Metro 2035. Дмитрий Глуховский

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ sahistas seieritega kell: lihtne, sinises plastis klaasvidin. Numbrilauale oli joonistatud vist kilp ja mõttekriipsude järel jooksid mingid tähed. Laualambi rohelises kumas luges Artjom endamisi: VtšK-NKVD-MGB-KGB-FSK-FSB-SB RLL. RLL – Ringliini Liit, mõtestas Artjom mehaaniliselt enda jaoks lahti Hansa pärisnime.

      „Rariteet,” selgitas talle Boriss Ivanovitš. „Selliseid on terve metroo peale ainult paar tükki. Asjatundja saab aru.”

      „Kas teil on meile veel mingeid küsimusi?” päris Artjom.

      „Muidugi. Ja mitte vähe. Pange käed siia, valguse kätte, peopesad ülespidi,” palus major, varjust väljumata. „Ahah, tänan. Sõrmed. Tohib, ma katsun? Nagu suruksin teil kätt. Hops. Rakud. Aga see on püssirohust, eks? Kas näitate õlga? Näidake, näidake. Paremat. Ei pea riidest lahti võtma. Palun, sinikas. Tuleb välja, et kasutate automaati?”

      Kummaline oli veel seegi, et ta sõrmed olid niisked ja pisut kleepuvad. Aga mitte higi ei kleepunud, vaid… Artjom sai vaevu võitu soovist nuusutada oma käsi, kui need vabanesid majori käepigistusest.

      „Stalker. Ma ju selgitasin.”

      „Nojah, seda küll. Aga stalkerid on ju keemiakaitseülikonnas, alati kindad käes, eks? Te pole seda endale üleval tulistanud. Aga teie, Nikolai Ivanovitš?” pöördus ta passi järgi Homerose poole, katsudes hoolikalt oma põsesarnu. „Käed. Palun väga. Tänan. Siin on näha intelligenti.”

      Ta jäi mõttesse, mudides neid oma sõrmi: pakse, tugevaid. Nagu teinuks ta nendega midagi, mille tõttu need kangeks jäid ja valutasid. Ehk oli ta kaua töötanud taskulambi-sumisejaga?

      Rariteetne kell väntas pisut aega edasi, tiksudes täpselt: ts-k, ts-k, ts-k, ts-k. Kõik vaikisid, lastes kellal kajada. Rauduks lõikas ära väljast tulevad hääled. Kui poleks olnud katkendlikku ja selget tiksumist, tundunuks siin sama vaikne nagu pärast plahvatust kurdistunutele.

      Siis toibus Boriss Ivanovitš.

      „Kas tohib huvi tunda, milline on teie Hansa visiidi eesmärk?”

      „Transiit,” vastas Artjom.

      „Sihtpunkt?”

      „Teatralnaja.”

      „Kas olete teadlik, et Hansa territooriumile on keelatud tuua sertifitseerimata sidevahendeid?”

      „Seda pole kunagi varem olnud!”

      „Kuidas nii. Te pole ilmselt varem lihtsalt proovinud, Artjom Aleksandrovitš.”

      Isanime heli kraapis: esimese passi hankis talle Kuivetu, aga Kuivetu ei võinud teada Artjomi pärisisa nime. Ta polnud kuulnud emagi nime. Artjom ise oleks võinud kuulda, aga tal ei jäänud meelde. Nii et onu Saša pani enda nime kirja, aga Artjom ei tihanud siis temaga vaielda. Nii jäigi külge. Aga perekonnanime vahetas ta ikkagi pärast ära. Kui Mölder kirjutas talle välja uued dokumendid rikutute asemele.

      „Veel üks küsimus: elate ja töötate VDNH-l, millest annab tunnistust pitsat, aga pass on välja antud Polises. Kas tuleb palju reisida? Viibite seal sageli?”

      „Elasin seal aasta. Teenisin pikka rubla.”

      „Kas mitte Lenini-nimelises raamatukogus?”

      „Raamatukogus.”

      „Punasele Liinile lähemal?”

      „Raamatukogule lähemal.”

      Svinolupis tekkis huvi, ta hakkas naeratama.

      „Aga Teatralnajale lähete ilmselt sellepärast, et olla Teatrile lähemal? Mitte sellepärast, et mõlemad ümberistumisjaamad on punased? Saage minust õigesti aru, ma tunnen lihtsalt huvi. Amet kohustab.”

      „Peaaegu. Plaanis on üles minna. Teatralnajal.”

      „Kasutades muidugi sõjaväe raadiosaatjat? Kellele te hakkate seal radiogramme saatma? Kas balletitrupile? Trup-ile2, haa.”

      „Kuulge,” katkestas Artjom teda. „Meil pole mingit pistmist punastega. Ma selgitasin: olen stalker. Kõik on niigi selge või ei ole? Näost, juustest. Ma ei pea öösel kempsus tuldki põlema panema, kurat, mul soru helendab. Jah, mul on kaasas raadiosaatja. Mis siis sellest? Aga kui ma seal üleval toppama jään? Kui mind pannakse nahka? Kas ma ei tohi siis kedagi appigi hüüda?”

      „Kas on kedagi hüüda?” küsis Boriss Ivanovitš.

      Ta kallutas end ettepoole, tuli varjust välja. Ja sai selgeks, miks ta puudutab oma nägu. See oli üleni viirutatud paistes, mädaverd immitsevate kriimudega. Üks oli lõhestanud põigiti ta kulmu ja pärast katkestuskohta ka põsenuki, nagu oleks keegi püüdnud majoril silma peast kiskuda, aga ta pigistas selle kinni, suutis kaitsta.

      Vaat, mis ta sõrmedel kleepus: vedel ollus, mis neist kriimudest välja tuli. Need olid päris värsked, polnud veel ära kuivanud; midagi oli majoriga juhtunud vaid paar minutit enne seda, kui ta nad vahistas. „Lahkusin kiirustades…”

      „Võib-olla isegi on,” vastas Artjom aeglaselt.

      Kas küsida temalt: mis teie näoga on juhtunud, Boriss Ivanovitš? Aga mida see praegu annab? Mitte midagi ei anna, ehk viib hetkeks tähelepanu mujale.

      „Ehk kutsute ta siis kohale?” Boriss Ivanovitš naeratas; kriimude tõttu ei õnnestunud see eriti. „Sest see võib teile praegu marjaks ära kuluda. Te olete sisse kirjutatud ühes jaamas, dokumendid on välja antud teises. Tulirelvaga. Kolme padrunisalvega. Keelatud raadiosaatjaga. Mõistate, millest ma räägin? See teie raadiosaatja… Meil on täielik õigus teid kinni pidada. Artjom Aleksandrovitš. Nii öelda asjaolude selgitamiseks.”

      Kas õigustada end? Kas selgitada sellele inimesele, miks on temal, Artjomil, raadiosaatja? Ta võinuks ka ise, ilma selle Svinolupita endale vastata: kahekümne aasta jooksul mitte ühtegi signaali, mitte mingeid tõendeid, et keegi on veel kusagil ellu jäänud. Keda te tahate petta, Artjom Aleksandrovitš?

      Major tuli rinnatise tagant välja, astus toa keskele – tallas poriste saabastega ajast ja valguse puudumisest pimedaks jäänud mustrit.

      „Teid samuti, Nikolai Ivanovitš, seltsis on segasem… Ehk on vähemalt teilgi midagi öelda? Mitte tingimata siin, noormehe juuresolekul. Teie pagasist ei leitud ju midagi peale päeviku. See tähendab, et teie armsaid varesejalgu saab igat moodi tõlgendada. Võib-olla on see „Jutustus möödunud aegadest”, aga võib-olla kribate raportit Punase Liini julgeolekuosakonda. Ah?”

      Homeros tõmbas pea õlgade vahele ja neelas keele alla; kuid ta ei püüdnud Artjomist lahti saada. Svinolup keeras kruustangid veel pisut kõvemini kinni:

      „Ise teate. Ajad on rasked. Ärevad ajad on. Raske aeg sunnib tegema raskeid otsuseid. Mõistate, millest ma räägin?”

      Artjom otsis vastust alt, kiilanevalt vaibalt.

      Laua alt piilusid nukrad plüüssussid. Need olid kuidagi… võõrad siin kabinetis.

      Need olid Boriss Ivanovitši jalalahmakatele liiga pisikesed.

      Naiste omad?

      „Teil on sellele kõigele võib-olla mingi oma selgitus. Aga mina ei tea seda ju veel. Pange ennast minu СКАЧАТЬ