Tants lohedega. Джордж Рэймонд Ричард Мартин

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ aasta eest. Räägitakse, et see polevat kuigi valus. Kerged kõhukrambid, äkiline valu silmakoobastes ja ongi kõik. Parem seen kui mõõk läbi kaela, kas pole nii? Milleks surra, suus mitte või ja küüslaugu, vaid vere maitse?”

      Kääbus silmitses liuda enda ees. Küüslaugu ja või lõhn pani tal suu vett jooksma. Ta tundis tahtmist nende seente järele, kuigi teadis, mis need olid. Ta ei olnud nii vapper, et endale külm mõõk ise kõhtu torgata, kuid seent haugata poleks olnud kuigi raske. See tegi talle kirjeldamatut hirmu. „Te eksite minus,” tuli tal üle huulte.

      „Kas tõesti? Ma pole kindel. Kui te eelistate veini sisse uppuda, siis öelge ainult ja see saab kärmelt tehtud. Peekrikaupa uputamine raiskab nii aega kui ka veini.”

      „Te eksite minus,” kordas Tyrion valjemini. Võikastmes seened läikisid lambivalguses, tumedad ja ahvatlevad. „Ma kinnitan teile, et ma ei soovi surra. Mul on…” Ta vakatas ebakindlalt. Mis mul on? Elu, mida elada? Töö, mida teha? Lapsed, keda kasvatada, maad, mida valitseda, naine, keda armastada?

      „Teil pole midagi,” lõpetas magister Illyrio tema eest, „aga seda saab muuta.” Ta noppis või seest ühe seene ja mälus seda tarmukalt. „Kui maitsev.”

      „Need seened pole mürgitatud.” Tyrion kihvatas.

      „Ei. Miks ma peaksin teile kurja tahtma?” Magister Illyrio sõi veel ühe seene. „Me peame pisut usaldust üles näitama, teie ja mina. Sööge nüüd.” Ta plaksutas uuesti käsi. „Meid ootab töö. Mu väike sõber peab jõudu alles hoidma.”

      Teenrid tõid lauale viigimarjadega täidetud haigru, mandlipiimas kupatatud vasikakotletid, heeringad koorekastmes, suhkurdatud sibulad, lehkavad juustud, vaagnad tigude ja piimalihaga ja sulerüüs musta luige. Tyrion keeldus luigest, mis meenutas talle õhtusööki oma õe seltsis. Küll aga maitses ta haigrut ja heeringat ja võttis lisaks paar magusat sibulat. Ja teenrid täitsid ta veinipeekri iga kord, kui ta selle tühjendas.

      „Te joote nii väikese mehe kohta kõvasti veini.”

      „Omakstetapmine on kaine töö. See ajab mehe jooma.”

      Paksu mehe silmad hiilgasid nagu vääriskivid tema sõrmedel. „Westeroses leidub neid, kes ütleksid, et isand Lannisteri tapmine oli vaid hea algus.”

      „Parem, kui nad seda mu õe kuuldes ei ütleks, muidu jäävad nad keelest ilma.” Kääbus murdis leivapätsi pooleks. „Ja olge minu perekonnast rääkides sõnadega ettevaatlik, magister. Olgugi ma isatapja, aga ma olen siiski lõvi.”

      See paistis juustuisandale ütlemata kombel nalja tegevat. Ta laksas endale vastu lihavat reit ja ütles: „Teie, westeroslased, olete kõik ühesugused. Te õmblete siidist nartsule mõne eluka ja olete korraga kõik lõvid või lohed või kotkad. Ma võin teid viia ehtsa lõvi juurde, mu väike sõber. Vürsti loomaaias on neid terve kari. Kas te tahaksite nendega ühte puuri jagada?”

      Tyrion oli sunnitud möönma, et Seitsme Kuningriigi ülikud uhkustasid oma vappidega ülemäära. „Hüva,” andis ta järele. „Lannisterid pole lõvid. Kuid ma olen siiski oma isa poeg ja Jaime ja Cersei tapmine jäägu minu mureks.”

      „Kui veider, et te oma kauni õe jutuks võtsite,” sõnas Illyrio tigusid süües. „Kuninganna on lubanud tõsta ülikuks mehe, kes viib talle teie pea, olgu ta kui tahes madalast soost.”

      Seda polnud rohkem, kui Tyrion oli eeldanud. „Kui te kavatsete teda oma lubadust täitma panna, siis las ta hargutab teile jalgu ka. See oleks aus kaup – parim osa minust tema parima osa vastu.”

      „Ma eelistaksin pigem kulda – sama palju, kui ma kaalun.” Juustukaupmees naeris nii kõvasti, et Tyrion kartis, et ta läheb lõhki. „Miks mitte kogu Casterly Kalju kulda?”

      „Selle kulla võite saada,” sõnas kääbus, kes tundis kergendust, et ta ei pidanud uppuma pooleldi seeditud angerjatesse ja piimalihasse, „aga Kalju on minu oma.”

      „Just-just.” Magister varjas suu käega ja tõi kuuldavale vägeva röhatuse. „Kas te arvate, et kuningas Stannis annab selle teile? Ta pidavat olema suur seadusteaustaja. Teie vend kannab valget mantlit, nii et te olete Westerose kõigi seaduste järgi aujärjepärija.”

      „Stannis võiks Casterly Kalju mulle tõesti anda, kui poleks seda väikest kuningamõrva ja isatappu,” sõnas Tyrion. „Nende eest teeks ta mu peajagu lühemaks ja ma olen juba isegi lühike. Aga miks te arvate, et ma kavatsen isand Stannise poolele asuda?”

      „Miks te siis muidu Müürile läheksite?”

      „Stannis on Müüril?” Tyrion hõõrus nina. „Seitsme neetud põrgu päralt, mida teeb Stannis Müüril?”

      „Lõdiseb, arvan ma. Lõunas Dorne’is on soojem. Ehk oleks ta pidanud hoopis sinna sõitma.”

      Tyrionis tärkas kahtlus, et üks teatud tedretähniline pesunaine oskas ühiskeelt palju paremini, kui ta välja näitas. „Mu õetütar Myrcella on juhtumisi Dorne’is. Ja mul on kiusatus ta kuningannaks teha.”

      Illyrio naeratas, kui tema teenrid täitsid nende mõlema kausid magusas kastmes mustade kirssidega. „Mida on see vaene laps teile teinud, et te tema surma ihkate?”

      „Ka omaksetapja ei pea tingimata kõiki omakseid maha tapma,” kostis Tyrion haavatult. „Ma ütlesin: ta kuningannaks teha. Mitte tappa.”

      Juustukaupmees hakkas kirsse vohmima. „Volantises on käibel münt, mille ühel küljel on kroon ja teisel küljel surnupealuu. Aga see on üks ja seesama münt. Myrcella kuningannaks teha tähendab ta tappa. Dorne võib tema poolt relvad tõsta, kuid Dorne’ist üksi jääb väheks. Kui te olete nii arukas nagu meie sõber väidab, siis teate te seda.”

      Tyrion silmitses paksu meest värske huviga. Tal on mõlemas suhtes õigus. Myrcella kuningannaks teha tähendab ta tappa. Ja ma tean seda. „Mulle on jäänud vaid tulutud žestid. See žest paneks mu õe vähemalt kibedaid pisaraid valama.”

      Magister Illyrio pühkis suu paksu käeseljaga magusast kastmest puhtaks. „Tee Casterly Kalju juurde ei vii läbi Dorne’i, mu väike sõber. Ega ka Müüri alt läbi. Kuid selline tee on olemas, uskuge mind.”

      „Ma olen põlualune reetur, kuningamõrtsukas ja isatapja.” See teedejutt ärritas kääbust. Kas see on tema arvates mäng?

      „Mida üks kuningas on teinud, võib teine kuningas ära muuta. Meil siin Pentoses on vürst, mu sõber. Ta on peamees tantsu- ja söömapidudel ning liigub linnas ringi vandlist ja kullast tehtud kandetoolis. Tema ees kõnnivad kolm heeroldit, kes kannavad kaubanduse kuldset kaalu, sõja rauast vasarat ja õigusemõistmise hõbedast rooska. Iga uue aasta esimesel päeval peab ta võtma süütuse nurmede neitsilt ja merede neitsilt.” Illyrio nõjatus küünarnukkide najal ettepoole. „Aga kui mõni viljasaak ikaldub või sõda kaotatakse, lõikame me tal kõri läbi, et jumalaid lepitada, ja valime neljakümne suguseltsi seast endale uue vürsti.”

      „Ärge siis kunagi tahtke, et ma Pentose vürstiks hakkaksin.”

      „Kas teie Seitse Kuningriiki on siis teistsugused? Westeroses pole rahu, pole õigust, pole usku… ja üsna peagi ka toitu. Kui inimesed nälgivad ja on hirmust hullumas, siis igatsevad nad päästjat.”

      „Igatsegu pealegi, aga kui neil on võtta vaid Stannis…”

      „Mitte СКАЧАТЬ