahemaa nende vahel oleks olnud natuke väiksem kui poolteist meetrit.

      „Sa võid helistada mulle kakskümmend neli tundi ööpäevas. Ja teen ettepaneku, et kohtume kord nädalas isegi siis, kui midagi ei juhtu. Kui sa tunned, et sul vaja on, siis sagedamini. Kuidas tundub?”

      „Kõlab hästi,” lausus Judith.

      „Ja Robert? Millal sa oma mehele asjade seisust teatada kavatsed?”

      „Ma ei tea.”

      „Kus ta praegu on?”

      „Genfis.”

      „Film?”

      „Jah. Ta jõuab pühapäeval koju.”

      Maria Rosenberg mõtles hetke järele. „Siis on sul otsusele jõudmiseks mõni päev aega. Aga asi kisub vist …”

      „Sinnapoole, et ma ootan, kuni uus kõne tuleb,” sõnas Judith Bendler. „Jah, mulle tundub, et ma eelistan seda võimalust.”

      „Allright, jääb siis nii,” võttis terapeut kokku. Ja ikkagi, mõtles ta natuke aega hiljem, kui oli Keymerstraatile jõudnud. Muidugi peab Robert ikkagi teada saama.

      Vähemalt mingi aja pärast, sest seda, mis tol ööl tegelikult juhtus, teavad ju ainult nemad kahekesi. Ta võis Maria Rosenbergiga ühte ja teist arutada, aga oli piir, mida ületada ei tohtinud. Millele oli kindlam isegi mitte läheneda.

      Ta taipas, et oli unustanud oma vihmavarju üles kabinetti, aga vihm oli lakanud ja jaamani oli ainult kakssada meetrit.

      Ei läinud seitse nädalat.

      Läks kolm päeva.

      Alates tema asjatust käigust Café Intrigosse. Laupäeva pärastlõunal mõni minut pärast kella poolt kolme, ja seekord oli tal kindlasti eelaimus. Numbrinäitaja teatas jälle, et number on tundmatu, ning kui ta toru võttis, oleks ta olnud üllatunud, kui helistanuks keegi muu.

      „Jah?”

      „Judith Bendler?”

      Täpselt nii nagu kahe eelmise kõne ajal, alustas mees sellest, et küsida, kas see on tema. Ta peast vilksatas läbi mõte: mis siis, kui ta vastaks, et on keegi teine? Näiteks naissoost politseiinspektor, kes tegeleb ahistamiste ja muude seesuguste kuritegudega ning kes on helistamist ette aimates kohale kutsutud. Mis siis saaks?

      Ent ta heitis selle mõtte kõrvale.

      „Mis sa tahad? Mul pole aega.”

      „Minu arust on küll. Sul oli ju ometi aega kohvikusse tulla.”

      „Kust sina seda tead? Sind ju seal ei olnud.”

      „Ma olin seal.”

      „Jama. Ma ootasin sind veerand tundi ja sa ei tulnud.”

      „Ma olin seal. Loomulikult olin ma seal.”

      Mis ta sonib, mõtles Judith ja manas taas silme ette pildi kolmest eri lauas istuvast mehest. Raamat, pastaroog ja traavivõistluste kava. Polosärk, pintsak ja kootud vest. Nende täielik huvipuudus sel ajal, kui tema seal istus ja ootas. Pisut eemalt asjale vaadates tundus see talle peaaegu distantseeruv. Kas üks neist ikkagi …

      „Sul oli helebeež mantel ja sinine sall. Sa panid mantli toolikorjule ja istusid üsna ukse ligidale lauda. Kas sa mind tõesti ei mäleta?”

      Judith ei vastanud. Ühtegi sõna ei tulnud pähe ja korraga tundus, nagu oleks tema teadvus kõikuma hakanud. Või mõranema, või mõlemat. Ühtegi mõtet pähe ei tulnud ja ta mõtles, kas ta on tõesti psüühilise kokkuvarisemise lävel.

      Mõni sekund möödus vaikides.

      „Miks sa mind ei mäleta?”

      Pane toru ära, püüdis Judith ennast manitseda. Pane toru ära, sulle helistab surnud inimene. Sa hakkad mõistust kaotama.

      Kuid ta ei suutnud. Pigistas hoopis kõvasti telefonitoru ja vajus esikusse toolile. Ta oli kõne seal vastu võtnud, ta oli just asutanud Djangoga välja minema, ning nüüd seisis koer ukse juures ja vaatas teda leebe etteheitva pilguga. Liputas kõhklevalt saba.

      Ta on ju surnud, mõtles Judith. Tom on surnud, sellepärast ma teda ei näinudki.

      Torus valitses endiselt vaikus. Ei mingit lainevalli ega hingamist.

      Surnutel pole vaja hingata.

      Ta tuli tagasi mind karistama.

      „Miks sa midagi ei ütle? Kohvikus sa ju rääkisid minuga.”

      Judithil õnnestus nõrgaks protestiks jõudu leida.

СКАЧАТЬ