Tants lohedega. Джордж Рэймонд Ричард Мартин

Чтение книги онлайн.

      Tüdruk valas talle peekritäie. „Magister Illyrio käskis mul teie selga küürida ja teie voodit soojendada. Mu nimi –”

      „– ei huvita mind põrmugi. Kas sa tead, kus on hoorade koht?”

      Tüdruk punastas. „Hoorad müüvad ennast raha eest.”

      „Või kalliskivide või kleitide või losside eest. Aga kus on nende koht?”

      Tüdruk ei saanud küsimusest aru. „Kas see on mõistatus, isand? Ma ei ole hea mõistataja. Kas te ütlete mulle vastuse?”

      Ei, mõtles kääbus. Ma ise ei salli ka mõistatusi. „Ma ei ütle sulle midagi. Osuta mulle sama teene.” Ainuke asi, mis mind sinu juures huvitab, on sul hargivahes, oleks ta äärepealt öelnud. Need sõnad olid tal juba keelel, kuid ei tulnud miskipärast siiski üle huulte. Ta pole Shae, manitses kääbus ennast, vaid lihtsalt üks väike narr, kes arvab, et ma esitan talle mõistatusi. Tõtt-öelda ei huvitanud isegi tüdruku vitt teda väga. Ma olen vist haige või surnud. „Sa rääkisid midagi vannist. Ärgem sundigem suurt juustukaupmeest ootama.”

      Kui ta vanni läks, pesi tüdruk ta jalgu, küüris tema selga ja suges ta juukseid. Pärast seda hõõrus tüdruk tema sääremarjadesse magusalõhnalist salvi valuvaigistuseks ja aitas talle jälle selga poisirõivad – tumepunased kopitanud kaatsad ja kuldkangaga palistatud sinise sametvammuse. „Kas mu isand tahab mind pärast sööki?” küsis ta Tyrioni saapaid kinni nöörides.

      „Ei. Mulle aitab naistest.” Hooradest.

      Tüdruk leppis selle pettumusega meelsamini kui Tyrionile oleks meeldinud. „Kui isand eelistaks poissi, siis võin ma mõne teid voodisse ootama tuua.”

      Isand eelistaks oma naist. Isand eelistaks ühte tüdrukut nimega Tysha. „Ainult siis, kui ta teab, kus on hoorade koht.”

      Tüdruk surus huuled kokku. Ta põlastab mind, mõistis Tyrion, aga mitte rohkem, kui ma ise ennast põlastan. Tyrion Lannister teadis vägagi hästi, et ta oli keppinud paljusid naisi, kes teda suisa jälestasid, kuid neil oli vähemalt jätkunud sündsust lembust teeselda. Väike aus jälestus võiks mõjuda värskendavalt nagu hapukas vein pärast liigset magusasöömist.

      „Ma vist mõtlesin ümber,” ütles ta tüdrukule. „Oota mind voodis. Alasti, kui tohib paluda, ma olen siis liiga purjus, et sinu riietega jännata. Hoia oma suu kinni ja jalad harali ja siis peaksime omavahel oivaliselt klappima.” Ta kõõritas tüdruku poole, lootes näha kerget hirmu, kuid tüdruku ilme väljendas vaid vastikust. Kääbust ei karda keegi. Ka isand Tywin ei olnud kartnud, kuigi Tyrionil oli amb käes. „Kas sa ohid, kui sind kepitakse?” küsis ta küljesoojendajalt.

      „Kui isand seda soovib.”

      „Isand sooviks ehk su ära kägistada. Nii talitasin ma oma viimase hooraga. Kas sa arvad, et su isand paneks seda pahaks? Kindlasti mitte. Tal on veel sada sinusugust, minusuguseid aga mitte ühtegi.” Kui ta seekord irvitas, ilmutas tüdruk soovitud hirmu.

      Illyrio lösutas polsterdatud diivanil ja vohmis puukausist teravat pipart ja pärlsibulaid. Tema laubal pärlendasid higipiisad, seasilmad kilasid punnpõskede kohal. Kalliskivid lõid tantsu, kui ta käsi liigutas – oonüksid ja opaalid, tiigrisilmad ja turmaliinid, rubiinid, ametüstid, safiirid, smaragdid, gagaadid ja nefriidid, üks must teemant ja üks roheline pärl. Ma saaksin tema sõrmuste eest aastaid elatud, mõtles Tyrion, kuigi ma vajaksin lihakirvest, et neid kätte saada.

      „Võtke istet, mu väike sõber.” Illyrio viipas talle kutsuvalt.

      Kääbus ronis toolile istuma. See oli tema jaoks liiga suur – polsterdatud troon, mis oli ette nähtud magistri kogukate kannikate äramahutamiseks, jämedate toekate jalgadega, et tema raskust välja kannatada. Tyrion Lannister oli elanud kogu oma elu maailmas, mis oli tema jaoks liiga suur, kuid Illyrio Mopatise häärberis muutus see ebamõõdu tunne lausa groteskseks. Ma olen hiir mammuti koopas, mõtles kääbus, aga sellel mammutil on vähemalt tore kelder. See mõte ajas ta janutama. Ta palus veini.

      „Kas tüdruk, kelle ma teile saatsin, valmistas teile mõnu?” küsis Illyrio.

      „Kui ma oleksin tüdrukut tahtnud, siis oleksin seda ise küsinud.”

      „Kui ta ei osanud meele järele olla…”

      „Ta tegi kõik, mida talt nõuti.”

      „Tahaks loota. Ta õpetati välja Lysis, kus armastusest tehakse kunst. Kuningas nautis teda väga.”

      „Kas te siis ei tea, et mina tapan kuningaid?” Tyrion naeratas õelalt, veinipeekrit suule tõstes. „Ma ei hooli raasukestest kuninga laualt.”

      „Kuidas soovite. Söögem nüüd.” Illyrio plaksutas käsi ja teenrid tõttasid kohale.

      Nad alustasid krabi- ja munkkalaleemega, lauale toodi ka külm munalaimisupp. Järgnesid vutid meekastmes, lambasadul, veinis hautatud hanemaks, moorputked võiga ja piimapõrsapraad. Seda kõike nähes hakkas Tyrionil süda läikima, kuid ta sundis viisakuse pärast ennast lusikatäie suppi mekkima ja kui ta oli seda teinud, ei saanud ta enam pidama. Siinsed kokad olid küll vanad ja paksud, kuid nad tundsid oma asja. Ta ei olnud kunagi nii hästi söönud, isegi õukonnas mitte.

      Vutiluude küljest liha lutsides küsis ta, kuhu Illyrio hommikul kutsuti. Paks mees kehitas õlgu. „Idas on rahutu. Astapor on langenud ja Meereen ka. Giskaarlaste orjalinnad, mis olid vanad juba siis, kui maailm oli veel noor.” Piimapõrsas oli lahti lõigatud. Illyrio võttis tüki krõbedat kamarat, kastis selle ploomikastmesse ja pistis sõrmedega suhu.

      „Orjalaevade laht jääb Pentosest kaugele.” Tyrion sorkas ühe hanemaksa oma noa otsa. Keegi pole äraneetum kui omaksetapja, mõtles ta, aga see põrgu siin võiks mulle isegi meeldima hakata.

      „Seda küll,” nõustus Illyrio, „aga maailm on üks suur võrk ja pole võimalik selle ühtegi niiti puutuda, ilma et kõik teised värisema ei hakkaks. Veel veini?” Ta pistis suhu ühe piprakauna. „Ei, midagi paremat.” Ta plaksutas käsi.

      Selle peale astus sisse teener, kaanega liud käes. Ta asetas selle Tyrioni ette ja Illyrio küünitas käe üle laua ja tõstis kaane pealt. „Seened,” teadustas magister, kui liuast kerkis lõhn. „Küüslauguga maitsestatud ja võiga kastetud. Need pidavat maitsema oivaliselt. Võtke üks, mu sõber. Võtke kaks.”

      Tyrion oli juba prisket musta seent suu juurde tõstmas, kuid miski Illyrio hääles sundis ta käe äkitselt paigale. „Pärast teid, mu isand.” Ta lükkas liua oma võõrustaja poole.

      „Ei-ei.” Magister Illyrio lükkas seened tagasi. Hetkeks tundus, nagu piiluks juustukaupmehe pondunud kehast välja vallatu poisike. „Maitske teie enne. Ma nõuan. Kokk tegi need nimme teie jaoks.”

      „Kas tõesti?” Kääbusele meenus see kokk, tema jahused käed, tumesiniste veresoontega läbipõimunud prisked rinnad. „See oli temast lahke, aga… ei.” Tyrion asetas seene tagasi võijärve, kust ta oli selle võtnud.

      „Te olete ülemäära kahtlustav.” Illyrio naeratas läbi oma kollase harkhabeme. Tyrion kahtlustas, et seda õlitati igal hommikul, et see läigiks nagu kuld. „Kas te olete arg? Seda pole ma kuulnud teie kohta räägitavat.”

      „Seitsmes СКАЧАТЬ