Metro 2035. Дмитрий Глуховский

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ teiega. Nüüdsest on meiega. Tema ju viis teid läbi kordoni, leppis kokku? Fütosanitaarse karantiini rikkumine? Keegi andis ju Ringliini ametnikule altkäemaksu? Nii öelda – kui mitte teie, kes siis veel?”

      „Ei,” raputas Artjom pead. „Maakler on meiega.”

      Svinolup ei kuulnud midagi.

      „Nii et maakleril tuleb meiega… Suhelda. Aga teid saadan sõiduvahendiga Novoslobodskajale. Lühimat teed pidi. Ja kivi langeb südamelt.”

      Homeros heitis talle kõõrdpilgu. Aga Artjom ei saanud seda lollakat poissi siia jätta. Mitte Boriss Ivanovitšile. Mitte neil rasketel, ärevatel aegadel.

      „Lased kõigil minna. Või helistame Möldrile.”

      Svinolup trummeldas sõrmedega lauale, pani väikese raske Makarovi vurrkannina pöörlema, surus käed rusikasse ja laskis lahti.

      „Miks sa mind Möldriga hirmutad?” ütles ta lõpuks. „Küll tema minust aru saab. Mölder on ohvitser ja mina olen ohvitser. See on lihtsalt rumal. Meil on ju teiega ühised vaenlased. Me peame koos võitlema, õlg õla kõrval. Teie omamoodi, meie omamoodi. Kaitseme metrood kaose eest. Hoiame suurest verest eemal. Kes kuidas oskab.”

      Oli palav. Polnud midagi hingata. Hägune vesi peksis kõrvus. Midagi pole hingata, keerles peas. Voodi on nurgas kardina taga. Sussid on laua all. Haarata lihtsalt sellest neetud kardinast… Lahti tõmmata.

      „Lased kõigil minna,” kordas Artjom. „Kõigil kolmel.”

      „Novoslobodskajani. Minu maa. Teisel pool on võõrad. Ja ma ei taha igaühele sinust, maaklerist, sinu Möldrist aru anda. Keegi kindlasti koputab juhtkonnale. Piinatakse raportitega surnuks.”

      „Otsekohe,” avaldas Artjom survet.

      „Otsekohe…”

      Ts-k. Ts-k. Ts-k. Pühakud sosistasid nurgas, pidasid nõu. Mõlemate mõõgad olid paljastatud. Homeros tahtis käeseljaga paljanevalt otsmikult higi pühkida, aga kogu higi ei saanud ära kuivatada.

      Lõpuks tõstis Boriss Ivanovitš lameda, klahvidega telefonitoru hargilt.

      „Agapov! Maakler läheb välja. Jah. Jutul lõpp. Mida? Mis Leonoviga on? Maksa siis välja. Töö eest tuleb maksta. Jah. Seda enam et tema! Muinasjutuvestja jumala armust! Eriti hästi õnnestub tal jutt nähtamatutest vaatlejatest… Jäädki kuulama!” Ta hakkas naerma. „Jah. Maakler too ka.”

      Artjom müksas Homerose õlga: lähme. Too hakkas tõusma, aga aeglaselt, nagu oleks millegi taha kinni jäänud.

      „Andke asjad tagasi,” ütles Artjom.

      „Piiril,” lubas Boriss Ivanovitš tõsinedes. „Muidu panete veel jooksu, peidate end ära. Teie ülesande üksikasjad jäidki meil ju välja selgitamata. Ärge muretsege. Piiril anname kõik tagasi.”

      Ta heitis kabinetile peremeheliku pilgu, enne kui ukse lukku keeras. Kõik oli korras.

      Boriss Ivanovitš vaatas põgusalt nurka, kraapsas saabastega nimbuses mõõgakandjate – nagu komandöri – ees ja kustutas tule. Artjom heitis viimast korda pilgu üle õla – kardinale. Pole minu asi, ütles ta endale.

      „Piiiiril käääivad pilved tuuuusaaaselt…” hakkas Svinolup endale tasakesi nina alla laulma.

•••

      Rahu prospektil-Ringliinil oli hoopis teine ilme kui selle Siiami kaksikul. Radiaalne jaam vahtis silmitult pimedusse, Ring kissitas eredast valgusest silmi. Radiaalne oli tuubil täis müügilaudu, kioskeid, igasuguse kola ja laiatarbekaupade lasusid ning nägi üldiselt välja nagu prügimäelt kraami kokku kogunud hulgus. Kuigi Ring oli sellega galerii kaudu kokku kasvanud, oli neil õnnestunud täitamist vältida. Mustvalgete ruutudega põrand oli puhtaks küüritud ja lakutud, laekullatist oli värskendatud, aga viltuste joontega vigurlikult tepitud lagi, olgugi pisut tahmunud, andis endiselt mõista, et oli kunagi lumivalge. Sealt rippusid alla rasked pronkslühtrid paljude lampidega. Igas lühtris põles ainult üks pirn, aga sellestki piisas, et jaama ei jääks ühtki pimedat nurka.

      Osa platvormist oli kaubaterminali päralt: dresiini kohale kummardunud tõstekraana juures suitsetasid midagi maitsvat ja kallist sinistes türpides laadijad, mingeid kaste laoti ritta ja need seisid sirgelt, distsiplineeritult, tunnelist oli saabumas veel üks uus voorivanker kaubapakkidega, helises reibas sõim. Töö käis ja elu laabus.

      Kohalike majad olid üles seatud platvomidele viivate võlvide alla, et mitte saali enda alla võtta ja selle ilu rikkuda: ukseavad olid tellistega kinni müüritud ja isegi valgeks krohvitud, sisekülgedes olid uksed, aga uste kõrvale olid tehtud veel ka aknakesed – näoga lühtrite poole; kardinate tagant võis vist ette kujutada, et väljas lihtsalt hämardub. Aga kui keegi koputab uksele, saab kardina eest tõmmata ja vaadata, kes on, enne kui uks avada. Inimesed olid siin kasitud, isegi üles löödud, ja kuidas ka ei otsinud, poleks kuidagimoodi õnnestunud rahvamassist leida kas või ühte düstroofikut. Kui selles maailmas oli paradiis veel võimalik, siis olnuks Rahu prospekt kindlasti üks selle jaamadest.

      Boriss Ivanovitš jättis nendega hüvasti veel enne väljumist: vabandas, et peab traumapunkti minema. Tema asemel tuli ametiruumidest keegi vuntsidega onuke, korralik ja silmapaistmatu ning tõi välja maakler Ljohha. Tollel oli huul lõhki löödud, aga see ei seganud teda naeratamast.

      „Sõidad meiega Novoslobodskajale,” teatas Artjom talle. „Ja pärast Mendelejevskajale.”

      „Kuhu iganes!” lausus Ljohha.

      Onuke tõmbas sirgeks oma viledaks pestud sviitri – see polnud muidugi vormiriietus, vaid selline südamlik, kootud lumehelvestega – ja patsutanud Ljohhale õlale, kutsus sõrmega kõiki kolme endale järgnema. Kõrvalt vaadates tundus: neli sõpra kõnnivad platvormil. Neli sõpra suitsetasid nalja heites peatuses.

      Täpselt õigel ajal saabus kuulus Hansa marsruuttakso: tahmunud motodresiin külge haagitud reisijavagunikesega. Vagunike, tõsi küll, oli ülevalt lahti, aga seevastu pehmete istmetega, mis olid lahti kangutatud mingist metroorongist. Konduktor kogus kõigilt kaks padrunit: sviiter maksis kogu seltskonna eest. Istuti üksteise vastu, käis jõnksatus ja sõit läks lahti.

      Vabu kohti ei jäänud. Vasakul istus pleegitatud juuste ja lotiga eit. Paremal suure ninaga sünge suvaliselt riides kodanik. Taga oli noor unine isa, kellel süles nohisev titepamp ja silme all kotid, siis inimene, kellel oli lihtsalt sündsusetu vats, ja tumedapäine, umbes kuueteistkümneaastane plika, seelik maani – kaitseks patu eest. Seal oli veel inimesi, aga dresiini sabas, nagu ka peas, olid kevlarvestidega automaaturid, kellel olid titaanist kiivrid põlvedel. Aga need polnud Artjomi konvoid: isegi siin, Hansal, siinse pideva liikumise ja pidevalt põleva elektrivalgusega, jäid tunnelid ikkagi tunneliteks ja neis võis juhtuda kõike.

      „Temalt leiti kakskümmend kilogrammi rotimürki!” jätkas värvitud eit eelmisest jaamavahest. „Viimasel hetkel võeti kinni.”

      „Täitsa metsikuks läinud. Rotimürgiga! Seda tõbrast peaks ennast sundima kõik ära sööma, rotimürgiga!” kõmistas vatsakas. „Kaua neid võib taluda! Üks jooksis punaste poolelt üle sedasamustki… Sokolnikist. Räägitakse, et nad õgivad seal juba omaenda lapsi! See on Antikristus, see nende Moskvin. Ja meid kõiki tahab ka! Saatan!”

      „No lapsi…” venitas väljamagamata isa, kel pamp süles. „Keegi ei hakka omaenda lapsi sööma.”

      „Mida sina ka elust taipad!” korsatas СКАЧАТЬ