Tants lohedega. Джордж Рэймонд Ричард Мартин
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Tants lohedega - Джордж Рэймонд Ричард Мартин страница 5

СКАЧАТЬ saabus äkitselt – teda tabas külmavapus, nagu oleks ta visatud jäätunud järve raudkülma vette. Siis avastas ta, et tormab üle kuuvalge lumevälja, karjakaaslased kohe tema kannul. Pool maailma oli pime. Ükssilm, mõistis ta. Ta haugatas ja Kavalpea ja Hiilija vastasid talle.

      Mäeharjale jõudes jäid hundid seisma. Ohakas, meenus talle, ja ta tundis kahetsust – osalt selle üle, mille ta oli kaotanud, ja osalt selle üle, mida ta oli teinud. Maailm nende all oli muutunud jääks. Pakase sõrmed hiilisid aeglaselt mööd paispuid üles ja sirutusid üksteise poole. Tühi küla polnud enam tühi. Lumehangede vahel kõndisid siniste silmadega varjud. Mõned neist kandsid pruuni ja mõned musta ja mõned olid alasti, ihu lumivalgeks muutunud. Mägede vahel vuhises tuul, täis nende lõhnu: surnud ihu, hangunud veri, nahkade kopituse- ja kõdu- ja kusehais. Kavalpea urises ja ajas hambad paljaks, turjakarv turris. Pole inimesed. Pole saak. Mitte need.

      Need olendid seal all liikusid, kuid ei elanud. Ükshaaval tõstsid nad pead kolme hundi poole künkal. Viimasena tõstis oma pilgu olend, kes oli olnud Ohakas. Tema villaseid ja karusnahkseid ja parknahast rõivaid kattis härmatiserüü, mis prõksus, kui ta end liigutas, ja sätendas kuupaistel. Tema sõrmeotstes rippusid heleroosad jääpurikad, kümme pikka jäätunud verest nuga. Ja tema tühjades silmakoobastes virvendas helesinine valgus, mis andis tema tahumata joontega näole tontliku ilu, mida see elusana polnud kunagi evinud.

      Ta näeb mind.

      TYRION

      Ta jõi kogu tee üle kitsa mere.

      Laev oli väike, tema kajut veel väiksem, kuid kapten ei lubanud teda üles tekile. Teki õõtsumine jalge all pööras ta sisikonna pahupidi ja vastik toit maitses veel hullemini, kui ta selle välja öökis. Kuid milleks talle soolaliha, kõva juust ja üleni ussitanud leib, kui tal oli veini, millega keha kosutada? See oli punane ja hapu ja väga kange. Mõnikord öökis ta ka veini välja, kuid seda jätkus küllaga.

      „Maailm on veini täis,” pomises ta oma pimedas kajutis. Tema isa ei sallinud joomareid silmaotsaski, kuid mis tähtsust sel oli? Tema isa oli surnud. Tyrion oli ta tapnud. Nool kõhtu, mu isand, ja lõpp lool. Oleks ma vaid osanud ammuga paremini ümber käia, oleksin ma kihutanud noole läbi su riista, millega sa mu tegid, sa neetud värdjas.

      Alumisel tekil polnud ööl ja päeval vahet. Tyrion mõõtis aega laevapoisi tulekute ja minekute järgi, kes tõi talle toitu, mida ta ei söönud. Poisil olid alati kaasas ka hari ja pang, et kajutit kasida. „Kas see on Dorne’i vein?” küsis Tyrion talt kord, kui ta lähkrilt korgi tõmbas. „See tuletab mulle meelde ühte teatud siugu, keda ma tundsin. Lõbus sell, kuni üks mägi talle peale langes.”

      Laevapoiss ei vastanud. Ta oli inetu poiss, kuigi mööndavasti nägusam kui üks teatud kääbus, kellel oli poolik nina ja silmast lõuani jooksev arm. „Olen ma sind kuidagi solvanud?” küsis Tyrion, kui poiss põrandat küüris. „Kas sul kästi minuga mitte rääkida? Või suksutas mõni kääbus su ema?” Ka see jäi vastuseta. „Kuhu me sõidame? Ütle mulle seda.” Jaime oli maininud Vabalinnu, kuid jätnud ütlemata, milline neist. „Kas Braavosesse? Tyroshi? Myri?” Tyrion oleks parema meelega läinud Dorne’i. Myrcella on Tommenist vanem, Dorne’i seaduse järgi kuulub Raudtroon talle. Ma aitan tal võimule tulla, nagu prints Oberyn soovitas.

      Kuid Oberyn oli surnud, ser Gregor Clegane’i soomustatud rusikas oli ta pea verepudruks tampinud. Ja kas Doran Martell hakkaks sellist küsitavat plaani ilma Punase Siu takkaõhutamiseta üldse kaaluma? Ta võib mu hoopis ahelatesse panna ja minu armsa õe juurde tagasi saata. Müür tundus ohutum. Vana Karu Mormont ütles, et Öine Vahtkond vajab Tyrioni-suguseid mehi. Aga Mormont võib olla surnud. Nüüd võib ülempealikuks olla Slynt. See lihunikupoeg ei olnud kindlasti unustanud, kes ta Müürile saatis. Kas ma pean tõesti elama kogu ülejäänud elu mõrtsukate ja varaste seltsis, süües soolaliha ja putru? Kuigi tema ülejäänud elu ei pruugi kuigi kaua kesta. Janos Slynt kannaks selle eest hoolt.

      Laevapoiss kastis harja märjaks ja jätkas mehiselt küürimist. „Oled sa kunagi Lysi lõbumajades käinud?” päris kääbus. „Kas seal ongi hoorade koht?” Tyrionile ei tahtnud kuidagi meenuda, kuidas on hoor valüüria keeles, ja nii või teisiti oli juba liiga hilja. Poiss viskas harja tagasi pange ja tegi minekut.

      Vein on mu aru nüristanud. Tyrion oli õppinud ülemvalüüria keelt juba oma meistri süles istudes, kuigi see, mida räägiti Üheksas Vabalinnas… tjah, see polnud õieti murre, vaid üheksa murret, mis olid muutumas eri keelteks. Tyrion oskas pisut braavose keelt ja purssis myri oma. Tyroshis oleks ta suutnud jumalaid kiruda, meest petiseks nimetada ja kannu õlut tellida – seda tänu ühele sõjasulasele, kellega ta oli kunagi Kaljul kokku puutunud. Dorne’is vähemalt räägitakse ühiskeeles. Nii nagu Dorne’i toidul ja Dorne’i seadusel, oli ka Dorne’i kõnel Rhoyne’i vürtsimekk man, kuid sellest võis aru saada. Dorne, jah, Dorne sobib mulle. Kääbus kobis oma koisse, hoides sellest mõttest kinni nagu laps oma nukust.

      Tyrion Lannister ei olnud kunagi kergesti und saanud. Selle laeva pardal tuli see üldse harva, kuigi tal õnnestus aeg-ajalt juua piisavalt palju veini, et mõneks ajaks oimetusse langeda. Vähemalt ei näinud ta und. Ta oli ühe väikese elu kohta küllalt und näinud. Ja millistest tobedustest: armastusest, õiglusest, sõprusest, kuulsusest. Sama hästi võiks unes näha, et sa oled pikk. Tyrion teadis nüüd, et see kõik oli talle kättesaamatu. Kuid ta ei teadnud, kus on hoorade koht.

      „Kus on hoora koht,” oli ta isa öelnud. Tema viimased sõnad – ja millised sõnad. Amb põnatas, isand Tywin vajus tagasi istuli ja Tyrion Lannister leidis ennast Varyse kõrval läbi pimeduse taarutamas. Küllap oli ta šahtist tagasi alla roninud, mööda kahtesada kolmekümmet redelipulka sinna, kus raudlohe suus hõõgusid oranžid söed. Ta ei mäletanud sellest midagi. Ainult heli, mida tegi amb, ja tema isa soolte tühjenemise hais. Isegi surres oskas ta minu peale sittuda.

      Varys oli juhatanud ta läbi tunnelite, kuid nad ei vahetanud sõnagi, kuni jõudsid välja Kärejõe äärde, kus Tyrion oli saavutanud kuulsa võidu ja kaotanud nina. Alles siis pöördus kääbus eunuhhi poole ja ütles: „Ma tapsin oma isa,” samal toonil nagu tavaliselt öeldakse: „Ma lõin oma varba ära.”

      Keelekandjate ülem oli riietunud nagu kerjusvend – seljas koidest puretud pruunist koredast riidest hõlst, mille paslik varjas tema siledaid punnpõski ja ümarat kiilaspead. „Te poleks pidanud sellest redelist üles ronima,” sõnas ta etteheitvalt.

      „Kus on hoora koht.” Tyrion oli oma isa hoiatanud, et ta seda sõna ei ütleks. Kui ma poleks noolt lendu lasknud, oleks ta aru saanud, et mu ähvardused olid tühjad. Ta oleks mul ammu käest ära võtnud, nii nagu ta kord Tysha mu embusest ära võttis. Ta hakkas tõusma, kui ma ta tapsin.

      „Ma tapsin ka Shae,” tunnistas ta Varysele.

      „Te ju teadsite, kes ta oli.”

      „Jah. Aga ma ei teadnud, kes mu isa oli.”

      Varys itsitas. „Nüüd te siis teate.”

      Ma oleksin pidanud ka eunuhhi ära tapma. Veel pisut rohkem verd kätel, mis see loeks? Tyrion ei teadnud, mis oli tema pistoda tagasi hoidnud. Igatahes mitte tänutunne. Varys oli päästnud ta timuka mõõga eest, kuid vaid seetõttu, et Jaime oli teda sundinud. Jaime… ei, Jaimele ei maksa mõelda.

      Selle asemel otsis ta välja uue veinilähkri ja lutsis seda, nagu oleks see naise rind. Hapu punavein voolas üle ta lõua alla ja imbus tema määrdunud särgi sisse – tollesama, СКАЧАТЬ