Tants lohedega. Джордж Рэймонд Ричард Мартин
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Tants lohedega - Джордж Рэймонд Ричард Мартин страница 15

СКАЧАТЬ elututest nisadest, tema aga oli üksinda eemale roomanud. Nüüd oli neid alles neli… ja üks, keda valge hunt enam ei aistinud.

      „Snow,” kordas kuu jälle.

      Valge hunt pages tema eest, kihutades öö koopa poole, kuhu päike oli peitu läinud, hingeõhk õhus auramas. Tähetutel öödel oli suur kalju must nagu kivi, kaugel laia maailma kohal kõrguv pimedus, ent kui kuu välja tuli, helkis see heledalt ja jäiselt nagu kinnikülmunud oja. Hundi karv oli tihe ja karune, kuid kui piki seda jääd puhus tuul, ei suutnud ükski karvakasukas külma tõrjuda. Hunt tajus, et teisel pool oli tuul veel külmem. Seal oli nüüd tema vend, see hall vend, kes lõhnas suve järele.

      „Snow.” Oksa küljest kukkus alla jääpurikas. Valge hunt pöördus ja ajas hambad irevile. „Snow!” Tema karv tõusis turri, kui mets tema ümber haihtus. „Snow, Snow, Snow!” Ta kuulis tiivarabinat. Läbi hämaruse lendas kaaren.

      Lind maandus potsatuse ja küüniste krabina saatel Jon Snow rinnale. „snow!” kisendas see talle näkku.

      „Ma kuulen sind.” Tuba oli hämar, õlgvoodi kõva. Luukide vahelt immitses halli valgust, mis tõotas järjekordset kõledat külma päeva. „Kas sa Mormonti niimoodi äratasid? Korista oma suled mu näolt.” Jon ajas käe teki alt välja, et kaarnat minema peletada. See oli suur vana ja julge ning kasimatu lind, kes ei kartnud midagi. „Snow,” kraaksatas kaaren, tema voodisambale lennates, „Snow, Snow.” Jon haaras padja pihku ja viskas sellega, kuid kaaren tõusis lendu. Padi tabas seina ja purunes, nii et selle sisu lendas üle toa laiali, just siis, kui Kaeblik Edd Tollett pea ukse vahelt sisse pistis. „Vabandust,” ütles ta, sulgedesajust välja tegemata, „kas ma toon meie isandale pruukosti?”

      „Teri,” kraaksatas kaaren. „Teri, teri.

      „Praetud kaarnat,” soovitas Jon. „Ja kortel õlut.” Tal oli ikka veel imelik tunne, et talitaja talle süüa tõi ja teda teenindas; alles hiljuti oleks tema ise ülempealik Mormontile hommikusööki toonud.

      „Kolm tera ja üks praetud kaaren,” sõnas Kaeblik Edd. „Hästi, mu isand, aga Hobb tegi keedetud mune, verivorsti ja ploomidega küpsetatud õunu. Ploomidega küpsetatud õunad on oivalised, ploomid välja arvatud. Mina ise küll ploome ei söö. Ükskord juhtus küll nii, et Hobb hakkis neid kastanite ja porgandite sekka ja peitis need kana sisse ära. Kokka ei või iialgi usaldada, mu isand. Nad pügavad sind siis, kui sa seda kartagi ei oska.”

      „Hiljem.” Hommikusöök võis oodata, Stannis aga mitte. „Kas tarandikus oli öösel mingit tüli?”

      „Pärast seda, kui mu isand valvurid valvureid valvama pani, enam mitte.”

      „Tore.” Müüri kõrval oli tarandikku suletud tuhatkond metslast – need, kelle Stannis Baratheon oli vangi võtnud, kui tema rüütlid Mance Rayderi kokkuklopsitud väe puruks lõid. Vangide seas oli palju naisi ja mõned valvurid olid neid salaja välja viinud oma küljealust soojendama. Kuninga ja kuninganna meestel ei paistnud siin vahet olevat; ka mitmed mustad vennad olid sedasama üritanud. Mehed olid mehed ja need siin olid ainsad naised tuhandete penikoormate ulatuses.

      „Veel kaks metslast tulid alla andma,” jätkas Edd. „Üks ema, tüdruk undrukusabas. Tal oli kaasas ka imik, poisslaps, üleni karusnahkadesse mähitud, aga surnud.”

      „Surnud,” kostis kaaren. See oli üks linnu lemmiksõnu. „Surnud, surnud, surnud.

      Peaaegu igal ööl tulid jälle mõned vaba rahva seast, nälginud ja pooleldi külmavõetud olendid, kes olid pagenud Müüri all peetud lahingust, kuid nüüd roomates tagasi tulnud, kui nad mõistsid, et neil polnud kuhugi pageda. „Kas see ema kuulati üle?” küsis Jon. Stannis Baratheon oli purustanud Mance Rayderi väe ja Müüritaguse Kuninga vangi võtnud… kuid seal kaugel oli veel metslasi, Vesistaja ja Tormund Hiidudeturm ja veel tuhandeid teisi.

      „Jah, mu isand,” vastas Edd, „aga ta ei tea muud, kui et ta pistis lahingu ajal plehku ja varjas pärast ennast metsas. Me söötsime tal kõhu putru täis, saatsime ta tarandikku ja põletasime lapse ära.”

      Surnud laste põletamine ei häirinud enam Jon Snow’d; elavatega oli teine lugu. Kaks kuningat, et lohet äratada. Kõigepealt isa ja siis poeg, et mõlemad sureksid kuningatena. Need sõnad oli sosistanud üks kuninganna meestest, kui meister Aemon tema haavu puhastas. Jon oli tahtnud need kõrvust mööda lasta kui sonimise. Aemon oli vastu vaielnud. „Kuninga veres on väge,” hoiatas vana meister, „ja Stannisest etemad mehed on teinud hullemaid asju kui see.” Jah, kuningas võib olla karm ja halastamatu, aga üks rinnalaps? Ainult koletis võiks elusa lapse tuleroaks saata.

      Jon tühjendas pimeduses oma põie ööpotti, Vana Karu kaaren aga nurises pobinal. Hundiunenäod olid jälle tugevamaks muutunud ja Jonile meenusid need tahtmatult ka ärkvel olles. Viirastus teab, et Hall Tuul on surnud. Robb oli hukkunud Kaksikutel, reedetuna meeste poolt, keda ta oli oma sõpradeks pidanud, ja tema hunt oli hukkunud koos temaga. Ka Bran ja Rickon olid tapetud, neil oli käskinud pead maha lüüa Theon Greyjoy, kes oli kord olnud nende isa kasupoeg… aga kui unenäod ei valetanud, olid nende ürghundid eluga pääsenud. Kuninganna Krooni juures oli üks neist pimedusest välja ilmunud ja päästnud Joni elu. See pidi olema Suvi. Tema karv oli hall, Karvik aga on must. Jon mõistatas, kas tema surnud vennad elasid nende huntide sees mingil kujul edasi.

      Ta valas pesukausi voodi kõrval seisvast veekannust täis, pesi nägu ja käsi, pani selga puhtad mustad villased riided, nööris kinni musta nahkvammuse ja tõmbas jalga kulunud saapad. Mormonti kaaren jälgis teda oma kavalate mustade silmadega ja lendas siis laperdades akna juurde. „Kas sa pead mind oma trääliks?” Kui Jon paksust kollasest klaasist rombikujuliste ruutudega akna lahti tõmbas, pahvatas külm hommikuõhk talle näkku. Ta hingas sügavalt sisse, et pead öistest kangastustest klaarida, kaaren aga lendas eemale. See lind on liiga tark. Kaaren oli palju aastaid olnud Vana Karu seltsiline, kuid see ei olnud tal takistanud surnud Mormonti nägu nokkimast.

      Magamiskambri ukse taga viis trepp suuremasse ruumi, mille sisustuse moodustasid kriimuline männipuust laud ja kümmekond tammepuust parknahaga kaetud tooli. Kuna Stannis elas Kuningatornis ja Ülempealiku torn oli seest tühjaks põlenud, oli Jon ennast sisse seadnud Donal Noye tagasihoidlikus elamises relvakoja taga. Kunagi hiljem vajas ta mõistagi suuremat eluaset, kuid esialgu, kuni ta pealikuametiga alles harjus, kõlbas see küll.

      Kinkeakt, mille kuningas oli talle allakirjutamiseks andnud, lebas laual hõbedast joogikarika all, mis oli varem kuulunud Donal Noyele. Ühekäelisel sepal oli vähe isiklikke asju: see karikas, kuus penni ja üks vaskmünt, katkise klambriga niellosõlg, kopitanud brokaatvammus, mille rinnaesisel oli Tormiotsa hirv. Tema aareteks olid tema tööriistad ja mõõgad ja noad, mida ta tegi. Sepikoda oli tema elu. Jon tõstis karika kõrvale ja luges üriku veel kord läbi. Kui ma sellele oma pitsati panen, jäädakse mind igavesti mäletama kui seda ülempealikut, kes Müüri ära andis, mõtles ta, aga kui ma keelduksin…

      Stannis Baratheon osutus pahuraks ja lisaks rahutuks külaliseks. Ta oli ratsutanud mööda kuningateed peaaegu Kuninganna Kroonini, luusinud ringi Mutilinna tühjades hurtsikutes, vaadanud üle Kuninganna Värava ja Tammiskilbi lagunenud kindlused. Igal õhtul käis ta koos emand Melisandrega Müüri harjal kõndimas ja päeva ajal käis ta tarandikes, valides välja vange, keda punane naine saaks üle kuulata. Ta ei salli vastutõrkumist. Jon kartis, et see hommik ei kujune meeldivaks.

      Relvakojast kostis kilpide ja mõõkade klirinat, kui kõige värskem poiste ja vilumatute värvatute kamp endale relvi valis. Jon kuulis Raudse Emmetti СКАЧАТЬ