Intrigo. Håkan Nesser

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ühel päeval selles ilusas majas lesena, oli Judithil juba mõnda aega peas olnud, ja see kujutluspilt ei pannud teda eriti muretsema. Oleks liig öelda, et ta seda ootas, kuid mida vanemaks ta sai, seda magusama ja rahuldustpakkuvama seisundina tundus üksindus, suhteline üksindus. Ilmselt johtus see tõigast, et tal ei olnud vendi ega õdesid, ta oli üles kasvanud ilma teiste inimeste häiriva sekkumiseta. Ainult tema ema ja isa, keda peaaegu kunagi kodus ei olnud. Vähe sõpru, harjunud ise enda eest hoolt kandma ja iseenda seltskonda nautima, jah, kindlasti olid need tegurid taustaks. Ta oli kusagilt lugenud, et see, kes teeb üksindusest oma sõbra, ei pettu kunagi, ja see oli tõetera, mille ta võis reservatsioonideta omaks võtta.

      Seega ei olnud sellest midagi, et Robert pidi veel üheks päevaks Londonisse jääma. Tõepoolest ei olnud. Ta magas terve öö hästi, oli muidugi natuke kartnud, et telefon varahommikul jälle heliseb, aga see püsis niisama vaikne ja tagasitõmbunud nagu ka ülejäänud maja. Django lamas köögis pingi all oma madratsi peal nagu ikka. Täpselt nii, nagu Judith oli Maria Rosenbergile öelnud, oli koera operatsioon hästi läinud, aga loom oli üksteist aastat vana ja loomulikult olid ka selle kord nii tugeva koera päevad loetud. Judith teadis, et kui Robertit ükskord enam ei ole, ei abiellu tema iialgi uuesti ega alusta üleüldse mingit uut suhet, aga uue koera muretseb ta kindlasti. Arvatavasti rotveileri, täpselt nagu Django. Isiklikul mugavusel on ikkagi piirid, nii emotsionaalsed kui ka praktilised. Üksik naine suures majas on midagi hoopis muud kui üksik naine samas majas koos ustava valvekoeraga.

      Pärast hommikusööki käis ta Djangoga jalutamas. Läbi hõreda lehtmetsa üles veetorni poole, siis alla ja edasi natuke maad mööda jõekallast, üle vana puitsilla ja teisele poole tagasi. Napp tund aega; vanasti, kui koer oli noor ja perenaine polnud veel viitkümmetki, oleks teekond poole vähem aega võtnud. Puude lehed olid hakanud kolletuma, aga mitte veel langema, oli üks ilus sügispäev ning ta püüdis oma mõtted Tomist ja telefonikõnest eemal hoida nii hästi, kui suutis.

      See ei olnud just kõige kergem, kui need olid teda kord juba vaevama hakanud. Taas meenusid ka pildid tollest kahekümne kahe aasta tagusest päevast, justkui oleks keegi – ta ise, kes siis veel – leidnud vana unustatud pildialbumi ning ei suuda jätta seda avamata ega lehitsemata.

      Kuid pildid olid sassis. Pigem nagu filmiarhiivist, mitte albumist. Ta ise. Tom. Siis Robert.

      Korter Aarlachis Kantorsteegil.

      Too juulikuu.

      Too viimane öö.

      Vägivald. Paanika. Tegutsemine.

      Kuidas sai nii noor inimene nii katkine olla? Nii ülbe ja nii vaenulik. Kõige ja kõikide, eeskätt oma vanemate vastu.

      Seda oli ta toona imeks pannud ja pani veel praegugi.

      Ta mäletas ka ammuseid stseene. Kui Tom Robertile hambad säärde lõi, et oma tahtmist saada, ja keeldus lahti laskmast, peaaegu nagu lõuapärad kokku surunud võitluskoer. Viieaastaselt; Robert oli pidanud talle raske raamatuga virutama, et poisist lahti saada.

      Tema viha, mida oli peaaegu võimatu kontrollida. Judithile meenus, et üks kooli psühholoog oli öelnud, et Tom ja tema sorti poisid – ta kasutas tõesti sõnu „tema sorti” – tavaliselt rahunevad, kui murdeikka jõuavad, tont võtaks, kust tal küll oli õnnestunud niisuguseid teadmisi hankida? Igatahes oli see paika pidanud, vähemalt osaliselt. Kolmeteistkümneaastaselt oli Tom muutunud, aga tegelikult mitte paremuse poole. Oli olnud rohkem enesesse sulgunud. Tõrjuv ja raskesti ligipääsetav. Tõsi, ta oli hakanud endale sõpru soetama, aga need olid niisugust sorti, kes oleksid ükskõik missugused vanemad pimedat kartma pannud. Eriti hästi oli Judithil meeles üks neist, tema nimi oli Shark – või vähemalt kutsuti teda selle nimega – ja tal oli käsivarrele tätoveeritud haakrist. Tomist vähemalt kolm aastat vanem, isa ja vanem vend istusid üks mõrva, teine tapmise eest vangis. Ja Shark polnud ainuke.

      See kuri aeg, kui Judith tagasi mõtles, siis tuli talle sageli pähe just see nimetus.

      Ta avas värava ja laskis Django aeda. Eemale kõik see, mõtles ta. See on minevik ja maha maetud. Ükspuha, kes ka ei helistanud, ei olnud see Tom. Kui inimene surnuist üles tõuseb, peab ta seda tegema kolmandal päeval, mitte äkitselt kakskümmend kaks aastat hiljem.

      Terve reedese pärastlõuna istus ta kirjutuslaua taga ja tegi tööd. Rotterdami Erasmuse suur elulugu oli planeeritud järgmiseks sügiseks, ja ta oli lubanud kirjastusele, et annab esimese täieliku käsikirja üle enne jõule. Ta oli selle projekti kallal nüüd juba peaaegu neli aastat töötanud, algul arvestati kolmega, aga see oli enne, kui ta täielikult aru sai, missugune gigant Erasmus oli olnud ja kui palju temast on kirjutatud. Ja tema ise kirjutanud. Ent kirjastus oli mõistlik ja maksujõuline ning tema nimi ja varasemad tööd tagasid just niisuguse kvaliteedi, nagu nad nõudsid ja mille poolest tuntud olid. Parem hea raamat iga viie aasta tagant kui keskpärane üle aasta.

      Robert helistas uuesti kella seitsme paiku. Ta hääl oli veidi reipam kui hommikul, kõik koosolekud ja veidrad takistused, mis alati iga uue filmiprojektiga kaasnesid, olid vähemalt ajutise lahenduse saanud, seega arvas Judith, et on aeg mehele teatada. Et komplikatsioone vältida, nihutas ta siiski juhtumit ühe ööpäeva võrra edasi, tõenäoliselt ei saanud sellel mingit tähtsust olla.

      „Täna öösel juhtus üks asi. Ma ei tahtnud sulle hommikul rääkida, ma teadsin ju, et sul on raske päev ees.”

      „Ah soo?”

      „Mulle tuli üks telefonikõne.”

      „Mhm?”

      „Kell pool neli hommikul. Keegi, kes väitis, et ta on Tom.”

      „Mis asja?”

      „Jah. Telefon helises ja ma võtsin vastu … ilma et oleksin enne järele mõelnud. Ta väitis, et on Tom ja arvas, et me peaksime kokku saama.”

      „Mida paganat?”

      „Täpselt. Ma olin täiesti pahviks löödud. Nägin vahetult enne seda imelikku und ka.”

      „Mis … mis ta ütles?”

      „Peaaegu mitte midagi. Tahtis lihtsalt, et me kokku saaksime. Ütles, et helistab uuesti. Pani siis toru ära, me ei rääkinud rohkem kui minut aega … või veel vähem.”

      Torus valitses vaikus. Kuid Judith kuulis Roberti hingamist. See tundus järsku jälle vaevaline nagu hommikulgi. Ma poleks pidanud midagi ütlema, mõtles Judith. Seda temaga üldse mitte jutuks võtma.

      „Kust ta helistas?”

      „Välismaalt, ma ei tea, kust.”

      „Kas telefon numbrit ei näidanud?”

      „Näitas küll. Aga, kui ma kontrollida tahtsin, siis oli see kadunud.”

      „Kadunud?”

      „Jah, ilmselt vajutasin kogemata vale nuppu. Ma ei tea, aga alles seda igatahes ei ole.”

      Sest nii oligi. Kui ta pärast terapeudi juures käimist koju tuli, oli ta numbrit otsinud, aga seda ei olnud. Või siis oli ta selle eksikombel ära kustutanud, sel juhul siis, kui ta Robertiga rääkis.

      Või siis …

      Ent ta peletas selle mõtte eemale.

      „Missugune ta hääl oli?”

      „Tema hääl oli … tjah, ei midagi erilist. СКАЧАТЬ