Sirelitüdrukud. Martha Hall Kelly

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ lapsi. Need on ameeriklased nagu preili Caroline Ferriday, kes teeb iga päev tööd selle nimel, et aidata Prantsuse peresid siin Ameerikas ja varustada Prantsusmaa orbusid riietega.”

      Roger ja proua Vanderbilt vaatasid minu poole. Valgusvihk leidis mu seina äärest üles ja tuttav prožektorikiir pimestas mu. Tema hiilgus plaksutas ja rahvas järgis tema eeskuju. Lehvitasin, kuni valgus, mis õnneks vaid lühiajaliselt minul peatus, tagasi lavale suunati ning mina taas jahedasse pimedusse jäin. Ma ei igatsenud tegelikult Broadway järele, kuid sellest hoolimata oli mõnus tunda taas nahal prožektori soojust.

      „See on Ameerika, kes ei karda müüa lennukeid neile, kellega nad suure sõja ajal kaevikutes külg külje kõrval seisid. Ameerika, kes ei karda aidata hoida Hitlerit Pariisi tänavatele tungimast. Ameerika, kes ei karda seista meiega külg külje kõrval, kui see hirmus aeg peaks taas tulema…”

      Vaatasin lummatult, suutes heita kuulajatele vaid paar üksikut pilku. Nad olid haaratud ja päris kindlasti ei keskendunud keegi mehe kingadele. Pool tundi kadus hetkega ja ma hoidsin hinge kinni, kui monsieur Rodierre viimaks kummardas. Aplaus algas arglikult, kuid kasvas nii meeletuks plaginaks, nagu peksaks vastu katust paduvihma. Elsa Maxwell tupsutas salvrätiga niiskeid silmi, ja selleks ajaks, kui inimesed „La Marseillaise’i” üürgama tõusid, tundsin ma heameelt, et sellele etteastele ei järgnenud Bonnet’ sõnavõttu. Isegi töötajad laulsid, käsi südamel.

      Kui tuled uuesti süttisid, näis Roger kergendust tundvat ning tervitas heasoovijaid, kes pealaua juurde kogunesid, et avaldada oma toetust. Kui õhtu lõppema hakkas, lahkus ta Vikerkaaretuppa koos pundi meie suurtoetajate ja paari Rockettesi tantsijannaga – need olid New Yorgis ainsad naised, kelle kõrval ma lühike paistsin.

      Kui me söögitoast lahkusime, puudutas monsieur Rodierre mu õlga. „Ma tean üht kohta Hudsoni ääres, kus pakutakse head veini.”

      „Ma pean koju minema,” vastasin, kuigi polnud midagi söönud. Mu vaimusilma ette kerkisid soe sai ja võikastmes teod, kuid väljas kellelegi abielumehega silma jääda polnud üldse hea mõte. „Täna ma küll ei saa, monsieur, aga tänan teid kutsumast.” Ma võiksin olla paari minutiga kodus, külmas korteris, ja süüa Waldorfi salati ülejääke.

      „Kas te sunnite mind pärast meie tänast triumfi üksinda õhtustama?” imestas monsieur Rodierre.

      Miks ei võiks ma minna? Minu seltskonda kuuluvad inimesed sõid ainult kindlates restoranides, mida võis kokku lugeda ühe käe sõrmedel ja mis jäid kõik Waldorfist nelja kvartali raadiusse ja seega Hudsonist väga kaugele. Mida halba saab teha üks õhtusöök?

      Sõitsime taksoga Le Grenier’i, kaunisse bistroosse West Side’is. Prantsuse ookeaniliinilaevad seilasid Hudsonit mööda ja randusid 51. tänava ääres, nii et paljud New Yorgi parimad väikesed kohad tekkisid just sinna kanti nagu seened pärast kosutavat vihma. Le Grenier asus SS Normandie varjus, endise sadamaülemahoone katusekorrusel. Kui me taksost välja astusime, kõrgus uhke laev meie kohal, tekid prožektorituledest eredad, neli korrust illuminaatoreid säramas. Üks keevitaja saatis vööri juurest öise taeva poole lendu aprikoosivärvi sädemeid, sellal kui madrused suunasid prožektorivalgust laeva küljele, kus tellingutel tegutsesid maalrid. Tundsin end väiksena, seistes selle laeva kõrval, tema suure musta käila all, pilk pööratud kolme punase korstna poole, mis kõik olid suuremad kui ükski laohoone, mis kai ääres seisis. Suve lõpu õhus oli tunda soola maitset, kui Atlandi ookean kohtus Hudsoni jõega.

      Le Grenier’ lauad olid täis viisaka välimusega, enamjaolt keskklassi kuuluvaid inimesi, kelle seas oli ka üks galaõhtul käinud reporter ja hulk inimesi, kes näisid olevat tulnud ookeaniliinilaevalt ja tundsid nüüd rõõmu sellest, et on taas kindlal maal. Me valisime kitsa lakitud puidust latri, mis oli ehitatud nii, nagu istuks me laevas, kus on arvel iga sentimeeter. Le Grenier’ maître d’ monsieur Bernard koogutas monsieur Rodierre’i ees, rääkis, et oli kolm korda „Pariisi tänavaid” näinud, ja jutustas üksikasjalikult omaenda karjäärist Hobokeni kogukonnateatris.

      Monsieur Bernard pöördus minu poole. „Ja teie, mademoiselle? Kas ma pole mitte näinud teid laval koos preili Helen Hayesiga?”

      „Näitlejanna?” imestas monsieur Rodierre naeratades.

      Nii lähedalt oli tema naeratus ohtlik. Pidin pea selge hoidma, sest prantsuse mehed olid mu Achilleuse kand. Ja kui Achilleus oleks olnud prantslane, oleksin ma teda ilmselt kätel kandnud, kuni tema kand oleks paranenud.

      Monsieur Bernard jätkas: „Minu arvates olid arvustused ebaõiglased…”

      „Me tellime nüüd,” sekkusin.

      „Kui ma ei eksi, kasutati ühes väljendit „jäigapoolne”.”

      „Monsieur, me võtame teod. Palun ärge koorega liialdage…”

      „Ja mida see Times „Kaheteistkümnenda öö” kohta ütleski? „Preili Ferriday tegi rahuldava Olivia”? See oli minu arvates pisut karmisti öeldud…”

      „Ja palun ilma küüslauguta. Jätke teod pooltooreks, et nad poleks nii vintsked.”

      „Mademoiselle, kas te soovite, et nad teile lauda roomaks?” Monsieur Bernard pani meie tellimuse kirja ja suundus köögi poole.

      Monsieur Rodierre silmitses šampanjakaarti ja uuris üksikasju. „Ah et näitlejanna? Seda poleks ma iial arvata osanud.” Mehe boheemlasliku välimuse juures oli midagi võluvat: ta oli nagu aed, mis vajas rohimist.

      „Konsulaaditöö sobib mulle paremini. Ema on Rogerit tundnud juba aastaid, ja kui Roger pakkus välja, et võiksin teda aidata, ei suutnud ma talle ära öelda.”

      Monsieur Bernard asetas saiakorvi lauale ja jäi pisut liiga kauaks monsieur Rodierre’i vaatama, justkui püüdnuks ta meest oma mällu söövitada.

      „Ma loodan, et ma täna teie peigmeest välja ei vihasta,” ütles Paul. Ta sirutas käe saiakorvi poole nagu minagi ja mu käsi puudutas tema kätt, mis oli soe ja pehme. Tõmbasin käe kiiresti tagasi sülle.

      „Mul pole niisuguste asjade jaoks aega. Teate küll, milline see New York on – aina pidu peo otsa. See on väga väsitav.”

      „Ma pole teid kordagi Sardi’s kohanud.” Mees murdis saia pooleks ja sellest tõusis auru.

      „Oh, mul on väga palju tööd.”

      „Mul on tunne, et te ei tööta selleks, et raha teenida.”

      „Ma ei saa oma töö eest üldse palka, kui te seda silmas pidasite, aga niisugustest asjadest viisakas seltskonnas ei räägita, monsieur.”

      „Kas me võiksime selle monsieur’tamise lõpetada? See tekitab minus tunde, nagu oleksin iidvana.”

      „Minna üle eesnimedele? Aga me ju alles kohtusime.”

      „Me elame aastas 1939.”

      „Manhattani seltskond on nagu päikesesüsteem, mis toimib oma seaduste järgi. Vallaline naine abielumehega õhtustamas on piisav põhjus, et planeedid orbiidilt minema lennutada.”

      „Siin ei näe meid keegi,” vastas Paul, näidates monsieur Bernardile nimekirjas üht šampanjat.

      „Öelge seda preili Evelyn Shimmerhornile seal tagumises lauas.”

      „Kas СКАЧАТЬ