Metro 2035. Дмитрий Глуховский

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ teed. Tumepunane üldvalgustus oli maha keeratud, inimesed olid oma telkidesse laiali läinud, süüdanud telgis nõrgukesed valgusdioodikesed ja muutnud presendi varjuteatriks. Igal laval etendati oma näitemängu. Möödusid Kuivetu telgist – laua kohal kummargil siluett; möödusid telgist, kus istus, nägu põlvedel, Anja.

      Vanamees küsis ettevaatlikult:

      „Kas sa hüvasti jätta ei tahagi?”

      „Pole kellegagi hüvasti jätta, taadu.”

      Homeros ei hakanud vaidlema.

      „Aleksejevskaja jaamani!” teatas Artjom tunnimeestele lõunatunneli suul. „Kuivetu teab.”

      Nood viskasid kulpi: kui teab, siis teab. Hea, et jälle üles ei lähe. Nad laskusid keevitatud raudtrepilt rööbastele.

      „Toru,” ütles Artjom iseendale, astudes pimedusse, puudutades õrnalt tüübingu karedat ja hallitanud malmi, mõõtes pilguga tunneli viiemeetrist lage ja mõõtmatut sügavust. „Toru kutsub.”

      4. peatükk

      Tasu

      Aleksejevskaja sarnanes VDNH-le, kuid teostus oli kehv. Ka siin püüti kasvatada seeni ja nähti vaeva sigadega, aga seened ja sead olid nagu kiuste poolsurnud, nii et neist jätkus Aleksejevskaja rahvale endalegi vaevu, müügiks mitte. Kuid kohalikud olid oma sigade moodi – hädised, leppinud sellega, et nende muinasjutus on nii algus kui ka lõpp igavad ja kõigile ette teada. Seinad olid siin varem valged ja marmorist, aga nüüd ei saa enam aru, millised. Mida sai küljest kangutada ja maha müüa, oli ammu küljest kangutatud ja maha müüdud. Jäi ainult betoon ja mõned inimelud. Betooni kokku krabada oli raske ja kellelgi polnud sellist kaupa metroos vaja; nii et peamiselt kaubeldi sellega, kelle eest langevad Aleksejevskaja omad tulevikus lahingutes. Kui oleks olnud valikut, oleks ka hind kõrgem olnud. Aga peale VDNH ostjaid ei leidunud. Ja nüüd oli Aleksejevskaja metroojaama olemasolu peamine eesmärk – kaitsta VDNH-d.

      Seepärast peeti liitlaste juurde Aleksejevskajasse suunduvat lõunatunnelit VDNH-l rahulikuks. Teisi tunneleid võis läbida nädal aega, aga sellele kulutasid Artjom ja Homeros isegi kõikide kohustuslike ettevaatusabinõudega võib-olla kõigest pool tundi. Kuigi minutid jäid sinna, kuhu ka tunnid: VDNH-le. Aleksejevskajal varastati kell juba oma kümme aastat tagasi ja sellest ajast peale eksisteeris igaüks seal oma vaistu järgi. Kes tahtis ööd, sellel oli öö. Lõppude lõpuks ei saanudki ju öö metroos otsa, päeva pidi endale ette kujutama.

      Vahtkond heitis rännumeestele huvitu pilgu; nende pupillid olid kui nõelasilmad. Vahiposti kohal rippus hägune valge pilveke, lõhnas jalarättide järele: kimuti rohtu. Vanem ohkas raskelt, püüdlikult.

      „Kuhu?”

      „Rahu prospekt. Turule,” tõi Artjom kuuldavale, üritamatagi pugeda sellesse nõelasilma.

      „Ei lasta. Sinna.”

      Artjom naeratas talle soojalt.

      „Pole sinu mure, onu.”

      „Tangens ja tangens annavad kotangensi,” vastas vanem, nakatudes Artjomi lahkusest ja soovides samuti öelda midagi meeldivat.

      Nii mindigi lahku.

      „Kuidas me lähme?” küsis Homeros Artjomilt.

      „Prospektilt? Kui lastakse Hansale, siis mööda Ringi. Kõik teed on paremad kui meie liinilt alla minna. Ebameeldivad mälestused, tead. Hansa on kindlam. Mul on viisa, Mölder ajas veel välja. Kas sind lastakse?”

      „Seal on ju karantiin.”

      „Neil on pidevalt mingi karantiin. Murrame kuidagi läbi. Probleemid algavad pärast. Teatralnaja… Kustpoolt sellele ka ei läheneks… Valisid sa alles koha, taat, kuhu oma radist sisse kirjutada. Keset miinivälja.”

      „Mis siis teha…”

      „Ma teen nalja.”

      Vanamees heitis pilgu kuidagi eriliselt – justkui enda sisse, kuhu ta oli ilmselt laiali laotanud metroo kaardi. Artjomil oli see alati silme ees, ta oli õppinud läbi selle vaatama. Aastane teenistus Möldri juures õpetas.

      „Ma ütleksin… Paveletskajani on parem. See on kaugemal, aga saab kiiremini. Ja sealt juba mööda rohelist üles. Kui veab, jõuame päeva jooksul kohale.”

      Ja edasi mööda toru.

      Siuhkav taskulamp töötas kõigest väest, aga hele laiguke küündis ainult kümnekonna sammuni, kaugemal neelas selle juba pimedus. Laest tilkus, seinad läikisid niiskelt, kostis madal urin ja ülevalt pähe langevad piisad ärritasid nahka, nagu poleks see olnud vesi, vaid maomahl.

      Seintes paistsid mingid uksed, aga vahel ka külgmiste käikude mustad tühimikud – enamasti olid need armatuurvõredega kinni löödud ja keevitatud.

      Nagu teada, polnud vikerkaarevärvilistele reisijakaartidele märgitud kolmandikkugi kogu metroost, tõelisest metroost. Milleks inimesi segadusse ajada? Kihutasid ühest marmorjaamast teise, ninapidi telefonis, hüppasid tunnikese edasi – kõik, kohal. Polnud jõudnud mõeldagi, millistes sügavustes viibisid. Ega huvi tunda: mis on seal, jaamade seinte taga, kuhu viivad trellitatud tunneliharud? Hea, et ei jõudnud. Vaata telefoni, mõtle oma olulistele asjadele, ära topi nina valesse kohta.

      Nad astusid erilist tunnelisammu – poolteist korraga – nii et jalg satuks täpselt liipritele. Tuleb palju maad maha käia, et see jalgadele selgeks õpetada. Need, kes sitsivad jaamades, ei oska niimoodi, kalduvad kõrvale, vajuvad läbi.

      „Aga sina, taat… Kas oled üksi?”

      „Üksi.”

      Kogu valgus läks ette ja polnudki aru saada, mis on vanamehe näol. Vist mitte midagi: habe ja kortsud.

      Läbiti veel poolsada liiprit. Raadiosaatjaga ranits hakkas raskeks muutuma, ennast meelde tuletama. Oimukohad tõmbusid niiskeks, seljal voolas higi.

      „Oli naine. Sevastopolskajal.”

      „Kas sa elad Sevastopolskajal?”

      „Varem jah.”

      „Jättis maha?” Miskipärast tundus see Artjomile kõige tõenäolisem. „Naine?”

      „Mina läksin ära. Et raamatut kirjutada. Mõtlesin, et raamat on tähtsam. Tahtsin endast midagi maha jätta. Aga naine ei kao niikuinii kuhugi. Mõistad?”

      „Tulid naise juurest ära, et raamatut kirjutada?” küsis Artjom üle. „Kuidas nii? Ja tema… Laskis su minema?”

      „Ma jooksin ära. Läksin tagasi, aga teda polnud enam.”

      „Oli ära läinud?”

      „Surnud.”

      Artjom heitis reisikasti keemiakaitseülikonnaga paremast käest vasakusse.

      „Ei tea.”

      „Ah?”

      „Ma ei tea, kas saan aru.”

      „Saad, saad,” ütles vanamees väsinult, aga kindlalt.

      Artjomil СКАЧАТЬ