Tants lohedega. Джордж Рэймонд Ричард Мартин

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ajal mõelnud nendele sõjameestele ja püüdnud meenutada, kui palju neid oli. Ta oleks pidanud seda mäletama, kuid ei. Tosin? Paarkümmend? Sadakond? Ta ei teadnud seda. Nad kõik olid olnud täismehed, pikad ja tugevad… kuigi kolmeteistkümneaastase kääbuse jaoks olid kõik mehed pikad. Tysha teadis nende arvu. Iga mees oli andnud tüdrukule hõbemündi, nii et tal pruukis pärast need vaid kokku lugeda. Hõbemünt iga mehe ja kuldraha minu eest. Tyrioni isa oli nõudnud, et ka tema maksaks tüdrukule. Lannisterid ei jää kunagi kellelegi võlgu.

      „Sinna, kus on hoora koht,” kuulis ta taas isand Tywini sõnu ja amb põnatas uuesti.

      Magister oli andnud talle voli häärberis ringi vaadata. Ta leidis lasuriidi ja pärlmutriga pealistatud seedripuust kirstust puhtad rõivad. Neid selga tirides sai ta aru, et need olid õmmeldud poisikese jaoks. Kangas oli üpris kallihinnaline, ehkki kopitanud, kuid sääred oli liiga pikad ja varrukad liiga lühikesed ja kui ta oleks krae kuidagimoodi kinni saanud, oleks ta näost sama mustaks tõmbunud nagu Joffrey. Ka koid olid rõivaid purenud. Vähemalt ei lehka need oksest.

      Tyrion alustas oma uurimisretke köögist, kus kaks paksu naist ja köögipoiss teda valvsalt piidlesid, kui ta endale juustu, leiba ja viigimarju võttis. „Tere hommikust teile, kaunid daamid,” sõnas ta kummardades. „Kas teie teate, kus on hoorade koht?” Kui nad ei vastanud, kordas ta oma küsimust ülemvalüüria keeles, kuigi pidi hoora asemel ütlema kurtisaan. Seepeale kehitas noorem ja paksem kokk õlgu.

      Tyrion mõistatas, mida nad teeksid, kui ta neil käest kinni võtaks ja oma magamiskambrisse tiriks. Ükski neist ei söanda sulle ära öelda, oli Illyrio väitnud, kuid Tyrion ei uskunud millegipärast, et ta mõtles neid kahte siin. Noorem naistest oli piisavalt vana, et olla talle emaks, ja vanem naine oli tõenäoliselt tolle noorema ema. Mõlemad olid peaaegu sama tüsedad kui Illyrio ja nende tissid olid suuremad kui kääbuse pea. Ma võiksin nende ihusse lämbuda. Surra võis ka hullemal viisil. Näiteks nii, nagu oli surnud tema isa. Ma oleksin pidanud teda sundima, et ta enne hingeheitmist pisut kulda situks. Isand Tywin oli kiitust ja poolehoidu küll kitsilt jaganud, kuid rahaga oli ta alati heldelt ümber käinud. Ninatust kääbusest on veel haletsusväärsem ainult ninatu kääbus, kellel pole kulda.

      Tyrion jättis paksud naised oma leivapätside ja padade juurde ning läks otsima keldrit, kus Illyrio oli ta eelmisel õhtul vaadist välja villinud. Seda polnud raske leida. Seal leidus piisavalt veini, et ta oleks saanud sada aastat purjus olla – magus punane Avarmaa vein ja hapu punane Dorne’i vein, merevaikkollane Pentose rüübe, roheline Myri nektar, umbes kuuskümmend vaati Lehissaare kuldset, isegi veinid legendaarsetest idamaadest, Qarthist ja Yi Ti’st ja Varjumaalt Asshaist. Tyrion valis lõpuks vaadi kanget, mis oli pärit isand Runceford Redwyne’i, Lehissaare praeguse valitseja vanaisa isiklikust veinikeldrist. See jättis keelele rambe ja vürtsika maitse ja oli värvilt nii tumelilla, et paistis hämaralt valgustatud keldris peaaegu must. Tyrion valas endale peekritäie ja ühe kannutäie pealekauba ning läks nendega üles aeda, et juua nende kirsipuude all, mida ta oli näinud.

      Paraku väljus ta vale ukse kaudu ega leidnudki seda basseini, mida ta oli oma aknast näinud, kuid sellest polnud lugu. Aed häärberi taga oli sama kaunis ja hulga avaram. Tyrion uitas juues seal mõnda aega ringi. Müürid oleksid teinud au igale tõelisele kindlusele ja raudorad, mis ehtisid nende harju, tundusid ilma neid kaunistavate peadeta kuidagi kummaliselt paljad. Tyrion kujutas ette, kuidas tema õe pea seal üleval välja näeks, kullakarva juuksed tõrvaga koos ja kärbsed suminal suhu ja sealt välja lendamas. Jah, ja Jaime peab saama ora tema kõrval, leidis kääbus. Minu venna ja mu õe vahele ei tohi kunagi keegi tulla.

      Ta mõtles, et köie ja konksu abil saaks ta sellest müürist ehk üle. Tal olid tugevad käed ja ta ei kaalunud palju. Küllap suudaks ta üle ronida – kui mõni ora teda läbi ei torka. Homme otsin kusagilt köie, otsustas ta.

      Ta nägi ringi uidates kolme väravat – vahimajaga peaväravat, kõrvalväravat koeratalli juures ja aiaväravat, mis oli peitunud valkja luuderohu sasimiku taha. See oli ketis, teist kahte valvati. Vahimehed olid tüsedad, nende näod siledad nagu lapse kõht ja nad kõik kandsid peas teravatipulist pronkskiivrit. Tyrion tundis eunuhhid ära esimesest pilgust. Ta teadis seesuguste meeste mainet. Väidetavalt ei kartnud nad midagi ega tundnud valu ja jäid oma isandatele ustavaks kuni surmani. Paarsada sellist kuluks mulle endale marjaks ära, mõtles kääbus. Kahju, et ma ei mõelnud selle peale enne, kui minust sai kerjus.

      Ta läks läbi sammaskäigu, möödus terava tipuga võlvi alt ja sattus kivisillutisega hoovi, kus üks naine kaevu ääres riideid pesi. Naine nägi välja temavanune ning tal olid tuhmpunased juuksed ja lai tedretähniline nägu. „Kas sa veini soovid?” küsis Tyrion talt. Naine silmitses teda kõhklevalt. „Mul pole sinu jaoks peekrit, me peame jagama minu oma.” Pesunaine jätkas särkidest vee välja väänamist ja nende kuivama riputamist. Tyrion võttis oma kannuga istet kivipingil. „Ütle mulle, kuivõrd ma võin magister Illyriot usaldada?” Seda nime kuuldes tõstis naine korraks pilgu. „Silmapilgu jagu?” Kääbus itsitas, pani oma kidurad jalad risti ja rüüpas lonksu. „Mulle ei meeldi põrmugi mängida seda osa, mida see juustukaupmees minu jaoks plaanib, aga kuidas ma saan talle ära öelda? Väravaid valvatakse. Ehk toimetaksid mu oma undrukute varjus siit salaja välja? Ma oleksin ülimalt tänulik; kuule, ma võtan su isegi naiseks. Mul on juba kaks naist, miks mitte ka kolm? Ah jaa, aga kus me elama hakkaksime?” Tyrion naeratas naisele nii meeldivalt kui üks pooliku ninaga mees seda vähegi suutis. „Kas ma rääkisin sulle juba, et mu õetütar elab Päikeseodal? Ma võiksin Dorne’is Myrcellaga üsna palju pahandust teha. Ma võiksin oma õetütre ja õepoja teineteisega sõtta ajada, kas see poleks lõbus?” Pesunaine sättis kuivama Illyrio ühe särgi, mis oli nii suur, et oleks purjeks kõlvanud. „Aga sul on õigus, ma peaksin selliseid kurje mõtteid häbenema. Oleks targem, kui ma hoopis Müürile läheksin. Räägitakse, et kui mees Öisesse Vahtkonda astub, kustutatakse kõik tema patud. Ma kardan ainult, et mul ei lastaks sind enda juures hoida, kullake. Vahtkonnas pole naisterahvaid, pole armsaid tedretähnilisi kodukanu, kes öösiti su küljealust soojendaksid, on ainult külmad tuuled, soolatursk ja lahja õlu. Mis sa arvad, mu daam, kas ma tunduksin mustas rüüs pikem?” Tyrion valas oma peekri uuesti täis. „Mis sa siis kostad? Põhi või lõuna? Kas ma peaksin vanu patte lunastama või uusi juurde tegema?”

      Pesunaine vaatas viimast korda tema poole, võttis maast oma korvi ja kõndis minema. Tundub, et naised ei jää minu juurde kuigi kauaks pidama, mõtles Tyrion. Veidral moel oli ta kann tühjaks saanud. Peaksin ehk tagasi sinna keldrisse koperdama. Kuid ta pea käis kangest veinist juba ringi ja keldritrepp oli järsk. „Kus on hoorade koht?” küsis ta nööril lehvivalt pesult. Võib-olla oleks pidanud seda küsima pesunaiselt. Ma ei taha vihjata, et sina oled hoor, mu kallis, aga sa tead ehk, kus on nende koht. Kõige targem oleks olnud seda küsida oma isa käest. „Seal, kus on hoora koht,” oli isand Tywin öelnud. Tysha armastas mind. Ta oli popsi tütar, ta armastas mind ja abiellus minuga, ta lootis minu peale.

      Tühi kann libises tal käest ja veeres üle õue. Tyrion upitas ennast pingilt püsti ja läks seda ära tooma. Seda tehes märkas ta ühe mõranenud sillutiskivi praost kasvavaid seeni. Need olid valkjad ja täpilised ja kübara alt veripunaste vöötidega. Kääbus napsas ühe maast ja nuusutas seda. Isuäratav, mõtles ta, ja tappev.

      Seeni oli kokku seitse. Võib-olla tahtsid Seitse talle midagi öelda. Ta noppis kõik seened ära, kahmas nöörilt ühe kinda, mähkis seened hoolikalt selle sisse ja pistis omale taskusse. See pingutus ajas tal pea pööritama ja pärast seda ronis ta tagasi pingile, tõmbus kerra ja sulges silmad.

      Kui ta uuesti virgus, oli ta jälle oma magamiskambris, uppudes taas hanesulgedest madratsisse, ja üks heledapäine tüdruk raputas teda õlast. „Mu isand, teie vann on valmis,” ütles tüdruk. „Magister СКАЧАТЬ