Sirelitüdrukud. Martha Hall Kelly

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ elu, olenemata liigist, värsket koort kaerapudrul voolamas või Pietrik Bakoski profiili esimestes koidukiirtes. Tema profiil, 98 protsenti täiuslik, oli koiduvalguses eriti kaunis, nagu olnuks see pärit kümnezlotiselt mündilt. Sel hetkel nägi Pietrik välja nagu poisid ikka, kui nad on äsja ärganud ega ole jõudnud veel end kasida: sellelt küljelt, millel ta oli maganud, olid tema värske või karva juuksed pulstis.

      Nadia profiil oli peaaegu sama veatu, nagu temasugustel õrnade näojoontega tüdrukutel ikka. Tema ilul ei lasknud täiuslik olla vaid see, et ta laubal oli lilla sinikas, mälestus koolis aset leidnud vahejuhtumist. Muhk ei meenutanud enam hanemuna, kuid oli endiselt nähtav. Nadial oli seljas toore meloni värvi kašmiirkampsun, mida ta lubas mul alati silitada, kui ma seda soovisin.

      Mul oli raske mõista, kuidas sai nii kurb olukord sünnitada nõnda kauni stseeni. Põgenikud olid voodilinadest ja tekkidest ehitanud suure keeruka telklinnaku. Kui päike tõusis, lasi see meil nagu röntgenpilguga vaadata ühte lillelisest linast telki, kus varjudena paistvad inimesed end päevaks riietasid.

      Linnarõivastes ema avas linast ukse ja ronis välja, käe otsas pidžaamas ja viltsaabastes laps. Nad urgitsesid pulkadega maapinnas, otsides kartuleid.

      Lublin kõrgus kaugemal nende selja taga nagu muinasjutulinn, täis vanu punaste katustega pastelseid maju, mida vaadates jäi mulje, nagu oleks mõni hiiglane neid topsis raputanud ja siis rulluvatele mägedele laiali heitnud. Kaugemal läänes oli koht, kus olid kord asunud meie väike lennujaam ja vabrikud, kuid natsid olid need juba maatasa pommitanud. Need olid esimesed asjad, mis nad sihikule võtsid, kuid vähemalt polnud ükski sakslane veel linna marssinud.

      „Mis te arvate, kas britid aitavad meid?” küsis Nadia. „Ja prantslased?”

      Pietrik silmitses horisonti. „Võimalik.” Ta krahmas maast rohtu ja viskas õhku. „Täna on hea lennuilm. Parem tehku kiiresti.”

      Laigulised lehmad tulid üksteise järel mäest alla telkide poole, et seal rohtu süüa, kellad kaelas kõlisemas, rivi lõpus sammumas lüpsjad, rätid peas. Üks lehm tõstis saba ja jättis endast maha sitahunnikud, millest tema järel tulijad mööda astusid. Igal lüpsjal oli õlal suur hõbedane piimanõu.

      Ma kissitasin silmi, et leida horisondilt meie kool, Püha Monica katoliiklik tütarlastekool, mille kellatornis lehvis oranž lipp. See oli maja, mille põrandad olid nii piinlikult puhtaks poleeritud, et me kandsime sees satiinsusse. Paik, kus tehti palju õppetööd, peeti iga päev missat ja kus õpetajad olid ranged. Ükski neist polnud aidanud Nadiat siis, kui tal seda kõige rohkem vaja oli, välja arvatud proua Mikelsky, meie lemmik matemaatikaõpetaja.

      „Vaadake,” ütles Nadia. „Naised tulevad lehmadega, kuid nendega pole ühtki lammast. Selleks ajaks on lambad alati juba väljas.”

      Nadia märkas kõike. Ta oli ainult kaks kuud minust vanem – juba seitseteist –, kuid näis olevat kuidagi täiskasvanulikum. Pietrik vaatas minust mööda Nadia poole, justkui näeks teda esimest korda. Nadia meeldis kõigile poistele: ta oskas teha täiuslikku hundiratast, tema jume oli veatu nagu Maureen O’Sullivanil ja tal olid blondid paksu palmikusse punutud juuksed. Mina polnud ehk tõesti sama kaunis ja ma olin ka kehv sportlane, kuid kunagi olin ma saanud oma klassi mitteametlikus, meie koolis esimest korda aset leidnud küsitluses tiitlid Ilusaimad jalad ja Parim tantsija.

      „Nadia, sinul ei jää miski märkamata,” imestas Pietrik.

      Nadia naeratas talle. „Ega jää. Vahest peaksime alla minema ja aitama neil kartuleid korjata? Pietrik, sa oled labidaga väga osav.”

      Kas Nadia flirtis Pietrikuga? See oli minu kõige esimese reegli jäme rikkumine. Sõbrannad on kõige tähtsamad! Pietrik tõmbas jaanipäeval jõest välja minu pärja, ta kinkis mulle hõbedase ristiga kaelaketi. Kas traditsioonid ei tähendanud enam midagi?

      Vahest hakkas Pietrik temasse armuma? See oli loogiline. Kuu algul olid gaidid müünud heategevuslikul eesmärgil tantse kohalike poistega ja Pietriku väike õde Luiza ütles mulle, et Nadia oli ära ostnud kõik kümme Pietriku tantsu. Ja siis oli veel see inetu juhtum kooli väravas. Me lahkusime parasjagu Nadiaga koolist, kui tänavapoisid hakkasid Nadiat kividega loopima ja talle inetusi hõikama, sest tema vanaisa on juut. Pietrik ruttas talle väga väledalt appi.

      See, et inimesed loobivad juutide pihta kive, polnud just tavatu vaatepilt, kuid ebatavaline oli, et see juhtus Nadiaga. Ma ei teadnud enne seda, et temas voolab juudi verd. Käisime katoliku koolis ja tal oli peas rohkem palveid kui minul. Aga kõik said sellest teada siis, kui meie saksa keele õpetaja Herr Speck käskis meil oma sugupuu kirja panna ja seda kogu klassile kuulutas.

      Sel päeval, kui poisid Nadiat kividega loopisid, olin ma püüdnud teda minema tirida, kuid ta oli kindlalt paigale jäänud. Proua Mikelsky, kes ootas esimest last, oli välja tormanud, Nadia oma embusse haaranud ja kiusajatele karjunud, et nad lõpetaksid, sest muidu kutsub ta politsei. Proua Mikelsky oli kõigi tüdrukute lemmikõpetaja, meie Põhjanael, sest tahtsime kõik olla nagu tema: ilusad, targad ja vaimukad. Ta kaitses oma tüdrukuid nagu emalõvi ja andis meile vigadeta matemaatika kontrolltööde eest krowki’sid, lehmakomme, ja mina ei jäänud kunagi kommita.

      Pietrik, kes oli tulnud meid koju saatma, ajas tänavapoisid labidaga vehkides laiali, kuid kaotas selle käigus oma esihambast väikse killu, kusjuures see ei rikkunud tema naeratust mitte üks põrm, vaid muutis selle veel armsamaks.

      Mind äratas mõtisklusist eriskummaline heli, nagu oleksid meie ümber laulnud kilgid. See muutus valjemaks, kuni maapind meie all värisema hakkas.

      Lennukid!

      Need lendasid meist üle nii madalalt, et keerasid heina pahupidi, ja me nägime valgust nende hõbedastelt kõhtudelt vastu läikimas. Kolmekaupa reas, pöörasid nad järsult paremale ja võtsid endast kütuselehka maha jättes suuna linna poole, hallid varjud põllul järele tuhisemas. Lugesin kokku kaksteist lennukit.

      „Need näevad välja nagu lennukid „King Kongist”,” nentisin.

      „Kasia, seal olid biplaanid,” vastas Pietrik. „Curtiss Helldiverid. Aga need on Saksa sööstpommitajad.”

      „Võib-olla on need Poola omad.”

      „Ei ole Poola omad. Seda näeb tiibade all olevatest valgetest ristidest.”

      „Kas neil on pommid ka?” küsis Nadia rohkem huvi kui hirmu pärast. Ta ei kartnud midagi.

      „Lennujaama nad juba said,” vastas Pietrik. „Mida neil veel pommitada on? Meil ei ole moonaladu.”

      Lennukid tegid linna kohal tiiru ja suundusid üksteise järel läände. Esimene neist laskus kohutava kriiskamisega maa poole ja kukutas pommi linna keskele, täpselt sinna, kus olid meie peatänava Krakowskie Przedmieście kaunimad majad.

      Pietrik ajas end püsti. „Jezu Chryste, ei!”

      Hirmus kõmakas pani maapinna vappuma ja sealt, kuhu pomm langenud oli, tõusid taeva poole mustjashallid suitsupilved. Lennukid tegid uuesti linna kohal tiiru ja seekord langesid nende pommid meie raekoja juurde. Mu värskelt arstikutse saanud õde Zuzanna töötas aegajalt sealses kliinikus vabatahtliku arstina. Aga mu ema? Armas Jumal, võta mind otse taevasse, kui mu emaga peaks midagi juhtuma. Kas isa oli sidesõlmes?

      Lennukid tiirutasid linna kohal ja lendasid siis meie poole. Viskusime murule, kui need taas üle meie pea tuhisesid, Pietrik Nadia ja minu peal, nii lähedal, et tundsin, kuidas tema süda läbi särgi mu selja vastas tagus.

      Kaks СКАЧАТЬ