.

Чтение книги онлайн.

      „Kas sulle … kas ta ei tundunud sulle kuidagi tuttav?”

      „Issand jumal, Robert, loomulikult mitte.”

      „Anna andeks. See on lihtsalt veidike hämmastav. Muidugi on meil tegemist petisega. Keegi, kes väidab, et on Tom … aga miks siis? Selles on küsimus.”

      „Ka mina olen seda terve päeva peas kedranud. Ning vastust pole leidnud. Ta peaks ju midagi jahtima … kui tegemist pole lihtsalt mõne naljavennaga.”

      „Naljavennaga?”

      Robertit tabas köhahoog, Judith kuulis, kuidas mees näo torust eemale pööras ja kelleltki klaasi vett palus.

      „Kas sa pole üksi?”

      Mees jõi paar lonksu, enne kui vastas.

      „Ma helistan alt hotelli baarist. Ära karda, mind ei kuulata pealt.”

      Ei kuulata pealt? Miks peaks keegi teda pealt kuulama.

      „Ma jõuan homme õhtupoolikul koju. Siis saame sellest rääkida.”

      „Jah, muidugi, tore on.”

      „Aga kui ta peaks uuesti helistama, siis vaata, et sa numbri üles märgid. Ja helista mulle kohe, olgu või keset ööd. Mis kell ta helistaski?”

      „Pool neli hommikul. Paar minutit üle.”

      „Ptüi, kurat.”

      „Jah. Aga nagu sa ütled, arutame seda homme. Arvatavasti oli see mingi lollpea, kellele meeldib niimoodi ennast lõbustada.”

      Robert mõtles järele ja hingas mõne sekundi raskelt.

      „Jah, jääme selle tõlgenduse juurde. Vähemalt mõneks ajaks. Maailm kubiseb idiootidest.”

      „Ma kuulen, et mu isand töötab filminduses.”

      See oli vana nali. Robert naeris ja pani siis toru ära.

      Judith mäletas ka ühte politseinikku. Too ilmus tema vaimusilma ette just siis, kui ta oli pärast kella üheksasi uudiseid teleri välja lülitanud; see oli üks uurija, kes oli seotud Tomi kadumise looga.

      See oli olnud üsna noor kriminaalinspektor, Judithile tundus, et mehe nimi oli deJong või ehk deJung. Või lihtsalt Jung; pärast Tomi kadumist oli see mees mitu korda nendega rääkimas käinud, ükskord koos naissoost kolleegiga, teistel kordadel üksi. Mehe ettevaatlik ja viisakas käitumine oli talle ja ka Robertile muljet avaldanud. Ta oli neid ju tegelikult üle kuulanud, aga ei tema ega Robert näinud seda nii, et mees oleks püüdnud neid vahele võtta. Või vähemasti veenduda, et nad ei ole kuidagi Tomi kadumisse segatud, et võib-olla olid nad aru saanud, missuguses täbaras olukorras poiss on ja seepärast hoolitsenud selle eest, et too leiaks turvapaiga kusagil teisel kontinendil mingis hämaras kohas, kuhu seaduse pikk käsi ei ulatu. Igatahes mitte Maardami politsei pikk käsi.

      Ent mõistmine, et just see oli olnud tegelik või vähemalt osaline eesmärk, tuli neile alles tagantjärele ja Judithil oli meeles, et tema ja Robert olid mõlemad oma naiivsuse pärast pead vangutanud.

      Ükskord oli deJong/deJung/Jung küsinud, kas nad oleksid üllatunud, kui selguks, et Tom on kuidagi suure summa raha saanud ning otsustanud koos selle summaga põgeneda, identiteeti vahetada ja ennast terve ülejäänud elu varjata.

      „Kas sa tahad öelda, et ta võis mõnda panka röövida?” oli Robert küsinud.

      „Seda ma ei öelnud,” oli rahulik inspektor vastanud. „Aga kuna sa selle välja pakud, mida te sellest teooriast arvate?”

      „Vaevalt usutav,” oli Robert pärast lühikest järelemõtlemist nentinud. „Tom on uimastisõltlasest pisivaras, mitte kuritegelik geenius.”

      Judith oli mõelnud, et omaenda poja kohta ei ole see just eriti meelitav hinnang, aga deJong/deJung/Jung oli ainult noogutanud ja endale diskreetse muige lubanud.

      Judith mõtles, kas see meeldiv uurija ikka veel politseis töötab ja kas oleks võimalik just tema poole pöörduda, kui petis oma lubaduse teoks teeb ja uuesti helistab.

      Kindlasti mitte, otsustas ta ja rüüpas teleuudistele saatjaks olnud veiniklaasist viimased tilgad ära. Politseid ei tohi mitte mingil juhul asjasse segada.

      Ent mees ei helistanud.

      Ei laupäeval, ei pühapäeval ega terve järgmise nädala jooksul. Ka ülejäänud kuu jooksul mitte. Judith ja Robert arutasid asja paar korda ja Judith pani peagi tähele, et mehel on teatavad kahtlused. Äraseletatult tähendas see seda, et küllap oli Judith seda kõike unes näinud. Et mingit telefonikõnet pole kunagi olnud; mees ei surunud seda teesi kuigi kõvasti peale ja Judith ei vaevunud ka vastu vaidlema. Aga talle meenus, et Maria Rosenberg oli sama asja välja pakkunud, ning sedamööda, kuidas päevad läksid ja midagi ei juhtunud, hakkas ta ka ise kahtlema.

      Telefonikõne keset ööd, mis lõppes poole minuti pärast.

      Inimeselt, kes oli kakskümmend kaks aastat kadunud olnud.

      Numbrinäitajast kustutatud number.

      Mis ütleb, et kõik ei rääkinud just sellest? Et ta kujutas endale ette. Et ta oli und näinud. Ükskõik kui reaalne see ka ei tunduks, pole seda kunagi toimunud.

      Judith kahetses, et oli terapeudile kõnest rääkinud.

      Ta kahetses, et oli Robertiga rääkinud.

      Aeg läks, puudelt olid lehed langenud ja Judith süvenes üha enam kuueteistkümnendasse sajandisse ja Rotterdami Erasmusesse.

      Teine kõne tuli novembri esimesel nädalal.

      Hallil vihmasel teisipäeva õhtupoolikul, Judith vaatas parajasti üle oma raamatu kõige raskemat peatükki – see rääkis Erasmuse ja Martin Lutheri keerulistest suhetest – ja mõtles algul mitte vastata. Tavaliselt oli tal töötamise ajaks telefon välja lülitatud, aga ta oli lõuna paiku oma kirjastajaga rääkinud ja unustanud nuppu vajutada.

      Pärast, kui ta oli toru ära pannud, mõtles ta, kas tal oli olnud mingi eelaimus ja kas sel juhul sundis see eelaimus teda toru tõstma. Kuid arvatavasti mitte, mõtles ta, tagantjärele on nii kerge märke ja ohusignaale kokku fantaseerida. Meil on vajadus tahavaatepeeglist selgelt näha, kui tulevik tundub palju ebaselgem; talle meenus, et Robert oli mitte väga ammu niisugusest nähtusest rääkinud. Mustritest ja sihukesest. Lihtsustamistest.

      „Hallo?”

      „Judith Bendler?”

      „Jah.”

      „Tom siin.”

      Judithi kehast käis läbi põgus võbelus – alt ülespoole, samasugune nagu seitse nädalat tagasi, jõudis ta oma hämmastuseks registreerida – ja sekundi pärast ahenes tema vaateväli tunneliks. Kitsaks kollakaks tunneliks, mille seinad näisid tukslevat ja liikuvat. Siiski kogus ta ennast otsekohe, tal oli isegi nii palju selget mõistust, et heita pilk väikesele ekraanile, mis näitas helistaja numbrit.

      Tundmatu.

      „Hallo?”

      „Jah, СКАЧАТЬ