Intrigo. Håkan Nesser

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ See oli … tjah, lihtsalt natuke liiga tundlik teema.”

      „Täiesti arusaadav. Mõningad asjad maanduvad terapeudi kõrvu pehmemalt ja paremini, seda tasub meeles pidada. Kui palju su mees nüüd sinust vanem ongi … kümme aastat, või ma eksin?”

      „Peaaegu üksteist. Ta saab suvel seitsekümmend. Ta pole päris terve, me oleme ju sellest rääkinud, aga ei tasu mõeldagi sellele, et sundida teda tööst loobuma. Ta väidab, et filmiprodutsendid on seitsmekümne viie ja kaheksakümne aasta vahel kõige paremad, ma ei tea, kui palju selles tõtt on.”

      Maria Rosenberg puhkes naerma. „Meie, terapeutidega, on sama lugu. Me jõuame tippu vahetult enne seda, kui kõrvad pea alla paneme. Aga mis siis tolle vaese eksiteele sattunud seitsmeteistkümneaastasega juhtus? Ta kadus jäljetult, kui ma õigesti mäletan.”

      Judith ohkas. „Täiesti õige. Ta haihtus õhku.”

      „Hm. Ja teda otsiti hoolega?”

      „Tikutulega. Mitte ainult Robert ja mina. Politseil oli küllalt põhjust Tomi taga otsida. Mitte üksnes sellepärast, et tema kadumise taga aimati mingit kuritegu, vaid ka sellepärast, et teda kahtlustati üsna mitmes asjas. Kui ta poleks kadunud, oleks teda tõenäoliselt oodanud umbes aasta noortevanglas. Meile näidati nimekirja tegudest, millesse ta oli segatud, ja see polnud tõesti kuigi meeldiv lugemine, seda võin ma kinnitada.”

      Maria Rosenberg noogutas taas. „Mis sinu arvates Tomiga juhtus? Mul on meeles, mis sa eelmine kord ütlesid, aga inimeste arvamused võivad ju muutuda.”

      „Ma ei ole oma arvamust muutnud. Ma olen veendunud, et Tom on surnud. Keegi kas tappis ta … või lõi maha, torkas talle noa keresse või ükspuha mida. Või siis tegi ta seda ise.”

      „Jälgi jätmata?”

      „Niisuguseid asju juhtub.”

      „Kahtlemata. Kuidas on, kas võimud on ta surnuks tunnistanud? Tavaliselt tehakse seda siis, kui inimene on kümme või viisteist aastat kadunud olnud?”

      Judith raputas pead. „Ei, ta ei ole surnuks tunnistatud.”

      „Miks siis?”

      „Sellepärast, et Robert on vastu. Tavaliselt on nii, et kui lähisugulased on elus, siis on nende asi seda taotleda.”

      „Jah, seda ma tean. Ja miks su mees seda sammu astuda ei taha? Sellepärast, et ta loodab ikka veel?”

      „Arvan küll. Aga me ei räägi enam sellest asjast. Ja surnuks tunnistamine oleks nagunii ainult formaalsus. Tomil polnud mingit varandust, mina ja Robert oleksime ainukesed pärijad … aga eks see varem või hiljem juhtub. Kindlasti on ühiskonnas ka selles mõttes toimivad tavad.”

      „Oletame,” nõustus Maria Rosenberg, kummardus ettepoole ja manas näole oma leebe, ent samal ajal nõudliku naeratuse. „Aga niisiis helistab nüüd keegi, kes väidab, et on teie poeg … keset ööd. Poeg, kes on üle kahekümne aasta kadunud olnud. Ma pean ütlema, et sa paistad ennast ometi paremini valitsevat kui enamik teisi niisuguses olukorras.”

      Judith Bendler silmitses mõne sekundi munka, enne kui vastas.

      „Ma ei valitse ennast sugugi. Hommikul oksendasin hommikusöögi välja ja tulin Keymer Plejni asemel Zwilles rongilt maha. Sellepärast ma viis minutit hiljaks jäingi.”

      Terapeudi näol püsis diskreetne naeratus. „Ma ei öelnud, et sa ennast valitsed, sa lihtsalt paistad valitsevat. Ühesõnaga, mis sina arvad?”

      „Telefonikõnest?”

      „Jah.”

      „Ma mitte ainult ei arva. Ma tean.”

      „Mida sa tead?”

      „Et see oli mõni petis.”

      „Ja mida ta siis jahiks? Petistel on kombeks mingit kasu taga ajada.”

      Judith raputas pead. „Ei tea. Mul pole tõesti õrna aimugi.”

      „Aga ta helistab uuesti?”

      „Nii ta ütles.”

      Maria Rosenberg naaldus toolileenile ja mõtles natuke aega.

      „Anna andeks, et ma küsin, aga oled sa kaalunud võimalust, et nägid kõike seda unes?”

      Ta oli seda küsimust niihästi kaalunud kui ka oodanud.

      „Olen küll. Aga täna hommikul enne kodunt lahkumist vaatasin ma telefoni. Meil on sihuke numbrinäitaja, ja number oli alles.”

      „Saan aru. Kas sa kirjutasid selle üles?”

      „Ei, kavatsesin kirjutada, aga ei leidnud pastakat. Ja just siis helistas Robert Londonist ja mul olid muud asjad peas. Aga see oli välismaine number, niipalju ma igatahes tean, Ja see …”

      „Jah?”

      „See seletab, miks ta niisugusel kellaajal helistas.”

      „Mingi teine ajavöönd?”

      „Jah.”

      „Teisisõnu, üpris kaugel olev petis?”

      „Mm.”

      Judithil oli raske otsustada, kas Maria Rosenberg on kaastundlik või lihtsalt leebelt irooniline. Või siis on tal võime olla ühel ajal nii seda kui ka teist – sel juhul sulam, mis sobib kokku tema kasvava tarkusega.

      „Mida Robert sellest kõnest arvas? Oletan, et sa rääkisid talle, kui ta helistas?”

      „Ei … ei, ma ei rääkinud.”

      „Miks siis?”

      „Tal oli kiire. Pidi just mingile koosolekule minema. Helistas lihtsalt selleks, et tere hommikust öelda.”

      „Saan aru.”

      Maria Rosenberg tõusis ja tegi toas tiiru. See kuulus rutiini juurde ja oli kuidagi seotud tema jalgade verevarustusega. Aga see oli ka viis tekitada jutusse vaheaeg, vähemalt kujutas Judith niimoodi ette. Mingisugune hingetõmbepaus ja taktitundeline vihje, et võib-olla on aeg jutuainet muuta. Ta ootas, kuni terapeut taas tugitooli istus. Ootas teemamuutust.

      „Tahad sa sellest kõnest veel midagi rääkida või püüame eluga ka muus osas edasi jõuda?”

      Küsimus oli nii retooriline, kui veel olla sai. Judith mõtles korraks uuesti kivisele rannale loksuvatele lainetele. Kaugus, see tohutu kaugus.

      „Aitäh, aitab sellest küll.”

      „Kindel?”

      „Jah, muidugi. Kui ta uuesti helistab, siis võime sellest ju järgmisel korral rääkida?”

      „Suurepärane. Niisiis oleme otsustanud. Kuidas su koer ennast pärast operatsiooni tunneb?”

      Kui Robert neljapäeva õhtul helistas, ei maininud Judith telefonikõnet sõnagagi. Mees tundus väsinud ja hingetu, Judith mõtles, kas haigus kurnab meest rohkem, kui too tunnistada tahab.

      Aga СКАЧАТЬ