Praha kalmistu. Umberto Eco

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Piccola, kes on unustanud Simonini. Selles ei oleks midagi uudset. Kes see rääkiski mulle kaksikisiksuse juhtumeist? Kas sama ei sünni mitte Dianaga? Aga kes see Diana selline on?

      Võtsin nõuks läheneda juhtunule metoodiliselt. Teadsin, et mul on asjatoimetused vihikus kirjas ja leidsin sealt järgnevad ülestähendused:

      21. märtsil missa

      22. märtsil Taxil

      23. märtsil Bonnefoy testamendi asjus Guillot

      24. märtsil Drumont’i juurde?

*

      Mitte ei oska öelda, mispärast pidin ma 21. kuupäeval missale minema, ma ei usu, et oleksin usklik. Kui inimene on usklik, siis ta ju usub millessegi. Usun ma siis millessegi? Enda meelest mitte. Järelikult olen ma uskmatu. Iseenesest on see loogiline. Aga olgu pealegi. Mõnikord on missal käimiseks hulk muid põhjusi ning usk ei puutu asjasse.

      Tundus usutavam, et päev, mida mina pidasin esmaspäevaks, oli hoopiski teisipäev, 23. märts, kusjuures too Guillot oligi ju tulnud selleks, et lasta mul koostada Bonnefoy testament. Oli 23. kuupäev, mina aga uskusin, et on 22. kuupäev. Mis oli aset leidnud 22. kuupäeval? Kes või mis oli Taxil?

      Kolmapäevane kohtumine tolle Drumont’iga ei tulnud nüüd aga enam kõne allagi. Kuidas ma saanukski kohtuda mõne inimesega, kui ma enam isegi ei teadnud, kes ma selline olen? Pidin end senikauaks ära peitma, kuni loon oma mõtetes selguse. Drumont … Kinnitasin endale, et tean suurepäraselt, kellega on tegemist, aga kui ma üritasin teda ette kujutada, oli mu aru otsekui veinist hämune.

      Tulgem siinkohal välja mõne teisegi oletusega, sõnasin iseendale. Esiteks: Dalla Piccola näol on tegemist kellegi teisega, kes mingil salapärasel põhjusel astub tihti läbi minu kodust, mida tema omaga ühendab poolsalajane koridor. 21. märtsi õhtul tuli ta minu poole Maubert’i umbtänavale, pani oma vaimulikukuue hoiule (miks?), seejärel läks oma koju magama, ärgates seal järgmisel hommikul mälu kaotanuna. Ja täpselt samamoodi mälu kaotanuna ärkasin mina ülejärgmisel hommikul. Aga mida oleksin ma sel juhul võinud korda saata esmaspäeval, 22. märtsil, kui ma mälu kaotanuna ärkasin 23. kuupäeva hommikul? Ja mis hea pärast pidanuks Dalla Piccola lahti rõivastuma minu pool ja minema oma koju ilma vaimulikukuueta – ja mis kella ajal? Korraga haaras mind kole hirm, et äkki on ta esimese poole ööst veetnud minu voodis … issand, tõsi ta ju on, et naised tekitavad minus õudust, kuid mingi abeega oleks see asi veel hullem. Ma olen küll sugukarske, aga mitte väärastunu …

      Või oleme mina ja Dalla Piccola üks ja seesama isik. Kuna ma leidsin vaimulikukuue oma toast pärast missa toimumispäeva (21. kuupäev), siis võib-olla olin ma Maubert’i umbtänavasse tagasi pöördunud Dalla Piccolaks maskeerunult (juhul kui mul oli vaja missale minna, siis usutavasti läksin ma sinna ikka abeena), et vabaneda vaimulikukuuest ja parukast ja minna pärastpoole abee korterisse magama (unustades sealjuures, et olin vaimulikukuue jätnud Simonini juurde). Järgmisel hommikul, esmaspäeval, 22. märtsil Dalla Piccolana üles ärgates ei avastanud ma ainuüksi seda, et olen mälu kaotanud, vaid ma ei leidnud voodijalutsi juurest isegi vaimulikukuube. Mälu kaotanud Dalla Piccolana leidsin ma koridorist vahetuskuue ja mul oli kuhjaga aega, et põgeneda samal päeval Auteuil’sse, ainult et sama päeva lõpul muutsin ma meelt, võtsin julguse kokku ja pöördusin hilisõhtul tagasi Pariisi, Maubert’i umbtänava korterisse, riputasin vaimulikukuue magamistuppa nagi otsa ja virgusin taas mälu kaotanuna, kuid juba Simoninina teisipäeval, arvates sealjuures, et on alles esmaspäev. Järelikult, arutlesin ma, tabab Dalla Piccolat mälukaotus 22. märtsil ja sellisesse seisu jääb ta terveks päevaks, avastamaks seejärel 23. kuupäeval, et ta on mälu kaotanud Simonini. Pärast seda, mida ma kuulsin tollelt … mis selle Vincennes’i kliiniku tohtri nimi nüüd ongi … ei ole selles midagi nii erakordset.

      Üks väike probleem välja arvatud. Lugesin oma märkmed uuesti läbi: sellise asjakäigu korral poleks Simonini pidanud 23. kuupäeva hommikul leidma magamistoast mitte ühe, vaid kaks vaimulikukuube: selle, mille ta oli jätnud 21. kuupäeva hilisõhtul, ja tolle teise, mille ta oli jätnud 22. kuupäeva hilisõhtul. Ometi aga oli vaimulikukuubesid üksainus.

      No ei, täitsa napakas. Dalla Piccola pöördus ju 22. kuupäeva õhtul Auteuil’st tagasi Rue Maître-Albert’ile, jättis oma vaimulikukuue sinna, seejärel suundus Maubert’i umbtänava korterisse ja heitis magama, ärgates järgmisel hommikul (23. kuupäeval) Simoninina ja leides varnast üheainsa vaimulikukuue. Tõsi ta ju on, et sellise asjakäigu korral oleksin mina pidanud 23. kuupäeva hommikul Dalla Piccola korterisse sisenedes leidma tema toast vaimulikukuue, mille ta oli sinna pannud 22. kuupäeva õhtul. Aga ta võis selle tagasi koridori riputada, kust ta oli selle leidnud. Tuli vaid järele vaadata.

      Põleva lambi valgel sammusin mõningase kartusega läbi koridori. Juhul kui Dalla Piccola ei osutu minuks, sõnasin endamisi, võib juhtuda, et näen teda vahekäigu teisest otsast välja ilmumas, ja äkki hoiab temagi väljasirutatud käes lampi … Seda aga õnneks ei juhtunud. Ja koridori otsast leidsingi ma nagis rippuva vaimulikukuue.

      Sellegipoolest, sellegipoolest … Juhul kui Dalla Piccola oli pöördunud Auteuil’st tagasi, ja pannud vaimulikukuue ära, tulnud läbi koridori minu korterisse ning pugenud vähimagi kõhkluseta minu voodisse magama, siis nimelt põhjusel, et sel hetkel meenusin talle mina ning ta teadis, et võib ühtviisi magada nii minu pool kui ka oma kodus, kuna me oleme üks ja seesama isik. Järelikult oli Dalla Piccola heitnud voodisse teadmisega, et ta on Simonini, Simonini aga ei olnud järgmisel hommikul üles ärgates teadnud, et tema on Dalla Piccola. Teisisõnu öeldes tabab mälukaotus esmalt Dalla Piccolat, seejärel ta mälu taastub, ta magab öö ära ja tema mälukaotus kandub üle Simoninile.

      Mälukaotus … See sõna, mis tähendab mittemäletamist, tekitas otsekui läbimurdeavause udu sisse, mis mähkis ununenud aega. Ma vestlesin mälu kaotanuist ju Magny juures, enam kui kümme aastat tagasi. Just seal vestlesin ma sel teemal Bourru ja Burot’ga, Du Maurier’ ja tolle Austria tohtriga.

      „Minevikus arvati, et see nähtus esineb üksnes naistel ja on põhjustatud emaka talitlushäiretest.”

      3

      Chez Magny

      25. märts 1897, koidikul

      Chez Magny … Omateada olen ma hea köögi armastaja ning minu mäletamist mööda ei maksnud söögikord tolles Rue de la Contrescarpe-Dauphine’i restoranis ühele inimesele rohkem kui kümme franki, kusjuures kvaliteet vastas hinnale. Aga ega siis iga päev saa Foyot’s käia. Paljud käisid ennevanasti Magny juures selleks, et eemalt imetleda selliseid kuulsust kogunud kirjanikke nagu Gautier või Flaubert, veelgi varasematel aegadel aga seda tiisikerist Poola pianisti, keda pidas ülal too pükstes ringi tõmbav allakäinud naisterahvas. Mina heitsin tollele paigale kord õhtul pilgu peale ja katsusin, et tulema saan. Kunstiinimesed on isegi eemalt talumatud, vahivad muudkui enda ümber ringi, et teha kindlaks, kas me ikka tunneme nad ära.

      Hiljem jätsid „suurkujud” Magny maha ning asusid ümber Brébant-Vachette’i Boulevard Poissonnière’il, kus toit oli maitsvam ja maksta tuli rohkem, aga näha on, et carmina dant panem.32 Ja kui siis Magny oli „puhastuskuuri” läbi teinud, hakkasin ma kaheksakümnendate aastate alguses mõnikord jälle seal käima.

      Panin tähele, et seal käisid teadusemehed, näiteks selline kuulus keemik nagu Berthelot, ja paljud Salpêtrière’i haigla arstid. Haigla pole sealt just kiviga visata, aga äkki noile kliinikutöötajaile pakubki mõnu väike jalutuskäik läbi Ladina kvartali, selle asemel et einestada räpastes gargote’ides,33 СКАЧАТЬ