Sirelitüdrukud. Martha Hall Kelly

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tõmbas hommikumantli kõri ümber koomale.

      „Nad tulevad mind otsima. Ma võin neile kasulik olla.” Isa naeratas, kuid tema silmad jäid süngeks. „Nad tahavad sidesõlme endale, et selle kaudu omadega ühendust pidada.”

      Keegi ei tundnud sidesõlme nii hästi kui isa. Ta oli juhtinud selle tööd nii kaua, kui ma mäletasin. Kas tal on salajast informatsiooni? Isa on patrioot. Ta ennem sureb, kui räägib neile midagi välja.

      „Kuidas nad teavad, kus me elame?”

      Isa vaatas matka’t nagu last. „Halina, nad on seda juba aastaid plaaninud. Loodame, et kui nad mu kinni võtavad, läheb neil mind niipalju vaja, et mind elus hoida. Anna mulle kaks päeva. Kui sa minust siis midagi ei kuule, võta tüdrukud ja minge lõunasse.”

      „Britid aitavad meid,” ütles matka. „Prantslased…”

      „Mitte keegi ei tule, mu arm. Linnapea evakueerub ühes politseinike ja tuletõrjebrigaadiga. Praegu peame ära peitma kõik, mille vähegi peita saame.”

      Isa võttis kummutisahtlist matka ehtekarbi ja viskas selle voodile. „Pese ja kuivata alustuseks ära kõik plekkpurgid. Peame maha matma kõik väärisasjad…”

      „Aga me pole ju midagi valesti teinud, Ade. Sakslased on kultuursed inimesed. Hitler on nad lihtsalt ära kaetanud.”

      Matka ema oli puhas sakslanna, isa pooleldi poolakas. Isegi äsja ärganuna oli ta ilus. Õrn, aga mitte habras, loomulik blond.

      Isa haaras tal käsivarrest. „Sinu kultuursed inimesed tahavad meid hävitada, et nad saaksid siia sisse kolida. Kas sa ei saa sellest aru?”

      Isa hakkas korteris ringi kõndima ja meie kõige väärtuslikumaid esemeid kaanega metallkarpi koguma: matka meditsiiniõe kutsetunnistus, nende abielutunnistus, matka perekonnast tulnud väike rubiinsõrmus ja ümbrikutäis perepilte.

      „Võta hirsikott. Matame selle ka maha.”

      Matka tõmbas kraanikausi alt välja riidest koti.

      „Arvatavasti käivad nad end varjavaid Poola sõdureid otsides kõik majad läbi,” ütles isa vaikse häälega. „Nad on kehtestanud uued seadused. Poola riiki ei ole enam. Poola keelt ei tohi rääkida. Kõik koolid pannakse kinni. Tulevad komandanditunnid. Neid saab eirata vaid roosa passiga ja meil ei tohi olla relvi, suusasaapaid ega ettenähtud normist rohkem toitu. Keelatud asjade varjamine on karistatav…” Isa heitis uuesti pilgu minule ja jäi vait. „Nad võtavad ilmselt kõik, mida tahavad.”

      Isa võttis kummutisahtlist vana hõbedase revolvri. Matka taganes, et sellest kaugemale saada.

      „Ade, mata see maha,” ütles ta, silmad suured.

      „Meil võib seda vaja minna,” vastas isa.

      Matka pööras isale selja. „Relvast ei sünni midagi head.”

      Isa kõhkles, kuid pani siis relva karpi. „Kasia, mata maha oma gaidivorm. Natsid ründavad skaute – nad tulistasid Gdanskis skaudipoiste salka.”

      Mind läbistas külmavärin. Teadsin, et isaga pole mõtet vaielda, ja toppisin oma kallimad asjad – Pietriku kantud villase salli, mis lõhnas veel tema järele, matka õmmeldud uue punase velvetist tuunika, gaidide vormisärgi ja kaelaräti ning foto, millel me Nadiaga lehma seljas ratsutame – plekkpurkidesse. Matka pakkis kokku ühe komplekti sooblikarvadest Kolinsky pintsleid, mis olid kuulunud tema emale, ja lisas need ühte purki. Isa tilgutas purgikaante äärtele sulavaha.

      Sel ööl valgustasid meie tagaaeda, seda paari pelgalt umbrohu najal püsti seisva puuplanguga piiratud maalapikest vaid tähed. Isa astus roostes labidale, et see maasse suruda. See lõikas kergelt läbi tihke mulla, nagu oleks maapind kook, ja isa kaevas sügava augu, mis meenutas imiku värsket hauda.

      Olime peaaegu lõpetanud, kuid isegi tihenevas hämaruses oli näha, et matka oli jätnud sõrme kihlasõrmuse, selle, mille ema oli talle pärandanud, kui isa oli liiga vaene, et talle sõrmust osta. See oli nagu kaunis lill, mille südamikus olevat suurt briljanti ümbritsesid sügavsinised safiirist õielehed. Kui matka pimedas kätt liigutas, säras sõrmus nagu närviline jaanimardikas. „Briljant on fassettlihviga – kaheksateistkümnendast sajandist, kui teemante lihviti nõnda, et need küünlavalgust peegeldaksid,” selgitas matka alati, kui inimesed tema sõrmust imetlesid. Ja see peegeldas tõesti, särades nõnda, nagu oleks see elus.

      „Miks sa sõrmust maha ei matnud?” küsis isa.

      Jaanimardikas kadus matka selja taha, et end kaitsta. „Seda ei saa ma matta,” vastas ta.

      Lastena olime teed ületades Zuzannaga alati selle üle kakelnud, kumb meist saab hoida matka sõrmusega kätt. Seda ilusat kätt.

      „Kas me pole juba piisavalt palju asju matnud?” küsisin. „Me jääme siin seistes veel vahele.”

      Siin pimedas seismine ja vaidlemine tõmbaks meile ainult tähelepanu.

      „Ise tead, Halina,” vastas isa. Ta kühveldas mulda meie varanduse peale. Lükkasin kätega auku mulda juurde, et asjaga kiiremini ühele poole saada, ja isa tallas maapinna siledaks. Siis luges ta samme tagasi majani, et mäletaks, kuhu me varanduse matsime.

      Kaksteist sammu ukseni.

      Zuzanna tuli viimaks koju ja tõi endaga koledaid lugusid arstidest ja õdedest, kes olid rabanud öö läbi tööd teha, et haavatuid päästa. Räägiti, et paljud olid ikka veel rusude all elusalt lõksus. Elasime pidevas hirmus, et võime iga hetk kuulda oma ukse taga sakslaste hääli, ning kogunesime köögis raadio ümber, lootes saada häid uudiseid, kuid kuuldes vaid halbu. Poola kaitses end, kandis suuri kaotusi, kuid ei suutnud lõpuks Saksa moodsatele soomusdiviisidele ja sõjalennukitele vastu panna.

      Ärkasin pühapäeval, 17. septembril selle peale, et matka rääkis isale, mida oli raadiost kuulnud. Venelased olid samuti Poolat rünnanud, idast. Kas kõik maailma riigid olid otsustanud meid üksteise järel rünnata?

      Leidsin vanemad köögist, eesaknast välja piilumast. Oli karge sügishommik ja matka kardinate vahelt puhus sisse kerge tuuleke. Kui ma aknale lähemale läksin, nägin mustas ülikonnas juudi mehi, kes meie maja ees rususid koristasid.

      Matka võttis mul ümbert kinni, ja kui tänav oli puhtaks saanud, vaatasime, kuidas Saksa sõdurid sisse marssisid, kaasas meeletu hulk kraami, nagu oleksid nad võõrastemaja uued üürnikud. Esimesena saabusid veokid, siis tulid jalaväelased, seejärel saabus veel sõdureid, kes seisid sirgelt ja uhkelt oma tankidel. Vähemalt polnud Zuzannat seda kurba vaatepilti nägemas, sest ta oli sel hommikul juba haiglasse läinud.

      Matka keetis isale teevett, sellal kui isa seda kõike jälgis. Ma püüdsin kõigest hingest meid nii vagusi hoida kui vähegi võimalik. Vahest ei tule nad meid tülitama, kui oleme väga vaikselt? Lugesin enda rahustamiseks kokku heegeldatud linde matka kardinatel. Üks lõoke. Kaks pääsukest. Üks harakas. Kas harakas polnud mitte peatse surma sümbol? Veokimüra muutus valjemaks.

      Hingasin sügavalt, et taltsutada hinges paisuvat paanikat. Mis küll tulekul oli?

      „Välja, välja!” karjus mehehääl. Kostis kohutavat naelsaabaste kolinat munakividel. Neid oli palju.

      „Kasia, hoia aknast eemale,” СКАЧАТЬ