Sirelitüdrukud. Martha Hall Kelly

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ osa lendas naiste pihta ja nad langesid maha, piim mannerguist murule loksumas. Üks lehm kriiskas kukkudes ja kuulirahe tabas põmm-põmm-põmm metallist piimanõusid.

      Põllul askeldavad põgenikud viskasid kartulid käest ja pistsid liduma, kuid kuulid leidsid mõne jooksja üles. Ma tõmbasin pea õlgade vahele, kui kaks viimast lennukit meist taas üle lendas, jättes meie all laiuva põllu täis meeste, naiste ja lehmade surnukehasid. Lehmad, kes veel joosta suutsid, tormasid nagu arust ära.

      Ma jooksin mäest alla, läbi metsa, mööda männiokastega kaetud radu kodu poole, Nadia ja Pietrik kannul. Kas mu vanemad olid vigastatud? Kas Zuzanna oli terve? Linnas oli ainult kaks kiirabiautot, mis tähendas, et tal on terve öö käed tööd täis.

      Võtsime kartulipõllul hoo maha, sest võimatu oli mitte vahtima jääda. Sammusin meetri kauguselt mööda umbes Zuzanna-vanusest naisest, kelle ümber vedelesid kartulid. Ta lebas selili kõblatud vagude vahel, vasak käsi rinnal, õlg verest märg ja nägu verepritsmetega kaetud. Tema kõrval põlvitas tüdruk.

      „Õeke,” ütles tüdruk tema kätt võttes, „sa pead tõusma.”

      „Suru mõlemad käed haavale,” õpetasin teda, kuid ta lihtsalt vaatas mulle otsa.

      Tüdrukute juurde tuli üks šenillist hommikumantlis naine, kes põlvitas nende kõrvale. Ta võttis mustast arstipaunast välja pika merevaigukarva dreeni.

      Nadia tõmbas mind käest. „Tule. Lennukid võivad tagasi tulla.”

      Linnas jooksis inimesi igas suunas, nad karjusid ja hõikusid üksteisele, põgenesid jalgratastel, hobustel, veokite ja vankritega ning jalgsi.

      Kui me lähenesime minu kodutänavale, võttis Pietrik Nadial käest. „Kasia, sa oled peaaegu kodus. Ma saadan Nadia ära.”

      „Aga mina?” hüüdsin ma neile järele, kuid nad olid juba munakiviteel, mis viis Nadia ema korteri juurde.

      Pietrik oli teinud oma valiku.

      Hakkasin minema tunneli poole, mis viis läbi iidse Krakówi värava, kõrge, kellakujulise tipuga telliskivitorni alt läbi, mis oli kunagi olnud ainsaks sissepääsuks linna ja oli Lublinis minu lemmikvaatamisväärsus. Pommid olid torni külje sisse mõra löönud, kuid see seisis endiselt.

      Minu matemaatikaõpetaja proua Mikelsky ja tema abikaasa, kes elasid meie lähedal, sõitsid minust vastassuunas rattaga mööda. Viimase vindi peal rase proua Mikelsky pööras möödudes minu poole.

      „Kasia, su ema otsib sind meeleheitlikult taga,” ütles ta.

      „Kuhu te lähete?” hüüdsin neile järele.

      „Minu õe juurde,” hüüdis härra Mikelsky mulle vastu.

      „Rutta koju ema juurde!” karjus proua Mikelsky üle õla.

      Nad sõitsid edasi ja kadusid rahva sekka ning mina jätkasin teed koju.

      Armas Jumal, tee nii, et matka oleks terve.

      Kui ma meie kvartalisse jõudsin ja nägin, et meie roosa majake on endiselt ühes tükis, surises iga mu keharakk kergendusest. Teisel pool teed seisval majal polnud niisugust õnne olnud. See oli pihuks ja põrmuks tehtud ning sellest polnud järel muud kui meie tänavale laiali paisatud betoonist, kipsseintest ja väändunud raudvooditest segadik. Ronisin üle rusude ja nägin lähemale jõudes, kuidas üks matka kardin tuule käes õrnalt aknast välja lehvis. Alles siis taipasin, et pommid olid eest löönud kõik meie aknad ühestükis pimenduspaberiga.

      Mul polnud vaja lahtise telliskivi tagant võtit otsida, sest uks oli pärani. Leidsin matka ja Zuzanna köögist, matka joonistamislaua juurest, kus nad korjasid kokku põrandale laiali veerenud pintsleid. Õhus oli tunda maha voolanud tärpentini lõhna. Psina, meie lemmikkana, tatsas nende järel. Tänu taevale polnud Psina, kes oli meie perele rohkem koera kui kana eest, viga saanud.

      „Kus sa olid?” küsis matka, näost sama valge nagu joonistuspaber, mida ta käes hoidis.

      „Ma olin üleval, Hirveaasal,” vastasin. „See oli Pietriku mõ…”

      Zuzanna tõusis, käes klaasikilde täis kruus, valge arstikittel tuhast hall. Selle kitli väljateenimiseks oli tal kulunud kuus pikka aastat. Tema kohver vedeles ukse kõrval. Oli selge, et enne pommide langemist oli ta asju pakkinud, et kolida haiglasse, kus pidi hakkama tööle lastearstina.

      „Kuidas sa küll said nii rumal olla?” küsis Zuzanna.

      „Kus isa on?” uurisin, kui nad minu juurde tulid ja mu juustest betoonitükke nokkima hakkasid.

      „Ta läks välja…” alustas matka.

      Zuzanna haaras matka’l õlgadest. „Ütle talle, matka.”

      „Isa läks sind otsima,” sõnas ema pisarate äärel.

      „Ta on kindlasti sidesõlmes,” ütles Zuzanna. „Ma lähen ja otsin ta üles.”

      „Ära mine,” keelasin. „Mis siis, kui lennukid uuesti tulevad?” Mu rinnus sähvatas terav valu, nagu oleks mind rünnanud elektriangerjas. Need vaesed naised, kes põllul lebavad…

      „Lähen ikka,” teatas Zuzanna. „Tulen varsti tagasi.”

      „Luba ma tulen kaasa,” palusin. „Neil läheb kliinikus minu abi vaja.”

      „Miks sa küll nii rumalaid tükke teed? Isa on väljas sinu pärast.” Zuzanna tõmbas kampsuni selga ja sammus ukse poole. „Neil ei ole haiglas sinu abi vaja. Sa ei tee niikuinii muud, kui kerid sidemeid. Jää siia.”

      „Ära mine,” anus matka, kuid Zuzanna tormas välja, alati tugev, just nagu isa.

      Matka läks akna juurde ja kummardus klaasikilde korjama, kuid mõtles ümber, sest tema käed värisesid liialt, ja tuli minu juurde tagasi. Ta silus mu juukseid, suudles mu laupa ja kallistas mind kõvasti ning kordas viskava plaadi kombel aina ja aina: „Ja cię kocham.”

      Ma armastan sind.

___

      Magasime sel ööl matka’ga tema voodis, mõlemal üks silm lahti, oodates, et isa ja Zuzanna sisse astuksid. Psina, kes oli rohkem koer kui kana, magas meie voodi jalutsis, pea ühe udusulise tiiva alla peidetud.

      Ta ärkas kaagatusega, kui isa lõpuks siiski koju jõudis, tükk aega enne koitu. Isa seisis magamistoa uksel, tviidkuub tuhaga kaetud. Tema nägu oli alati kurb just nagu verekoeral. Need kortsud ja rippuvad nahavoldid olid näha juba tema beebipiltidel. Aga sel ööl, kui köögilamp tema näole varju heitis, nägi ta välja kurvem kui iial varem.

      Matka ajas end voodis istuli. „Ade?” Ta lükkas teki pealt ja jooksis isa juurde ning nende siluetid paistsid köögilambi taustal mustadena. „Kus Zuzanna on?”

      „Ma pole teda näinud,” vastas isa. „Kui ma Kasiat kusagilt ei leidnud, läksin sidesõlme ja võtsin oma dokumendid, et need väljas ära põletada. Seal oli infot, mis sakslasi huvitaks. Nimed, aadressid. Sõjavarustuse nimekirjad. Varssavi sidesõlm on nende käes ja nad on telegraafiliini läbi lõiganud, mis tähendab, et meie oleme järgmised.”

      „Mis töötajatest sai?” küsis matka.

      Isa СКАЧАТЬ