Sirelitüdrukud. Martha Hall Kelly

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Kas isa vana frakk läheks mehele selga? Vöökohast peaks klappima, aga õlgadest võis see kitsaks jääda.

      „Preili Ferriday, kas te olete alati nii, noh, energiline?”

      „Siin, New Yorgis, ei osata isikupära alati hinnata.” Ulatasin talle kokku klammerdatud lehed. „Tahate kindlasti juba tekstiga tutvuda.”

      Mees ulatas paberid mulle tagasi. „Ei, merci.”

      Surusin need uuesti talle kätte. „Aga selle teksti kirjutas peakonsul isiklikult.”

      „Öelge mulle uuesti, miks ma seda teen?”

      „Selleks, et aasta ringi toetada ümber asustatud Prantsuse kodanikke ja minu Prantsuse perekondade fondi. Me aitame Prantsusmaal elavaid orbusid, kelle vanemad on mingil põhjusel kadunuks jäänud. Euroopas valitsevat ebakindlust arvestades oleme meie ainus usaldusväärne allikas, mis varustab neid riiete ja toiduga. Pealegi tulevad täna siia ka Rockefellerid.”

      Ta lehitses kõnet. „Nad võiksid lihtsalt tšeki kirjutada ja sellele palaganile tulemata jätta.”

      „Nad on ühed meie heldemad toetajad, aga palun ärge viidake neile. Ega president Rooseveltile. Ega lennukitele, mis Prantsusmaa Ühendriikidelt ostis. Mõned meie tänaõhtused külalised küll armastavad Prantsusmaad, kuid tahaksid parema meelega praegu sõjast eemale hoida. Roger tahab igasugust poleemikat vältida.”

      „Keerutamine ei paista iial ehtsana. Publik tunnetab selle ära.”

      „Kas te palun peaksite lihtsalt kõnest kinni, monsieur?”

      „Preili Ferriday, muretsemine teeb südame haigeks.”

      Tõmbasin piibelehe seest välja nööpnõela. „Palun – nööpaugulill meie aukülalisele.”

      „Piibelehed?” imestas monsieur Rodierre. „Kust te küll niisugusel aastaajal piibelehed välja võlusite?”

      „New Yorgist leiab kõike. Meie florist kasvatab neid.”

      Asetasin käe tema kuuereväärile ja surusin nööpnõela sügavale Prantsuse sametisse. Kas see meeldiv lõhn tuli mehelt või lilledest? Miks ei lõhnanud Ameerika mehed niimoodi nagu tuberoos ja puit ja muskus ja…

      „Kas te ikka teate, et piibelehed on mürgised?” küsis monsieur Rodierre.

      „Ärge siis sööge seda. Vähemalt senikaua, kuni olete oma kõnega ühel pool. Võite seda süüa ka juhul, kui rahvas teie vastu pöörab.”

      Ta naeris ja ma astusin selle peale sammu tagasi. See oli nii siiras naer, niisugune, mida kuulis viisakas seltskonnas väga harva, eriti kui tegemist oli minu naljadega.

      Saatsin monsieur Rodierre’i lava taha ning jäin lava suurust nähes imestusest tummaks: see oli kaks korda suurem kui ükski Broadway lava, millel seisnud olin. Vaatasime avarat ballisaali, küünalde säras laudu, mis olid nagu lillelised laevad pimeduses. Waterfordi kristalllühter ja selle juurde kuuluvad kuus väiksemat lühtrit sädelesid hämaruses, kuigi olid pooleldi maha keeratud.

      „See lava on hiigelsuur,” ütlesin. „Kas kannate selle välja?”

      Monsieur Rodierre pööras end minu poole. „See on mu töö, preili Ferriday.”

      Kuna kartsin, et võin monsieur Rodierre’i veelgi enam pahandada, jätsin ta ühes tekstiga lava taha omapäi ja lahkusin, püüdes saada oma mõtteid eemale tema pruunidelt seemisnahast kingadelt. Kiirustasin ballisaali, et näha, kas Pia oli järginud minu istumisplaani, mis oli üksikasjalikum ja ohtlikum kui Luftwaffe lennuplaan. Nägin, et ta oli kuue Rockefelleri laua nimekaardid suvaliselt laudadele loopinud, ja sättisin need ümber ning võtsin sisse oma koha lava lähedal, köögi ja pealaua vahel. Suure ruumi külgedel tõusid lae poole kolmel korrusel asuvad punaste kardinatega loožid, igas oma õhtusöögilaud. Kõik seitseteist tuhat kohta pidid täis tulema: suur hulk pahaseid inimesi, kui õhtu ei peaks kulgema ideaalselt.

      Külalised kogunesid ja võtsid kohad sisse, moodustades sädeleva ookeani, mis koosnes frakkidest, vanadest kaevandustest pärit briljantidest ja nii paljudest rue du Faubourg Saint-Honoré kleitidest, et näis, nagu oleks kõik Pariisi parimad poed neist korraga tühjaks tehtud.

      Ainuüksi korsettidega olid Bergdorf ja Goodman täitnud oma kolmanda kvartali müügieesmärgid.

      Minu lähedale oli end sättinud rida ajakirjanikke, pliiatsid kõrva taga. Ülemkelner seisis stardivalmilt minu kõrval, oodates märguannet, et serveerimisega algust teha. Saali astus Elsa Maxwell – jutumoor, professionaalne peoperenaine ja eneseupitaja ne plus ultra. Kas ta võtab kindad käest, et kirjutada oma kolumnis selle õhtu kohta kohutavaid asju, või jätab ta kõik koledused lihtsalt meelde?

      Lauad olid juba peaaegu täis, kui saabus proua Cornelius Vanderbilt, keda Roger kutsus tema hiilguseks, rinnal säramas neljarealine Cartier’ briljantkee. Niipea kui proua Vanderbilti tagumik toolipatja puutus ja tema valge rebasekrae kõige pea ja jalgadega tooli seljatoele maandus, andsin ma käsu serveerida. Tuled hämardusid ja Roger ronis valgustatud poodiumile, saatjaks suur aplaus. Ka ise laval olles polnud ma iial olnud nii närvis.

      „Mesdames et Messieurs, välisminister Bonnet palub südamest vabandust, et ei saa täna siin olla.” Külaliste seast kostis suminat, keegi ei teadnud, kuidas niisugusele pettumusele reageerida. Kas peaks raha kirja teel tagasi paluma? Või Washingtoni helistama?

      Roger tõstis käe. „Aga me veensime täna kõnepulti astuma ühe teise prantslase. Talle pole küll antud rolli valitsuses, kuid selle eest on talle usaldatud üks parimaid rolle Broadwayl.”

      Külalised sosistasid omavahel. Pole midagi paremat üllatusest, kui see tõotab tulla hea.

      „Palun lubage mul kutsuda lavale monsieur Paul Rodierre.”

      Monsieur Rodierre möödus poodiumist ja võttis suuna lava keskele. Mis tal küll arus oli? Valgusvihk liikus hetke teda otsides mööda lava ringi. Roger istus pealaua otsa, proua Vanderbilti kõrvale. Mina seisin sealsamas lähedal, kuid siiski kägistamisulatusest väljas.

      „Mul on suur rõõm täna siin olla,” alustas monsieur Rodierre, kui valgustaja oli ta üles leidnud. „Tunnen suurt kahetsust, et monsieur Bonnet ei saanud täna tulla.”

      Isegi mikrofoni abita täitis Paul Rodierre’i hääl kogu saali. Ta peaaegu säras prožektori valguses.

      „Ma olen nii auväärsele külalisele niru asendus. Loodan, et probleem polnud tema lennukis. Olen kindel, et kui oleks, saadaks president Roosevelt talle meeleldi uue.”

      Üle saali rullus lainena närviline naer. Ma ei pidanud ajakirjanike poole vaatama, teadmaks, et nad kirjutavad kõik üles. Rogeril, kes oli väga osav vestleja, õnnestus ühekorraga rääkida proua Vanderbiltiga ja saata mulle vihast välkuvaid pilke.

      „Tõsi, poliitikast ei saa ma teiega kõnelda,” jätkas monsieur Rodierre.

      „Jumal tänatud!” hõikas keegi ühest tagumisest lauast. Külalised naersid taas, seekord valjemini.

      „Aga ma võin rääkida teile sellest Ameerikast, mida tunnen mina, paigast, mis üllatab mind iga päev. Paigast, kus avatud inimesed võtavad avasüli vastu nii Prantsuse teatri, kirjanduse, filmid ja moe kui ka prantslased endid, hoolimata meie vigadest.”

СКАЧАТЬ