Praha kalmistu. Umberto Eco
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Praha kalmistu - Umberto Eco страница 8
Название: Praha kalmistu
Автор: Umberto Eco
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Историческая литература
isbn: 9789985341452
isbn:
Kui literaadid ja kunstiinimesed istusid ikka laudkonnana koos, siis teadusemehed lõunastasid omaette nagu minagi. Ent pärast seda, kui mõnel korral on juhtutud istuma naaberlauas, hakkab sugenema tutvus. Esmalt tutvusin doktor Du Maurier’ga, too oli sedavõrd vastik indiviid, et tekib lausa küsimus, kuidas saab üks psühhiaater (seda ta ju oli) süstida oma patsientidesse usaldust, kui ta nii ebameeldiv välja näeb. Selline kadetseva ja kahkja palgega inimene, kes ka ise peab end igaveseks teiseks. Ta juhatas nimelt väikese närvikliiniku tööd Vincennes’is, kuid oli suurepäraselt teadlik, et tema hooldusasutus ei hakka kunagi nautima seesugust mainet ja sissetulekuid nagu suurema tuntusega doktor Blanche’i kliinik – ehkki Du Maurier poetas sarkastiliselt, et kolmkümmend aastat tagasi oli seal viibinud keegi Nerval (tema meelest üksjagu teenekas luuletaja), kes Blanche’i ülimalt kuulsa kliiniku ravimeetodite tagajärjel oli lõpetanud enesetapuga.
Teised kaks naaberlaudkondlast, kellega ma seadsin sisse head suhted, olid doktor Bourru ja doktor Burot, kaks iseäralikku kuju, kes nägid välja nagu kaksikvennad: ikka oli neil seljas peaaegu ühesuguse lõikega musta värvi ülikond, kummalgi kikkvuntsid ja sile lõug, kõvakrae paratamatult ikka räpasevõitu, sest Pariisis viibides olid nad ju reisil, kuna praktiseerisid Rochefort’i École de Médecine’is ning tulid korra kuus vaid mõneks päevaks pealinna Charcot’ katseid jälgima.
„Kuidas, kas täna porrusid ei olegi?” küsis Bourru ükspäev ärritatult. Ja Burot uuris nördinult: „Ah et porrusid ei olegi?”
Sellal kui kelner vabandas, sekkusin mina kõrvallauast: „See-eest on väga maitsvaid aed-piimjuuri. Ma eelistan neid porrudele. Ning laulsin tasakesi naerusui: Tous les légumes, – au clair de lune – étaient en train de s’amuser – et les passants les regardaient. – Les cornichons – dansaient en rond, – les salsifis – dansaient sans bruit …”34
Kumbki ümberveendud lauanaaber võttiski salsifi’d. Ja sellest sai alguse südamlik läbikäimine kahel päeval kuus.
„Vaadake, härra Simonini,” selgitas mulle Bourru, „doktor Charcot’l on käsil põhjalikud uuringud neuroosi erivormi hüsteeria vallas, mis avaldub mitmete psühhomotoorsete, sensoorsete ja vegetatiivsete reaktsioonide kaudu. Minevikus arvati, et see nähtus esineb üksnes naistel ja on põhjustatud emaka talitlushäiretest. Kuid Charcot mõistis vaistlikult, et hüsteeria ilmingud on ühtviisi levinud mõlema sugupoole hulgas ja võivad avalduda halvatuse, langetõve, pimedaks või kurdiks jäämise, hingamise, kõnelemise, neelamisega seotud raskuste kujul.”
„Mu ametivend,” sekkus Burot, „jättis mainimata, et Charcot on enda sõnul välja töötanud teraapia, mis ravib hüsteeria sümptomeid.”
„Tahtsingi sellest just rääkida,” kostis Bourru ninakalt vastu. „Charcot on ravimooduseks valinud hüpnoosi, mis veel hiljaaegu oli Mesmeri-suguste šarlatanide pärusmaa. Hüpnoosile allutatud ravialused peaksid suutma meenutada hüsteeria algpõhjuseks olevaid traumaatilisi seiku ja nende teadvustamise teel ka paranema.”
„Ja kas nad siis paranevad?”
„Selles see põhiküsimus ongi, härra Simonini,” sõnas Bourru. „Meie jaoks lõhnab see, mis Salpêtrière’is tihtilugu aset leiab, pigem teatri kui psühhiaatriakliiniku järele. Olgu öeldud, et asi ei seisa õpetaja ilmeksimatu diagnostilise võimekuse küsimärgi alla seadmises …”
„Asi ei seisa selle kahtluse alla seadmises,” kinnitas Burot takka. „Hüpnoositehnika on lihtsalt iseenesest selline asi, mis …”
„Charcot on ravimooduseks valinud hüpnoosi, mis veel hiljaaegu oli Mesmeri-suguste šarlatanide pärusmaa.”
Bourru ja Burot selgitasid mulle mitmeid hüpnoosimeetodeid, mis ulatusid kellegi abee Faria veel alles šarlatanlikest moodustest (too Dumas’le tüüpiline nimi sundis mind kõrvu kikitama, kuid teadupärast kirjutas Dumas ju ehtsatest ajalookroonikatest maha) kuni ehtsa teerajaja doktor Braidi meetoditeni, mis olid saavutanud teadusliku taseme.
„Praegu,” rääkis Burot, „järgivad osavad magnetisöörid lihtsamaid meetodeid.”
„Ja tõhusamaid,” täpsustas Bourru. „Haige silme ees pannakse võnkuma kas medal või võti ja tal kästakse seda ainiti vahtida: ühest kuni kolme minutini kõikuva ajavahemiku jooksul liiguvad ravialuse silmaterad ostsillaarselt, ta pulss langeb, silmad vajuvad kinni, näoilme väljendab lõõgastustunnet, ja uni võib kesta kuni kakskümmend minutit.”
„Olgu öeldud,” korrigeeris Burot, „et see oleneb patsiendist, kuna magnetiseerimine ei sõltu salapäraste fluidumite ülekandmisest (nagu soovis too suur narr Mesmer), vaid autosugestiooni ilminguist. Ja India pühamehed saavutavad sama tulemuse tähelepanelikult oma ninaotsa vahtides, Áthose mäe mungad jällegi omaenese naba põrnitsedes.”
„Meil ei ole sellistesse autosugestiooni vormidesse suuremat usku,” lisas Burot, „ehkki me ise üksnes sellega tegelemegi, et rakendada ellu vaistlikku tunnetust, mis oli Charcot’le omane varem, kui tal hüpnoosimeetodisse veel nii suurt usku ei olnud. Me tegeleme isiksuse variatsiooni juhtudega ehk patsientidega, kes kord peavad end üheks, kord teiseks, kumbki isik aga ei tunne teist. Mullu tuli meie haiglasse keegi Louis.”
„Huvipakkuv juhtum,” täpsustas Bourru, „tal ilmnesid paralüüs, tundetus, könksused, lihaskrambid, liigtundlikkus, tummumine, nahaärritused, verejooksud, köha, oksehood, langetõvehood, katatoonia, somnambulism, tantstõbi, kõnehäired …”
„Kusjuures taoti pidas ta end koeraks,” lisas Burot, „või siis auruveduriks. Ja lisaks esinesid tal jälitamisluulud, nägemisvälja ahenemine, maitsmis-, haistmis- ja nägemisluulud, pseudotuberkuloosne kopsupais, peavalud, maovalu, kõhukinnisus, anoreksia, buliimia ning letargia, kleptomaania …”
„Lühidalt öeldes,” märkis Bourru kokkuvõtteks, „normaalne pilt. Seevastu kinnitasime meie hüpnoosist abiotsimise asemel haige parema käsivarre külge terasvarda ja otsekui võluväel ilmus meie ette uus inimene. Paralüüs ja tundetus olid paremast küljest haihtunud, et kanduda üle vasakusse külge.”
„Meie ees oli teine inimene,” täpsustas Burot, „kes ei mäletanud vähimatki sellest, milline ta oli olnud hetk tagasi. Ühes seisundis oli Louis karsklane, aga teises ilmnes tal koguni purjutamiskalduvus.”
„Pange tähele,” sõnas Bourru, „osa ainete puhul toimib magnetjõud ka eemalt. Kui panna näiteks patsiendi teadmata tema tooli alla väike pudel millegi alkohoolsega, siis säärases somnambuulses seisundis ilmnevad tal kõik purjusoleku tundemärgid.”
„Mõistate ju isegi, et oma tegevuses me austame patsiendi psüühilist puutumatust,” sõnas Burot kokkuvõtteks. „Hüpnoos kutsub patsiendis esile teadvuse kaotuse, seevastu ei tekita magnetism elundile vägivaldset vapustust, vaid mõjutab närvipõimikuid järkjärgulise laenguga.”
Jõudsin selle jutuajamise põhjal veendumusele, et Bourru ja Burot’ näol on tegemist kahe imbetsilliga, kes nahaärritusainetega vaevavad õnnetuid nõdrameelseid, ja nähes, kuidas kõrvallauast jutuajamist jälgiv doktor Du Maurier korduvalt pead raputab, leidsin ma oma veendumusele ka tuge.
„Armas sõber,” lausus ta mulle kaks päeva hiljem, „selle asemel et analüüsida patsientide läbielamisi ja esitada endale küsimus, mida see kahe teadvuse omamine endast üldse kujutab, on nii Charcot’ kui ka meie kahe Rochefort’ist pärit mehe mõtted hoopis sellega ametis, kas neid isikuid СКАЧАТЬ
Kõik aedviljad nüüd / kuuvalgel koos / olid lõbutsemishoos / möödujad neid vaatama jäid. / Kornišoonid seal / ringtantsu lõid / aed-piimjuurtel / tants käratult käis … (pr)