Tants lohedega. Джордж Рэймонд Ричард Мартин

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ on mind kiusata. Kui mitu korda ma olen teile ära öelnud?”

      „Viis korda, Teie Kõrgeausus.”

      „Nüüd juba kuus. Ma ei lase võitlusareene avada.”

      „Kui Teie Majesteet kuulab minu põhjendusi…”

      „Ma olen neid kuulnud. Viis korda. On teil mingid uued põhjendused?”

      „Vanad põhjendused,” nentis Hizdahr, „uute sõnadega. Ilusate ja kombekate sõnadega, mis võiksid kuningannat rohkem liigutada.”

      „Mitte teie kombekus ei jäta soovida, vaid teie eesmärk. Ma olen teie põhjendusi juba nii tihti kuulnud, et ma võiksin teie palve ise esitada. Kas tohib?” Dany kallutas end ettepoole. „Võitlusareenid on kuulunud Meereeni juurde linna rajamisest peale. Võitlused on oma loomult sügavalt usulised, vereohver Ghisi jumalatele. Ghisi surmakunst ei ole mingi pelk tapatöö, vaid vapruse, oskuse ja jõu ülesnäitamine, mis teeb teie jumalatele suurt heameelt. Võidukaid võitlejaid kantakse kätel ja ülistatakse, tapetuid aga austatakse ja mälestatakse. Kui ma areenid taas avaksin, näitaks see Meereeni rahvale, et ma pean lugu nende kommetest ja tavadest. Areenid on kuulsad üle kogu maailma. Need elavdavad Meereeni kaubandust ja täidavad linna rahakirste müntidega igast ilma otsast. Kõik mehed janunevad verd ja areenid aitavad seda janu kustutada. Sel moel muudavad nad Meereeni vaguramaks. Liival surema mõistetud kurjategijate jaoks kujutavad areenid endast kohtumõistmist lahingu läbi, viimast võimalust tõestada oma süütust.” Dany naaldus taha ja raputas juukseid. „Nõndaks. Kuidas ma hakkama sain?”

      „Teie Hiilgus esitas minu asja palju paremini, kui ma ise oleksin seda suutnud. Ma näen, et te olete sama kõneosav kui ilus. See veenas mind täiesti.”

      Dany naeris tahtmatult. „Mind paraku mitte.”

      „Teie Kõrgeausus,” sosistas Reznak mo Reznak talle kõrva, „tavakohaselt nõuab linn maksuks ühe kümnendiku võitlusareenide kõigist tuludest pärast kulude mahaarvamist. Seda raha saaks kasutada mitmel õilsal eesmärgil.”

      „Saaks… aga isegi kui me areenid jälle avaksime, peaksime võtma endale kümnendiku enne kulude mahaarvamist. Ma olen vaid noor neid ega tea suurt sellistest asjadest, kuid ma elasin Xharo Xhoan Daxose juures piisavalt kaua, et selle peale tulla. Hizdahr, kui te koondaksite sõjavägesid sama hästi nagu argumente, võiksite te maailma vallutada… kuid mu vastus on ikkagi ei. Kuuendat korda.”

      „Kuninganna on rääkinud.” Mees kummardas taas, sama sügavalt kui enne. Tema pärlid ja ametüstid klirisesid vaikselt marmorpõrandal. Hizdahr zo Loraq oli üks väga paindlik mees.

      Ta võiks olla ilus, kui tal poleks neid tobedaid juukseid. Reznak ja Roheline Armuline olid õhutanud Danyt naituma mõne Meereeni ülikuga, et linn tema võimuga lepiks. Hizdahr zo Loraq võis olla kaalumist väärt. Pigem tema kui Skahaz. Paljaspea oli lubanud, et heidab Dany pärast oma naise kõrvale, kuid see mõte ajas Danyle judinad peale. Hizdahr oskas vähemalt naeratada.

      „Kõrgeauline,” sõnas Reznak oma nimekirja silmitsedes, „õilis Grazdan zo Galare tahaks teiega rääkida. Kas kuulate ta ära?”

      „Suurima rõõmuga,” vastas Dany, imetledes kulla sära ja roheliste pärlite läiget Cleoni tuhvlitel, püüdes seejuures kõigest väest mitte välja teha varvaste pitsitusest. Teda oli ette hoiatatud, et Grazdani lähedane sugulane oli Roheline Armuline, kelle toetus osutus Danyle hindamatuks. See preestrinna oli rahu, leppimise ja seaduslikule võimule kuuletumise eestkõneleja. Ma võin ta nõo viisakalt ära kuulata, mida ta ka ei sooviks.

      Mehe sooviks osutus kuld. Dany oli keeldunud hüvitamast Vägevatele Isandatele nende orjade väärtust, kuid meereenlased nuputasid üha uusi viise, kuidas tema käest raha välja pressida. Suurtsugu Grazdanile oli varem kuulunud üks orjatar, kes oli ilmselt väga osav kuduja; tema kangastelgede töö vilja hinnati kõrgelt mitte ainult Meereenis, vaid ka Uus-Ghisis ja Astaporis ja Qarthis. Kui see naine vanaks jäi, ostis Grazdan kuus noort tüdrukut ja käskis vanaeidel neile oma oskustöö saladused selgeks õpetada. See vanaeit oli nüüd surnud. Vabakslastud tüdrukud olid sadamamüüri ääres avanud poe, et seal oma kootud asju müüa. Grazdan zo Galare soovis saada endale osa nende sissetulekust. „Nad võlgnevad oma oskused mulle,” kinnitas ta. „Mina valisin nad oksjonilavalt välja ja panin nad kangastelgede taha.”

      Dany kuulas vaikides ilmetu näoga. Kui mees oli lõpetanud, küsis ta: „Mis oli selle vana kuduja nimi?”

      „Selle orja?” Grazdan tammus jalalt jalale, kulm kortsus. „Ta oli… vist ehk Elza. Või Ella. Ta suri juba kuus aastat tagasi. Mul on olnud väga palju orje, Teie Kõrgus.”

      „Nimetagem teda Elzaks. Meie otsus on järgmine. Tüdrukutelt ei saa te midagi. Elza oli see, kes nad kuduma õpetas, mitte teie. Teilt saavad tüdrukud uue kangastelje – parima, mida osta saab. See on karistuseks selle vana naise nime unustamise eest.”

      Reznak tahtis ette kutsuda järgmise tokar’i, kuid Dany nõudis, et ta hõikaks välja mõne vabakslastu. Sealtpeale kuulas ta vaheldumisi ära ühe endise isanda ja ühe endise orja. Väga paljud talle esitatud palved puudutasid kahju hüvitamist. Pärast langemist oli Meereeni metsikult rüüstatud. Astmikpüramiidid olid kõige hullemast laastamisest pääsenud, kuid tagasihoidlikumad linnaosad olid langenud ohjeldamatute röövimiste ja tapmiste ohvriks, kui linna orjad üles tõusid ja koos Danyga Yunkaist ja Astaporist tulnud nälgiv rahvasumm lõhutud väravatest sisse tungis. Tema Rikkumatud olid lõpuks korra jalule seadnud, kuid rüüstamise järelmiks oli musttuhat keerdküsimust. Ja seepärast tuldigi kuninganna jutule.

      Ette astus üks rikas naine, kelle mees ja pojad olid hukkunud linna müüre kaitstes. Rüüstamise ajal oli ta hirmuga põgenenud oma venna juurde. Koju naastes nägi ta, et see oli muudetud lõbumajaks. Hoorad olid ennast ehtinud tema kalliskivide ja riietega. Ta nõudis oma maja ja kalliskive tagasi. „Riided võivad nad endale jätta,” oli ta nõus. Dany mõistis kalliskivid talle, kuid otsustas, et ta oli kaotanud õiguse majale seda hüljates.

      Ette astus endine ori, et süüdistada ühte Zhaki soost ülikut. Mees oli hiljuti võtnud naiseks ühe vabakslastu, kes oli enne linna langemist olnud üliku küljesoojendaja. Ülik oli talt võtnud süütuse, teda volilt pruukinud ja talle lapse teinud. Naise uus mees nõudis, et ülik vägistamise eest ära kohitsetaks, ja lisaks kukrutäit kulda tasuks selle eest, et ta üliku sohilapse kui enda oma üles kasvatab. Dany nõustus kullanõudega, kuid mitte kohitsemisega. „Kui ta sinu naisega ühte heitis, oli naine tema omand, millega ta võis priipärast ümber käia. Seaduse järgi polnud see vägistamine.” Ta nägi, et mees ei olnud tema otsusega rahul, ent kui ta oleks lasknud ära ruunata kõik mehed, kes olid kunagi voodiorja vägisi võtnud, oleks ta peagi valitsenud eunuhhide linna üle.

      Ette astus üks poiss, Danyst noorem, õbluke ja armiline, seljas hõbedase palistusega narmendav hall tokar. Tema hääl habises, kui ta rääkis sellest, kuidas kaks tema isa koja orja olid mässu tõstnud tol ööl, kui värav maha murti. Üks neist oli tapnud tema isa, teine tema vanema venna. Mõlemad olid ka vägistanud ja seejärel tapnud ta ema. Poiss ise oli pääsenud vaid armiga näol, kuid üks nendest mõrtsukatest elas nüüdki tema isa majas ja teine oli astunud kuninganna sõdurite hulka kui üks Ema Sõdalastest. Ta nõudis, et mõlemad üles poodaks.

      Ma olen kuninganna, kes valitseb põrmule ja surmale rajatud linna üle. Dany oli sunnitud poisi palve tagasi lükkama. Ta oli välja kuulutanud üldise armuandmise kõigi rüüstamise ajal sooritatud kuritegude eest. Ja ta ei saanud karistada orje selle eest, et nad oma isandate vastu üles tõusid.

      Seda otsust kuuldes sööstis poiss tema СКАЧАТЬ