Tants lohedega. Джордж Рэймонд Ричард Мартин

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mo Kandaq. Ghiskaarlastel olid tihedad ja traatjad juuksed; Orjapidajate linnades oli ammune komme neid sarvedeks ja ogadeks ja tiibadeks kraasida. Pead paljaks ajades oli Skahaz loobunud vanast Meereenist ja võtnud vastu uue ning tema suguselts oli järginud tema eeskuju. Järgijaid oli teisigi, kuigi Dany ei osanud arvata, kas nad tegid seda hirmu, moe või auahnuse pärast; neid hüüti paljaspeadeks. Skahaz oli Paljaspea suure tähega… ja kõige jäledam reetur Harpüia Poegade ja nendesuguste silmis. „Me kuulsime, mis selle eunuhhiga juhtus.”

      „Tema nimi oli Tugev Kilp.”

      „Kui mõrtsukaid ei karistata, tapavad nad veel.” Ka paljaks aetud peaga oli Skahazil eemaletõukav nägu – kortsus kulmud, suured kotid väikeste silmade all, rasupunnidest mustendav nina, läikiv nahk, mis oli pigem kollane kui ghiskaarlastele omaselt merevaigukarva. See oli jõhker toores kuri nägu. Danyl jäi vaid üle loota, et see oli ka aus nägu.

      „Kuidas ma saan neid karistada, kui ma ei tea, kes nad on?” küsis ta mehelt. „Ütle mulle seda, vapper Skahaz.”

      „Teie Kõrgusel jätkub vaenlasi küllaga. Te näete nende püramiide oma terrassilt. Zhak, Hazkar, Ghazeen, Merreq, Loraq, kõik iidsed orjapidajate suguvõsad. Pahl. Kõige rohkem Pahl. See on nüüd naiste koda. Kibestunud vanad naised, kes ihkavad verd. Naised ei unusta. Naised ei andesta.”

      Jah, mõtles Dany, ja Anastaja penid veenduvad selles, kui ma Westerosse naasen. Tema ja Pahlide koja vahel valitses tõesti verivaen. Oznak zo Pahl oli langenud kahevõitluses Belwas Tugeva käe läbi. Oznaki isa, Meereeni linnaväe ülem, oli hukkunud väravat kaitstes, kui Joso Kürb selle pilbasteks purustas. Tema kolm onu olid saja kuuekümne kolme väljakul hukatu seas. „Kui palju kulda me pakkusime teadete eest Harpüia Poegade kohta?” küsis Dany.

      „Sada honööri, Teie Hiilguse lahkel loal.”

      „Tuhat honööri oleks minu meelest veel lahkem. Tehke nii.”

      „Teie Kõrgus ei küsinud küll minu nõuannet,” sõnas Skahaz Paljaspea, „aga ma ütlen, et veri nõuab vere hinda. Võtke üks mees igast suguvõsast, mida ma nimetasin, ja tapke ta. Järgmine kord, kui mõni teie mees tapetakse, võtke igast suurest suguvõsast kaks meest ja tapke mõlemad. Siis jääb kolmas mõrv tulemata.”

      Reznak viiksatas ahastavalt. „Eiiiii… armas kuninganna, säärane metsikus tooks meile kaela jumalate viha. Ma luban teile, et me leiame need mõrtsukad, ja kui see juhtub, siis selgub, et nad on alamast seisusest rämps, küll te näete.”

      Õukonnaülem oli sama kiilas nagu Skahaz, kuigi tema puhul oli tegu jumalate kätetööga. „Kui mõnel karval peaks jätkuma jultumust ennast näidata, on minu habemeajajal nuga kohe käepärast,” oli ta kinnitanud, kui Dany ta ametisse ülendas. Vahel käis Danyl peast läbi mõte, kas seda habemenuga ei peaks mitte hoidma Reznaki kõri jaoks. Mees oli kasulik, kuid Danyle vastumeelne ega äratanud temas mingit usaldust. Qarthi Koolmatud olid talle öelnud, et teda reedetakse kolm korda. Mirri Maz Duur oli olnud esimene, ser Jorah teine. Kas Reznak võis olla kolmas? Või Paljaspea? Daario? Või on see keegi, keda ma ei oska kahtlustada? Ser Barristan või Hall Tõuk või Missandei?

      „Skahaz,” ütles ta Paljaspeale, „ma tänan teid nõuande eest. Reznak, vaadake, mida tuhande honööriga õnnestub saavutada.” Oma tokar’ist kõvasti kinni hoides tõttas Daenerys neist mööda ja laiast marmortrepist alla. Ta võttis ühe astme korraga, et mitte narmasäärisele komistada ja käkaskaela alla saali lennata.

      Missandei kuulutas tema tulekut. Väikesel kirjatundjal oli meeldiv tugev hääl. „Põlvitage kõik Daenerys Tormissündinu, Põlematu, Meereeni kuninganna, andaalide ja rhoynlaste ja Esimese Rahva kuninganna, Suure Rohumere khaleesi, Ahelatemurdja ja Lohede Ema ees.”

      Saal oli rahvast täis. Rikkumatud seisid, seljad vastu sambaid toetatud, käes kilbid ja odad, kiivriteravikud turritamas nagu nugade rodu. Meereenlased olid kogunenud idapoolsete akende alla. Dany vabakslastud seisid oma endistest isandatest tükk maad eemal. Kuni nad ei seisa üksteise kõrval, ei valitse Meereenis rahu. „Tõuske.” Dany võttis oma pingil istet. Saalisolijad tõusid. Vähemalt seda teevad nad kõik koos.

      Reznak mo Reznakil oli nimekiri. Komme nõudis, et kuninganna kuulaks kõigepealt ära Astapori saadiku, endise orja, kes nimetas ennast isand Ghaeliks, kuigi keegi ei paistnud teadvat, mille üle ta isand on.

      Isand Ghaelil oli suu täis pruune ja mädanenud hambaid ja kollane terav nirginägu. Tal oli kaasas ka kingitus. „Cleon Suur saadab need tuhvlid oma armastuse märgiks Daenerys Tormissündinu, Lohede Ema vastu.”

      Irri pani tuhvlid Danyle jalga. Need olid kullatud nahast ja kaunistatud roheliste mageveepärlitega. Kas see lihunikkuningas arvab, et ma kingin talle oma käe ühe kena tuhvlipaari eest? „Kuningas Cleon on väga helde. Tänage teda selle toreda kingituse eest.” Toreda, kuid lapsele paraja. Danyl olid küll väikesed jalad, kuid need terava ninaga tuhvlid pigistasid tal varbaid.

      „Suurel Cleonil on rõõm kuulda, et need tegid teile rõõmu,” ütles isand Ghael. „Tema Kõrgeausus palus mul öelda, et ta on valmis kaitsma Lohede Ema kõigi tema vaenlaste eest.”

      Kui ta teeb jälle ettepaneku, et ma naituksin kuningas Cleoniga, viskan ma talle tuhvliga vastu pead, mõtles Dany, kuid seekord ei teinud Astapori saadik kuninglikust abielust juttu. Selle asemel sõnas ta: „On aeg, et Astapor ja Meereen teeksid lõpu Yunkai Tarkade Isandate hirmuvalitsusele, sest nad on kõigi vabaduses elavate verivaenlased. Suur Cleon palub mul teile öelda, et tema ja ta uued Rikkumatud lähevad varsti sõtta.”

      Tema uued Rikkumatud on üks rõve nali. „Kuningas Cleon teeks targasti, kui ta tegeleks oma asjadega ja laseks Yunkail tegeleda enda omadega.” Dany ei suhtunud Yunkaisse küll sugugi soojalt. Ta oli juba hakanud kahetsema, et ei olnud Kollast Linna ära võtnud, kui ta selle sõjaväe lahinguväljal purustas. Targad Isandad olid kohe pärast tema lahkumist orjapidamist jätkanud ja värbasid nüüd agaralt sõdureid, palkasid sõjasulaseid ja sõlmisid tema vastu liite.

      Kuid ka see isehakanud Cleon Suur polnud põrmugi parem. Lihunikkuningas oli Astaporis orjanduse taastanud ja ainus erinevus oli see, et endised orjad olid nüüd isandad ja endised isandad olid nüüd orjad.

      „Ma olen vaid noor neid ega tea suurt sõjaasjust,” ütles ta isand Ghaelile, „aga me oleme kuulnud, et Astaporis valitseb nälg. Las kuningas Cleon toidab oma alamaid, enne kui ta nad sõtta viib.” Ta tegi ärasaatva viipe. Ghael eemaldus.

      „Kõrgeausus,” sõnas Reznak mo Reznak kärmelt, „kas te kuulaksite ära õilsa Hizdahr zo Loraqi?”

      Jälle? Dany noogutas ja Hizdahr astus lähemale – pikk ja väga sihvakas mees, kellel oli veatu merevaigukollane nahk. Ta kummardas sealsamas kohas, kus veidi aega varem oli lamanud surnud Tugev Kilp. Ma vajan seda meest, manitses Dany ennast. Hizdahr oli jõukas kaupmees, kellel oli palju sõpru Meereenis ja veelgi rohkem merede taga. Ta oli käinud Volantises, Lysis ja Qarthis, tal oli sugulasi Toloses ja Elyrias ja väidetavalt oli tal mõju ka Uus-Ghisis, kus yunkailased püüdsid Dany ja ta valitsuskorra vastu vaenu õhutada.

      Ja ta oli rikas. Meeletult ja muinasjutuliselt rikas…

      Ja saab kindlasti veel rikkamaks, kui ma ta palve rahuldan. Pärast seda, kui Dany linna võitlusareenid sulges, langes areenide osatähtede hind põhja. Hizdahr zo Loraq oli neid kahe käega kokku roobitsenud ja nüüd kuulus talle suurem osa Meereeni võitlusareenidest.

      Üliku meelekohtades kasvavad karmid punamustad juuksed olid tiibadeks СКАЧАТЬ