Metro 2035. Дмитрий Глуховский

Чтение книги онлайн.

      Siis tuli valgus tagasi.

      Turvameestele pomiseti läbi raadiosaatja õnnistust. Dresiin aevastas. Rattad kriiksatasid. Hakati liikuma.

      Inimesed hingasid välja, isegi laps jäi vakka.

      Hakati pimedast käigust mööduma, kiigati hirmunult sisse.

      Käik osutus abiruumiks. Tupikuks.

      Novoslobodskaja oli üks lõppematu ehitus. Vabal rööbasteel seisis kotte täis laaditud karavan – vist liiv või tsement; tassiti telliseid, segati betooni, niristati jahtuvat segu põrandale, plätserdati pragusid, pumbati vett rööbastelt eemale. Sumisesid kusagilt ülevalt hangitud kütteseadmed, ajasid kuuma õhku labadega niiskele krohvikihile. Igaühe juurde oli pandud hallis mundris valvur.

      „Jookseb läbi,” selgitas sviiter.

      Novoslobodskaja oli muutunud. Kunagi olid siin värvilised vitraažid ja jaama hoiti hämarana, et klaasimaalingud säraksid eredamalt. Vitraažide kohal jooksis varem kahekordne kullatud kant, mis tõi esile ümarad võlvkaared; ka põrand oli kaetud mustvalgete graniitruutudega, nagu oleks reisija astunud kallihinnalisele malelauale, mille Pärsia šahh kinkis Vene tsaarile… Nüüd oli kõikjal ainult tsement.

      „Õrn asi,” lausus Homeros.

      „Ah?” Artjom pöördus tema poole: vanamees oli juba nii kaua vait olnud, et teda oli isegi imelik kuulda.

      „Oli üks tuttav. Ütles mulle kunagi, et Novoslobodskaja vitraažid purunesid juba ammu, õrn asi. Mul oli meelest läinud. Praegu, kui sõitsime, lootsin neid just näha.”

      „Pole midagi. Peame vastu,” ütles sviiter veendunult. „Päästame jaama. Isad suutsid ja meid suudame ka. Kui sõda ei tule, peame vastu.”

      „Ilmselt,” oli Homeros nõus. „Lihtsalt imelik tunne on. Ma pole neid vitraaže kunagi armastanud ja Novoslobodskaja ei meeldinud mulle nende vitraažide pärast. Pidasin seda maitsetuseks. Aga praegu, kuni sõitsime, ootasin neid ikkagi.”

      „Võib-olla taastame ka vitraažid!”

      „Vaevalt küll,” raputas Artjom pead.

      „Kui ei, siis kurat nendega!” naeratas Ljohha laialt. „Elu läheb nendetagi edasi. Kus teil siin väljapääs on?”

      „Me taastame kõik! Peaasi, et poleks sõda!” kordas sviiter, patsutades Ljohhat seljale.

      Ta viis nad trepile, rööbastee kohale, mööda maakitsust – Mendelejevskaja poole. Nad läbisid ühe maskeeritud kordoni, teise ja alles siis hakkas paistma piir, pruuni Hansa ringiga lippudel, kuulipilduja positsiooniga.

      Ljohha keerutas, pööras miskipärast pidevalt ringi; tema lõbusus oli kramplik, teadis Artjom, mitte ehtne. Homeros oli huuled kokku pigistanud ja vaatas endasse, nähtamatule kinoekraanile. Sviiter patras jätkuvalt midagi elujaatavat.

      Viimasel vahipostil tolknesid lisaks hallidele piirivalvuritele veel kaks teist meest, kes olid töömeeste türpides – mäkerdatud tunked ja keevitajaprillid laubal. Nende jalge ees seisid Artjomi asjad: reisikast keemiakaitseülikonnaga ja ranits raadiosaatjaga.

      Teretati, tõmmati lukk lahti, paluti veenduda, et automaat ja padrunid on omal kohal, kui tahate – lugege üle. Artjom ei hakanud lugema. Saaks siit minema, pääseks eluga, rohkem pole midagi vaja.

      Võimatu on üksi võidelda kogu nende julgeolekuteenistusega. Kogu Hansaga. Aga seal toas, kardina taga… Pole seal midagi. Paranoia.

      „Noh!” Sviiter raputas energiliselt Ljohha räpast labidat ja sirutas käe Artjomile. „Jumalaga!”

      Kõrvalt vaadates – neli vana sõpra jätsid jumalaga, teadmata, millal nad jälle kohtuvad.

      Alles siis, kui nad astusid juba Mendelejevskajale, kui erariides mehed ei võinud neid enam kindlasti kuulda, sikutas Homeros Artjomi varrukast ja sosistas:

      „Te rääkisite nendega seal väga õigesti. Me poleks pruukinud sealt ju välja saadagi.”

      Artjom kehitas õlgu.

      „Ma ei saa ühte asja peast välja,” jätkas Homeros. „Kui me tema kabinetti astusime, korjas ta üles laiali pillutatud sussid, mäletate?”

      „Ja siis?”

      „Need polnud ju tema sussid. Kas märkasite? Need olid naiste omad. Need olid naiste sussid. Aga kriimustused…”

      „Tühiasi!” käratas talle Artjom. „Jama!”

      „Tahaks midagi hamba alla,” tõi Ljohha kuuldavale. „Millal me nüüd alles koju saame.”

      6. peatükk

      Kaheksa meetrit

      „Siit viib tee ainult ühes suunas,” ütles piirivalvepunkti komandör neile hüvastijätuks, kratsides kaelal küpsenud prisket vinni küünega.

      Neid hakkas huvitama, kuhu nad on välja jõudnud.

      Mendelejevskaja osutus poolpimedaks, auruhäguseks ja läbimärjaks. Üleminekutrepp naaberjaamast Novoslobodskajalt ei laskunud põranda graniidile, vaid järve: inimesed elasid siin pahkluuni külmas hallikaspruunis vees. Artjom avas oma reisikasti – seal olid tema kummisäärikud. Ühtlasi riputas ta endale automaadi kaela. Ka Homerosel olid kummiriided, kohe näha, et vana rännumees.

      „Ma ei teadnud, et vesi murdis siit läbi,” pomises Ljohha, tõmbudes külmast kühmu.

      Siin ja seal vedelesid vees mädanenud puidust klopsitud raamid, mis tõstsid inimese põhjast pisut ülespoole. Need olid visatud kuidas juhtub ja keegi ei püüdnud neist saart või teed teha.

      „Alused,” tundis Homeros ära, kastes end külma hägusse, et jõuda puidust sillutiseni. „Varem kasutati selliseid veokites. Moskva lähiümbrus oli reklaamtahvleid täis: ostan aluseid! Müün aluseid! Terve must turg oli neid aluseid täis! Ja mõtled: milleks kuradiks neid aluseid vaja on? Tuleb välja, et neid osteti kokku veeuputuse ajaks.”

      Aga ka alused olid ammugi vettinud ja mitme sentimeetri jagu vette vajunud. Neid võis läbi pori näha ainult päris lähedalt ja ainult otse jalge ette vahtides; aga kõrvalt vaadates tundus tõesti, et siin on kõik ainult üks sogane piibli meri.

      „Nad käivad siin kõik, nagu prohvetid, imeliselt mööda vett,” muigas Homeros, vaadates sumpavaid kohalikke.

      Ka maakler andis hinnangu:

      „Nagu sitaga üle valatud!”

      Peagi unustasid pupillid, kui eredalt oli säranud Hansa, ja neile piisas siinsest kasinast valgusest küllaga. Madalates kaussides põles rasv – kus juhtus, kellel oli; vahel poekottidest tehtud sirmide taga – need olid pleekinud, kuid mitte lõplikult.

      „Nagu Hiina paberlaternad,” märkis Homeros. „Ilus, eks?”

      Artjomile näis teisiti.

      Võlvkaarte all, mis tundusid alguses umbsed ja mustad, olid rööbasteed. Aga mitte tavalised nagu teistes СКАЧАТЬ