Intrigo. Håkan Nesser

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tulemast, Judith. Loodan, et sõit läks hästi.”

      „Tänan. Sain vähemalt istekoha.”

      „No näed siis. Lubame ju endale kannukese rooiboseteed?”

      „Hea meelega.”

      Sissejuhatavad fraasid olid umbes samasugused nagu alati. Kuni Maria Rosenberg kardina taga kööginurgas teed tegi, võttis Judith üleriided seljast ja kingad jalast. Istus diivaninurka, ruuduline pleed põlvedel ja padi seljanõgu toetamas. Oodates pani ta tähele, et hinges tiksub närvilisus, ja polnud kahtlustki, mis selle põhjuseks oli.

      „Oma arust tajun ma teatavat rahutust. Aga paranda mind, kui ma eksin.”

      Ta polnud veel otsustanud, kas telefonikõnest rääkida või ei, aga kui Maria teda nüüd kississilmi üle teekruusi serva uuris, siis ta otsustas. Kui on olemas pilke, mille vastu ei saa ennast kaitsta, siis Maria Rosenbergi pilk oli säärane. Muidugi oli see nii ja ilmselt oli ta teadnud seda juba siis, kui tund aega tagasi rongile astus. Et ta räägib.

      „Juhtus üks asi.”

      „Jah?”

      „Mulle tuli imelik telefonikõne.”

      Maria Rosenberg noogutas, rüüpas väikese lonksu teed ja pani kruusi käest.

      „Täna öösel, keegi helistas kell pool neli.”

      „Pool neli? Ja sa vastasid?”

      „Jah. Mingil põhjusel olin just ärganud. Oma arust umbes pool minutit enne, kui telefon helises. See oli veider. Ja pärast oli mul pisut raske uuesti magama jääda.”

      „Kes helistas?”

      „Ma ei tea.”

      „Sa ei tea?”

      Ta tõmbas sügavalt hinge. Kohendas pleedi ja kinnitas pilgu maalile, mis rippus kahe kitsa raamaturiiuli vahel; see oli vähendatud reproduktsioon Caspar David Friedrichi „Mungast mererannal”. Küljetsi seisev kuju, kes vaatab süngele merele; ta oli mitu korda mõelnud, miks tema elutark terapeut oma kabinetti just niisuguse maali valis – see oli ruumi ainus maal –, aga polnud pärast rohkem kui sadat seanssi siiani kunagi küsinud.

      „Ta väitis, et on Tom.”

      „Tom? Sa tahad öelda …”

      Ta noogutas, kuid ei pööranud pilku maalilt. Silmanurgast nägi ta, kuidas Maria Rosenberg uue lonksu teed rüüpas ja siis käed sülle kokku pani. Ootas.

      „Ta tahtis, et me kokku saaksime.”

      Munk rannal ei liigutanud ennast. Maria Rosenberg ka mitte.

      „Aga?” küsis ta.

      „Mul on raske uskuda, et see oli tema.”

      Ta oli Tomist rääkinud, aga see juhtus ammu. Mõne nende varasema kohtumise ajal oli see jutuks tulnud, algusaegadel olid nad mõne korra selle kurva loo juurde tagasi pöördunud, aga nii palju kui Judith mäletas, ei olnud nad temast neli või viis aastat rääkinud. Või oli sellest nähtavasti veel rohkem aega möödas, kui nad viimati tema nime nimetasid. Polnud põhjust olnud.

      Tom oli lõpetatud peatükk. Sünge ja unustatud aeg elus, mida polnud enam põhjust analüüsida ega katsuda sellega toime tulla. Ka tema ja Robert ei rääkinud Tomist kunagi, isegi kui kokkulepe oli vaikiv ja kirjutamata, polnud kumbki seda rikkunud. Judithile ei meenunud, et pärast Holtenaari majja kolimist oleks Tom kunagi jutuks tulnud.

      „Minu arust on kõige parem, kui sa natuke üle kordad. Kui sa pahaks ei pane. Ma mäletan seda ainult üldjoontes, see juhtus kindlasti hiiglama palju aastaid tagasi …”

      „Kakskümmend kaks,” vastas Judith. „Kakskümmend kaks aastat ja mõni kuu.”

      „Ja tähendab, siis oli ta …”

      „Seitseteist.”

      „Räägi edasi. Või äkki sa ei taha sellest rääkida? Täiesti sinu enda otsustada. Mina olen ainult kuulaja, kes peab saladuses seda, mida sina tahad saladuses pidada. Aga seda pole mul vist tarvis sulle meelde tuletada.”

      Judith rüüpas teed ja kõhkles. Aga see oli arvatavasti üksnes teeseldud kõhklus. Ta oli öelnud A, ja kuna oli ilmselgelt kas teadlikult või alateadlikult nii otsustanud, oli ta ju katet juba kergitanud. Sellepärast ma ju siin istungi, mõtles ta. Et öelda ka B. Kui ma seda praegu ära ei räägi, siis käin ringi ja ketran seda peas kogu aeg.

      „Jah, kui see juhtus, oli Tom seitseteist aastat vana,” lausus ta. „Oli just saanud, ehkki mingist sünnipäevapeost ei tulnud midagi välja. Ma mäletan, et ta sai Robertilt kella, üsna kalli käekella, aga ta oli selle juba järgmisel päeval maha müünud.”

      „Kas ta müüs oma sünnipäevakingi maha?”

      „Kahjuks jah.”

      „Sellepärast et?”

      „Sellepärast et tal oli uimastite jaoks raha vaja. Või ehk maksta uimastite eest, mille oli endale juba sisse pumbanud. Me ei teadnud siis, kui palju tal võlgu oli ja kui paljudesse kuritegudesse ta segatud oli. Võib-olla aimasime, aga kogu pildi saime selgeks alles hiljem. Või vähemalt suure osa sellest.”

      „Noor mees keerulises olukorras?”

      „Pehmelt öeldes. Temaga olid lood kehvad juba puberteedieast saadik, jah, tegelikult veelgi varasemast ajast. Koolitöö ei olnud kunagi edenenud, ta tülitses pidevalt sõprade ja õpetajatega. Ta käis uuringutel ja ma ei tea, kui palju eri diagnoose talle pandi. Ja kui uimastid mängu tulid, läks kõik muidugi otseteed allamäge. Ükskord, kui me ühe sotsiaaltöötajaga rääkisime, kasutas tema isa väljendit „ta tormab kinnisilmi kuristikku”, ja see oli üsna tabavalt öeldud.”

      „Ta oli Roberti poeg varasemast abielust, kas pole?”

      „Jah. Tema ema suri, kui poiss oli kõigest kaheaastane. Mina tulin mängu umbes aasta hiljem. Mina ja Robert abiellusime suvel enne seda, kui Tom kooli läks.”

      „Ja sa lapsendasid ta?”

      „Jah, ma kirjutasin alla paberile, millega võtsin endale igas mõttes vanemliku vastutuse. Robert tahtis nii … ja loomulikult mina ka.”

      „Loomulikult?”

      „Jah.”

      Maria Rosenberg kergitas kulmu, ent ei öelnud midagi. Tekkis paus, tänaval möödus põrinal üks mootorratas. Muidu ei pääsenud tuppa kuigi palju linnahääli; maja oli vana ja hästi ehitatud ning raskete kardinate taga oleval aknal paks ja hästi isoleeriv klaas.

      Tegelikult oli terapeut kunagi alguses maininud, et kindlasti on enamasti soovitatav, et jutuajamised mähkuksid vaikusse, aga ei tee ka paha, kui välise maailma olemasolu aeg-ajalt meelde tuletatakse. Judith köhatas ja püüdis sirgeks siluda toda malbet küsimärki, mis näis toas hõljuvat.

      „Mul ei olnud tõepoolest mingeid kahtlusi,” selgitas ta. „Alguses mitte. Ma tahtsin olla Tomi ema, tema pärisema oli ju surnud ja ma ei usu, et poiss teda üldse mäletas. Aga selge see, et hiljem, kui ta arenes niisuguseks, nagu ta arenes, hakkasin ma mõtlema.”

СКАЧАТЬ