Praha kalmistu. Umberto Eco

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Azami katsete ja Félida juhtumi üle. Me teame seesuguste nähtuste kohta alles vähe, mäluhäire põhjuseks võib ju olla vere juurdevoolu vähenemine mingisse aju senitundmatusse ossa ning vatsakeste äkilise pitsumise võib esile kutsuda hüsteeriaseisund. Aga kus kohas siis vere sissevool mälukaotuste korral ikkagi puudub?”

      „Kus see siis puudub?”

      „See see põhiküsimus ongi. Teate ju isegi, et meie ajul on kaks poolkera. Seega võib leiduda isikuid, kelle puhul aeg-ajalt on mõttetegevusse haaratud ajupoolkera tervenisti, aeg-ajalt aga ajupoole see osa, kus mälufunktsioon puudub. Mul on praegu kliinikus sees Félidaga väga sarnane juhtum. Veidi üle kahekümnene neiu; ta nimi on Diana.”

      Siinkohal pidas Du Maurier silmapilgu vahet, nagu kardaks välja öelda midagi salajast.

      „Üks neiu naissoost sugulane usaldas ta kaks aastat tagasi minu juurde ravile ja otsustas siis ise maha surra, lõpetades mõistagi ravikulude tasumise, aga mis mul peale hakata, patsienti ei saa ju ometi tänavale tõsta. Diana minevikust tean ma vähe. Tema enda juttude põhjal näib nii, et murdeeast alates hakanud ta iga viie-kuue päeva tagant mõne erutava elamuse tagajärjel tundma meelekohtades valu ja vajunud seejärel otsekui unne. Mida Diana nimetab uneks, need on tegelikult hoopis hüsteeriahood: kui ta uuesti üles ärkab või maha rahuneb, siis on ta sootuks erinev sellest, kes ta oli varem, nimelt on ta langenud sellesse seisundisse, mida juba doktor Azam nimetas teiseks konditsiooniks. Seisundis, mis meie määratluse põhjal on normaalolek, käitub Diana otsekui mõne vabamüürliku sekti pühitsetu … Ärge saage minust valesti aru, minagi kuulun suurlooži Grand Orient ridadesse, see tähendab korralikele inimestele mõeldud vabamüürlusse, aga ehk olete kursis, et leidub mitmeid templirüütellikku traditsiooni „obedientse”, mida kummalisel kombel tõmbab salateaduste poole, ja nii mõnigi neist (õnneks on loomulikult tegemist marginaalsete rühmitustega) kipub pooldama satanistlikke riitusi. Selles konditsioonis, mida paraku tuleb määratleda kui normaalset, peab Diana end Luciferi adeptiks või kellekski selliseks, ta räägib riivatusi, jutustab sündmatuid seiku, üritab võrgutada põetajaid ja isegi mind, kummatigi on mulle vastumeelt mainida sellist piinlikku asja ühtlasi sel põhjusel, et Diana kohta sobib öelda „kütkestav naine”. Ma arvan, et selles seisundis annavad end jälle tunda traumad, mida Diana koges murdeeas, ja kuna ta üritab neid mälestusi vältida, siis langebki ta ajuti teise konditsiooni. Selles seisundis ilmutab Diana end malbe ja puhtsüdamliku olevusena, ta on tubli kristlane, soovib alailma palveraamatut, tahab minna jumalateenistusele. Kuid ebatavaliseks osutub see – kusjuures sama nähtus ilmnes ka Félidal –, et teises konditsioonis, kui ta on vooruslik, mäletab Diana suurepäraselt, milline ta oli normaalkonditsioonis, ta tunneb hingepiina ja vaevab end küsimusega, kuidas ta ometi sai nii pahatahtlik olla, ja karistab end patukahetsusvööga, jõudes koguni selleni, et nimetab teist konditsiooni arukaks seisundiks ning meenutab normaalkonditsiooni kui ajavahemikku, mil ta viibis hallutsinatsioonide küüsis. Samas aga ei mäleta normaalkonditsioonis viibiv Diana vähimatki sellest, millega ta saab hakkama teises konditsioonis. Kaks teadvusseisundit vahelduvad ettearvamatute ajavahemike tagant ja neiu jääb mõnikord kas ühte või teise paljudeks päevadeks. Nõustuksin doktor Azamiga, kes kõneles täielikust somnambulismist. Sest mitte ainult unesrändajad, vaid ka uimastite, hašiši, karumustika, oopiumi tarvitajad ja alkoholiga liialdajad saadavad ju korda tegusid, mida nad üles ärgates ei mäleta.”

      Ei oskagi öelda, miks Diana haiguse kirjeldus minus nii suurt huvi äratas, kuid mul on meeles, et sõnasin Du Maurier’le: „Ma räägin sellest ühe oma tuttavaga, kes tegeleb sääraste haletsusväärsete juhtumitega ja teab, kuhu kohta võiks orvuks jäänud neiu paigutada. Ma saadan teie juurde abee Dalla Piccola, jumalale meelepäraste hooldeasutuste küsimuses väga mõjuvõimsa vaimuliku.”

      Järelikult pidin ma siis, kui vestlesin Du Maurier’ga, tundma abee Dalla Piccolat vähemasti nimepidi. Aga miks ma tolle Diana pärast nii väga muretsesin?

      Olen juba tundide viisi vahetpidamata kirjutanud, pöialgi tuikab, liiati einestasin ühtepuhku vaid töölaua taga, määrisin leiva peale pasteeti ja võid, kõrvale rüüpasin aga mõne klaasi Château Latouri mälu ergutamiseks.

      Ma oleksin tahtnud end premeerida, noh kas või lausa Brébant-Vachette’i minekuga, aga niikaua, kui ma ei ole arusaamisele jõudnud, kes ma selline olen, ei tohi ma linna peal nägu näidata. Siiski pean varem või hiljem võtma jälle ette käigu Maubert’i väljakule, et tuua koju pisut söögipoolist.

      Praegu ärme selle peale mõtleme ja hakakem jälle kirjutama.

      Noil aastail (mulle tundub, et see oli kas kaheksakümne viiendal või kaheksakümne kuuendal) tutvusin Magny juures tolle mehega, keda ma järjekindlalt mäletan kui Austria (või Saksa) tohtrit. Nüüd tuleb mulle ka nimi meelde, ta nimi oli Froïde (usutavasti on kirjapilt selline), kolmekümnendates eluaastates arst, kes Magny juures käis kahtlemata vaid seepärast, et ei saanud endale paremat lubada, ja kes parasjagu stažeeris Charcot’ juures. Harilikult istus ta naaberlauas ning esialgu piirdusime sellega, et vahetasime viisaka peanoogutuse. Minu hinnangul oli ta loomult kurvameelne ja omadega veidi segamini, soovides häbelikkusega pooleks, et keegi kuulaks ta südamepuistamist, mis aitaks tal ärevust pisut vaigistada. Paaril-kolmel korral oli ta otsinud ettekäänet, et mõni sõna juttu puhuda, kuid ma jäin alati reserveerituks.

      Ehkki nimi Froïde ei kõlanud minu kõrvus samamoodi kui Steiner või Rosenberg, teadsin ma ometigi, et kõigil Pariisis elutsevail ja rikastuvail juutidel on saksa nimi, ning kuna ta kongus nina oli muutnud mind kahtlustavaks, uurisin asja ükspäev Du Maurier’lt; too lõi ebamääraselt käega ja lisas „ma küll päris täpselt ei tea, kuid hoian temast sellegipoolest eemale, juudi ja sakslase segu ei meeldi mulle”.

      „Kas ei ole ta mitte austerlane?” küsisin ma.

      „Kas see ei teegi sama välja? Sama keel, sama mõtteviis. Ei ole ma neid preislasi unustanud, kes marssisid Champs-Élysées’l.”

      „Räägitakse, et arstiamet kuulub nende elukutsete hulka, mida juudid usinasti harrastavad, võrdväärselt liigkasuvõtmisega. Parem muidugi oleks, kui kunagi ei läheks raha vaja ega jääks üldse haigeks.”

      „Aga leidub ju ka kristlastest arste,” naeratas Du Maurier jäiselt.

      Olin hakkama saanud taktitusega.

      Pariisi intellektuaalide seltskonnas kohtab ka selliseid, kes enne, kui väljendavad oma vastumeelsust juutide suhtes, tunnistavad, et nende parimate sõprade hulgas leidub nii mõnigi juut. Silmakirjalikkus. Minul ei ole juudi soost sõpru (Jumal hoidku mind nende eest), ma olen oma elus alati juutidest eemale hoidnud. Ehk olen ma neist eemale hoidnud vaistlikult, sest juuti (nagu huvitaval kombel sakslastki) tunneb juba haisust (seda ütles ka Victor Hugo: fetor judaica), mis aitab neil üksteist ära tunda, ikka nii- ja naasuguste märkide põhjal, pederastidel käib see samamoodi. Vanaisa tuletas mulle meelde, et juutidele iseloomuliku lõhna põhjustab liigne küüslaugu ja sibula tarvitamine, ning vististi jäära- ja haneliha, mis valmistamise käigus muutub kleepuva suhkruvedeliku tõttu raskepäraseks ja sapimaitseliseks toiduks. Aga ilmselt on oma osa ka rassil, nakatunud verel, nõrgenenud nimmetel. On teised puha kommunistid, võta või Marx ja Lassalle, vähemasti selles osas oli mu jesuiitidel õigus.

      Mina olen juutidest pidevalt eemale hoidnud kummatigi seetõttu, et pööran nimedele tähelepanu. Vaevalt olid Austria juudid rikkaks saanud, kui ostsid omale kauni nime, milles peitus kas lill, kalliskivi või väärismetall, ena siis, kust pärineb Silbermann või Goldstein. Kõige vaesemad vennikesed hankisid omale Grünspani (vaserooste) masti nimesid. Ühtviisi nii Prantsusmaal kui ka Itaalias maskeerusid nad sel teel, et tunnistasid omaks linna- ja kohanimesid – näiteks Ravenna, Modena, Picard, Flamand –, vahel innustas neid revolutsioonikalender (Froment,35 Avoine,36 СКАЧАТЬ