Metro 2035. Дмитрий Глуховский

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ei oodatud ohtu; vaadati ainiti ette, püüti tabada tunnelis, tindiga täidetud kaevus, seda kerget pinnavirvendust, mille järel purskub, ronib välja midagi hirmsat, nimetut. Aga kuklas silmi polnud.

      Asjata.

      Kriiks-kriiks. Kriiks-kriiks.

      See hiilis tasakesi kõrvu, aegamööda.

      Ja ilmus nähtavale alles siis, kui oli juba hilja ümber pöörata ja püssid palge panna.

      „Ae!”

      Kui neile oleks tahetud praegu tina selga lükata, panna näoli pehkinud liipritele, oleks seda võinud ja jõudnud teha. Õppetund: torus ei tohi mõelda oma mõtteid, toru on kiivas. Sa unustad selle, Artjom.

      „Seis! Kes?!”

      Ranits ja reisikast rippusid käes; segasid sihtimist.

      Pimedusest sõitis välja dresiin.

      „Ae. Ae. Omad.”

      See oli too tunnimees, kotangens. Üksinda dresiinil, kartmatu inimene. Jättis posti maha ja põrutas eikuhugi. Rohi kihutas takka.

      Mida kuradit tal vaja on?

      „Poisid. Mul tuli mõte. Ehk viskan ära. Järgmise jaamani.”

      Ja ta naeratas neile oma parimat naeratust. Hambutut ja pragunenut.

      Selg palus muidugi küüti, mitte jalgsi kondamist.

      Ta uuris heategijat: vatijope, paljakud, silmade all on kotid, aga pupillist tuleb valgus läbi nagu lukuaugust.

      „Palju tahad?”

      „Ära solva. Sa oled ju Kuivetu poeg, jah. Jaamaülem. Ma viin niisama. Et maailmas oleks rahu.”

      Artjom raputas end; ranits hüppas ja saduldas teda nüüd paremini.

      „Aitäh,” soostus Artjom.

      „Nonii!” rõõmustas tunnimees ja hakkas kätega vehkima, nagu oleks laiali ajanud aastatega suitsetatud udu. „Sa oled ju suur poiss, pead ise peensustest aru saama! Siin ei saa nihikuta kuidagimoodi!”

      Ta ei pannud suud kinni Riia jaamani.

•••

      „Tõite meile sitta?”

      Esimesena, enne tunnimehi võttis neid vastu pöetud peaga, kõrgete põsesarnadega noormees, kellel olid lontis kõrvad. Ta silmad olid pisut viltused, aga värvilt tsemendikarva nagu taevas. Nahkjopp ei läinud eest kinni, aga lahtise särgi vahelt, kräsus karvade ja siniste joonistuste keskelt vaatas ristilt rahulikult ja enesekindlalt üsna suur Jeesus.

      Jalge vahele oli noormees surunud kindlalt plekkpange, aga üle õla rippus paun ja ta patsutas sellele paunale, et see tooks kuuldavale ahvatlevat kõlinat:

      „Pakun parimat hinda!” Aga kõlises lahjalt.

      Endistel aegadel oli selle jaama kohal Riia turg, mis oli üle kogu Moskva kuulus odavate rooside poolest. Pärast seda, kui sireenid huilgama hakkasid, anti inimestele veel seitse minutit, et aru saada, uskuma jääda, otsida dokumendid ja joosta lähima metroojaama sissepääsuni. Ja taibukad lillemüüjad, kes olid vaid kahe sammu kaugusel, tormasid esimestena sisse, ajades küünarnukkidega laiali teisi hukule määratuid.

      Kui tekkis küsimus, millest maa all elada, avasid nad hermeetilised uksed, ajasid väljas laibakuhila laiali ja läksid tagasi oma turule rooside ja tulpide järele; need olid juba närtsinud, aga herbaariumiks sobisid küll. Ja Riia turu asukad müüsid veel kaua kuivatatud lilli. Lilled olid hallitusest rikutud ja kiirgasid, aga inimesed ostsid neid ikkagi: midagi paremat polnud metroos võtta. Neil oli vaja ju jätkuvalt armastada ja leinata; kuidas seda lilledeta teha?

      Kuivatatud roosidel, mälestusel justkui eilsest ja juba pöördumatult hävinud õnnest sirutas Riia turg tiibu. Aga uusi lilli ei saanud maa all kasvatada: lilled pole seened ega inimesed, neile anna päikest. Ammendamatuna tundunud turg jaama kohal sai otsa.

      Kätte jõudis kriis.

      Ilusa eluga harjunud Riia jaama elanikud oleksid pidanud üle minema juba vähendatud ratsioonile ja üleüldse rotte sööma nagu teised hädavaresed tavalistes ja vähimagi õnnistuseta jaamades. Aga neid päästis äriline vaist.

      Kaaluti võimalusi, hinnati oma asukoha eeliseid ja pakuti põhjapoolsetele naabritele tehingut: osta üles seasõnniku ülejääk, et müüa seda juba ise edasi, pakkudes seda väetisena kõigile neile jaamadele, mis kasvatasid šampinjone. VDNH-l võeti ettepanek vastu: seda kraami oli neil külluslikult.

      Ja Riia jaam, mis oli juba kuhtumas, hallinemas pealetungivast vaesusest, sai teise hingamise. Uus kaup ei lõhnanud muidugi samamoodi, kuid oli seevastu kindlam. Praegusel raskel ajastul ei saanud valida.

      „Poisid, kas teil on taskud tühjad?” pettus pöetud peaga noormees külalistes, vedades ninaga õhku.

      Väikese hilinemisega lendasid kohale teised samasugused, panged käes – kambakesi, karjudes üksteise võidu:

      „Sitta!”

      „Sitta pole? Hea raha!”

      „Annan kilo eest kuulikese!”

      Siin, nagu ka igal pool mujal metroos, maksti kalaši padrunitega, mis oli nüüd ainus kõva valuuta. Rublad kaotasid mõtte kohe alguses: millega neid tagada maailmas, kus ausõna pole midagi väärt ja riiki pole? Padrunid on teine asi.

      Kupüürid olid ammugi paberossideks keeratud ja ära suitsetatud; suuri peeti väiksematest väärtuslikumateks – need olid puhtamad, söestusid paremini ega ajanud nii palju tahma. Müntidega mängisid vaesemad lapsed, kellele hülsse ei jätkunud. Nüüd andsid kõigele hinna kuulikesed, nagu padruneid hellitavalt nimetati.

      Padrun kilogrammi eest Riia jaamas, aga kusagil Sevastopolskajal maksab kilo juba kolm. Igaüks ei hakka sellega muidugi tegelema. Pole viga: konkurents on väiksem.

      „Kuule, Ljoh, kao ära! Mina olin siin esimene!” Tõmmu püsimatu vunts tõukas Kristuse tätoveeringutega noormeest, too vihastas, kuid tõmbas tagasi.

      „Kuhu sa ronisid, raisk? Arvad, et kui neile tunnelisse vastu lähed, on kogu sitt sinu?” hüppas ligi teine, kahkjate põskedega ja kiilakas.

      „Vahi, mida nublu korraldab!”

      „Olgu, mehed, mis te nüüd… Nad on niikuinii kõigest lagedad!”

      „Las ma kontrollin!”

      Nina ei vedanud pöetud peaga, ristiga Ljohhat alt. Kotangensil polnud midagi.

      Ta laiutas heasüdamlikult käsi, pani Artjomi ja Homerose maha:

      „Siin saavad minu valdused otsa!”

      Ja ta põrutas tagasi pimedusse, vilistades midagi talumatut.

      Tunnimehed tutvusid külalistega, nagu kord nõudis, ja lasksid läbi; pealelennanud ärikad läksid laiali. Jäi ainult kõige esimene – Ljohha. Ilmselt kõige näljasem.

      „Võib-olla tahate ekskursiooni, poisid? Meil on, mida turistidele näidata. СКАЧАТЬ