Sirelitüdrukud. Martha Hall Kelly

Чтение книги онлайн.

      „Lapsed. Nad muudavad elu keeruliseks. Eks ole? Näitleja elus pole lastele kohta.”

      Järjekordne isekas näitleja.

      „Millega tegeleb teie isa, et teil on võimalik siinses päikesesüsteemis tiirelda?”

      Värske tuttava kohta esitas Paul palju küsimusi.

      „Tegeles. Tal oli kuivaineäri.”

      „Kus?”

      Monsieur Bernard tõstis lauale hõbedase ämbri, mille sangad meenutasid mustlase kõrvarõngaid ja mille ühele küljele toetus šampanjapudeli roheline kael.

      „Ta oli James Harper Poori partner.”

      „Poor Brothersitest? Ma olen käinud tema East Hamptonsi kodus. Tuleb mainida, et tema rikkus on perekonnanimega vastuolus. Kas te käite sageli Prantsusmaal?”

      „Külastan igal aastal Pariisi. Ema päris seal ühe korteri… rue Chauveau Lagarde’il.”

      Monsieur Bernard eemaldas šampanjalt korgi ning see tuli ära rahuldustpakkuva heliga, kõlades pigem mütsatuse kui pauguna. Ta valas kuldset jooki minu pokaali ja mullid kerkisid pokaali servani, ähvardades üle ääre tõusta, ning langesid siis täpselt õigele kõrgusele. See oli oskuslikult valatud.

      „Mu naine Rena peab seal lähedal väikest poekest, mille nimi on Les Jolies Choses. Kas olete seal käinud?”

      Võtsin šampanjast lonksu ja mullid kõditasid mu huuli.

      Paul võttis rahakoti vahelt naise pildi. Rena oli noorem, kui ma olin arvanud, ja tema tumedad juuksed olid soengus, mida olin näinud portselannukkudel. Ta naeratas, silmad suured, justkui jagaks ta mingit mahlakat saladust. Rena oli armas ja näis olevat minu täielik vastand. Kujutlesin, et Rena pood on üks neid šikke väikseid kohti, kus aidatakse naistel end sel kuulsal Prantsuse moel üles lüüa – riided ei tohtinud olla liiga täpselt kokku sobitatud, kuid ebakõla pidi olema vaevu hoomatav.

      „Ei, ma ei ole seal käinud,” vastasin. Ulatasin foto tagasi. „Aga teil on kaunis naine.”

      Jõin oma pokaali tühjaks.

      Paul kehitas õlgu. „Loomulikult on ta minu jaoks liiga noor, aga…” Paul silmitses fotot, pea küljele kallutatud, nagu näeks ta seda esimest korda, ja pistis selle rahakoti vahele tagasi. „Me ei kohtu väga tihti.”

      Selle mõtte peale hakkas mu süda hetkeks põksuma, kuid see rahunes niipea, kui mõistsin, et isegi kui Paul oleks saadaval, lämmataks minu jõuline natuur igasuguse romantikasädeme juba eos.

      Kärisevast köögiraadiost kostis Edith Piaf.

      Paul võttis ämbrist pudeli ja valas mu pokaali veel šampanjat. See hakkas metsikult vahutama ja mäslevad mullid kerkisid üle pokaali serva. Heitsin talle pilgu. Me mõlemad muidugi teadsime, mida see tähendab. Traditsioon. Seda teavad kõik, kes on Prantsusmaal käinud. Kas ta oli meelega üle ääre valanud?

      Paul kastis kõhklemata sõrme šampanja sisse, mis oli mööda mu pokaali jalga alla valgunud, sirutas käe välja ja tupsutas jaheda joogiga mu vasakut kõrvatagust. Oleksin tema puudutuse peale äärepealt võpatanud, kuid siis ootasin, kuni ta mu juuksed eemale lükkas ja mu paremat kõrvatagust puudutas ning oma käe pisut kauemaks sinna jättis, kui vajalik. Siis niisutas ta ka oma kõrvataguseid ja naeratas.

      Miks mul korraga nii palav hakkas?

      „Kas Rena käib külas ka?” küsisin. Püüdsin hõõruda käelt teeplekki, kuid avastasin siis, et see oli hoopis vanusega tekkinud pigmendilaik. Milline meeldiv üllatus.

      „Veel pole käinud. Teater ei paku talle huvi. Isegi „Pariisi tänavaid” pole ta veel siin vaatamas käinud, kuid ma ei tea, kas ma saan jääda. Kodumaal on kõik Hitleri pärast ärevil.”

      Kusagilt köögisügavusest kostis kahe mehe vaidlemist. Kuhu jäävad meie teod? Kas nad saatsid kellegi Perpignani tigude järele?

      „Vähemalt on prantslastel Maginot’ liin,” vastasin.

      „Maginot’ liin? Olge nüüd! Betoonmüür ja paar vahiposti? See on Hitlerile nagu nohu.”

      „See on kakskümmend viis kilomeetrit pikk.”

      „Kui Hitler midagi tahab, ei peata teda miski,” vastas Paul.

      Köögis oli vaidlus paisunud suureks lärmiks. Mõni ime, et meie eelroog polnud veel lauda jõudnud. Kokk, kahtlemata oma ala suur meister, oli millegipärast väga endast väljas.

      Köögist ilmus välja monsieur Bernard. Illuminaatoritega köögiuks langes tema selja taga kinni ja kiikus veel paar korda lahti-kinni, kuni viimaks paigale jäi. Monsieur Bernard sammus söögitoa keskele. Kas ta oli nutnud?

      „Excusez-moi, daamid ja härrad.”

      Keegi kõlistas lusikaga vastu klaasi ja ruumis jäi vaikseks.

      „Ma kuulsin just äsja usaldusväärsest allikast…” Monsieur Bernard tõmbas hinge, tema rind paisus nagu nahast kaminalõõts. „Me kuulsime usaldusväärsest allikast, et…”

      Ta vaikis, kui emotsioonid hetkeks võimust võtsid, ja jätkas siis.

      „Adolf Hitler on tunginud Poolasse.”

      „Armas jumal,” pomises Paul.

      Vaatasime teineteisele silma, sellal kui ruum meie ümber täitus elava vestluse, spekulatsioonide ja hirmuga. Galal käinud reporter tõusis, viskas lauale kortsunud dollarid, haaras kaabu ja lahkus.

      Sellele teatele järgnenud müras läksid monsieur Bernardi viimased sõnad peaaegu kaduma.

      „Aidaku meid kõiki Jumal.”

      2. PEATÜKK

      Kasia

      Tegelikult oli Hirveaasa järsakule põgenikke piiluma minek Pietrik Bakoski mõte. Ütlen seda tõe huvides. Matka ei uskunud, kui talle seda kinnitasin.

      Hitler oli kuulutanud Poolale sõja 1. septembril, kuid tema sõduritel läks Lublinisse jõudmisega aega. Mul oli selle üle hea meel, sest ma ei tahtnud, et elu muutuks. Lublin oli täiuslik just sellisena, nagu ta oli. Kuulasime raadiost Berliinist tulevaid teateid uute kehtestatud reeglite kohta ja linna lähistele kukkus paar pommi, kuid see oli ka kõik. Sakslased keskendusid Varssavile, ja sedamööda, kuidas väed lähemale jõudsid, põgenesid inimesed tuhandete kaupa meie juurde Lublinisse. Perekonnad liikusid suurte seltskondadena, reisisid sada kuuskümmend kilomeetrit kagu poole ja ööbisid linna ääres keset kartulipõlde.

      Enne sõda ei juhtunud Lublinis midagi huvitavat, seega oskasime ilusat päikesetõusu hinnata vahel rohkemgi kui mõnd kinofilmi. Jõudsime künkatippu, kust avanes vaade alla aasale, 8. septembril just enne koitu, ja nägime enda all põldudel tuhandeid inimesi, kes pimedas und nägid. Lebasin oma kahe kõige parema sõbra, Nadia Watroba ja Pietrik Bakoski vahel ning jälgisin seda kõike lamedaks litsutud kõrtest tehtud kausjalt asemelt, mis oli seal maganud emahirve ja tema vasikate kehast ikka veel soe. Hirved olid meie tuleku ajaks juba läinud – nad on varased ärkajad. Selles asjas olid nad Hitleriga СКАЧАТЬ