Praha kalmistu. Umberto Eco

Чтение книги онлайн.

      Kas Sigmund on heebrea nimi? Olin vaistlikult otsustanud, et ei lasku selle arstihakatisega usalduslikku vestlusse, aga ükspäev, kui Froïde küünitus soolatoosi võtma, ajas ta selle ümber. Kuna kõrvallauas istujad peavad austama teatavaid viisakusreegleid, ulatasin talle oma soolatoosi, märkides seejuures, et mõnel maal peetakse soola mahaajamist halvaks endeks, mispeale tema kostis naerdes, et ta pole ebausklik. Tollest päevast peale hakkasime pisut juttu puhuma. Ta palus vabandust oma prantsuse keele pärast, tema arvates kõlas see liiga vaevaliselt, kuid ta rääkis igas mõttes arusaadavalt. Väärharjumuse tõttu on nad ju rändrahvas ning peavad kohanema kõikide keeltega. Sõnasin lahkelt: „Üksnes kõrv peab teil veel harjuma.” Ja tema naeratas mulle tänulikult. Libeda tänulikkusega.

      Froïde oli ka ehtjuudilikult valelik. Kas ma vähe olin kuulnud räägitavat, et tema rassi esindajad peavad sööma vaid spetsiaalselt valmistatud erilisi toitusid, seetõttu nad ju elunevadki aina getodes, samas aga haukas Froïde isukalt kõike, mida talle Magny juures pakuti, ega põlanud söögi alla rüübata klaasitäit õlut.

      Kuid ühel õhtul näis tal olevat soov südant puistata. Ta oli juba kaks õlut tellinud ja küsinud pärast magustoitu närviliselt suitsu kiskudes veel kolmandagi. Korraga, kui ta parajasti ägedalt žestikuleerides rääkis, juhtus ta soola teist korda ümber ajama.

      „Asi pole üldse mitte kohmakuses,” sõnas ta vabandavalt, „vaid selles, et ma olen närvis. Juba kolm päeva ei ole ma oma pruudilt teateid saanud. Ma ei nõuagi, et ta kirjutaks päris iga päev nagu ma ise, aga see vaikus teeb mind murelikuks. Ta on õrna tervisega, mind nii kohutavalt vaevab, et ma ei saa ta lähedal olla. Ja pealegi vajan ma tema heakskiitu kõikidele oma tegemistele. Sooviksin, et ta kirjutaks, mida ta mõtleb Charcot’ pool toimunud supeest. Sest teate ka, härra Simonini, et mõni õhtu tagasi olin kutsutud tolle suurmehe juurde supeele. Igale noorele külalistohtrile, liiati veel võõramaalasele, selline au juba osaks ei lange.”

      Ja ongi su ees, nentisin endamisi, väike semiidi soost tõusik, kes karjääritegemise sihiga sokutab end korralikesse peredesse. Ja kas see pruudi pärast närvitsemine ei reetnud mitte alailma seksist mõtleva juudi meelast ja lõbuhimulist loomust? Sa ju mõtled temast öösiti, eks? Ja võib-olla ka hõõrud ennast, manades samal ajal oma vaimusilma teda, sinulgi oleks vaja lugeda Tissot’d. Aga ma lasin tal edasi rääkida.

      „Supeele olid kutsutud kõrget klassi külalised: Daudet’ poeg, doktor Strauss, Pasteuri assistent, professor Beck Instituudist ja väljapaistev Itaalia maalikunstnik Emilio Toffano. See õhtu läks mulle maksma neliteist franki, Hamburgi ärist hangitud ilus must lips, valged kindad, uus triiksärk ja esmakordselt elus ka frakk. Ja esmakordselt elus lasin ma oma habeme kärpida prantsuspäraseks. Häbelikkuse vastu aitab aga pisut kokaiini, see päästab keelepaelad valla.”

      „Kokaiin? Kas see ei ole mitte mürk?”

      „Kõik on mürk, kui võtta ülemäärane annus, vein niisamuti. Juba kaks aastat tegelen ma selle imetabase ühendi uurimisega. Vaadake, kokaiin on alkaloid ja seda saadakse taimest, mida Ameerika põlisasukad mäluvad selleks, et Andide kõrgusi paremini taluda. Erinevalt oopiumist ja alkoholist kutsub kokaiin esile ergutavaid meeleseisundeid, ilma et sellega kaasneksid negatiivsed tagajärjed. Valuvaigistina on ta suurepärane eeskätt kas silmahaiguste korral või siis astma ravis, ta on tõhus abivahend alkoholismist või narkosõltuvusest võõrutamisel, merehaiguse vastu on kokaiin esmaklassiline, diabeedi korral jällegi väärt ravim, otsekui võluväel pühib ta minema näljatunde, une, väsimuse, ta sobib asendama tubakat, ravib düspepsiat, puhutisi, voolmeid, maokrampe, hüpohondriat, seljaaju põletikke, heinapalavikku, ta on hinnaline taastusravim tiisikuse puhul ja aitab migreeni vastu, ja kui ägeda kaariese korral torgata hambaauku neljaprotsendilises lahuses immutatud vatitampoon, läheb valu otsekohe üle. Ning eeskätt on tal imeline võime sisendada raskemeelsetesse eneseusku, turgutada vaimu, muuta aktiivseks ja optimistlikuks.”

      „… kui ägeda kaariese korral torgata hambaauku nelja-protsendilises lahuses immutatud vatitampoon, läheb valu otsekohe üle.”

      Tohtril oli juba neljas klaas käsil ja nähtavasti oli teda vallanud kurvameelne joove. Ta küünitus minu poole, nagu sooviks pihtida.

      „Kokaiin on suurepärane minusuguse mehe jaoks, kes, nagu ma ikka kinnitan oma jumaldatud Marthale, ei pea end kuigi ligitõmbavaks ja kes nooruses ei ole kunagi olnud noor ega suuda nüüd, mil kolmekümnes eluaasta on ette löönud, täiskasvanuks saada. Mingi aeg valdas mind auahnus ja õppimistuhin ja ma olin päev päeva kõrval masenduses seepärast, et emake loodus ei olnud mõnel halastusrikkal hetkel vajutanud mulle suurvaimu pitserit, mille ta aeg-ajalt mõnele mehele ju loovutab.”

      Ühtäkki ta vakatas, näol sellise inimese ilme, kes taipab, et on oma hinge kiskunud alasti. Oh sind väikest hädaldavat juuti, sõnasin endamisi. Ja võtsin nõuks ta kimbatusse ajada.

      „Kas kokaiinist ei räägita mitte kui afrodisiaakumist?” küsisin ma.

      Froïde punastas: „Tal on ka see väärt omadus, nii mulle vähemasti tundub, kuid … mul ei ole vastavaid kogemusi. Meesterahvana ei ole ma seesuguste kihude suhtes tundlik. Minu kui arsti jaoks ei ole aga seks kuigivõrd paeluv teema. Ehkki ka Salpêtrière’is kiputakse seksist üha rohkem rääkima. Charcot avastas nimelt, et üks tema naispatsient, keegi Augustine oli hüsteerianähtude kaugelearenenud staadiumis tunnistanud, et trauma põhjustaja oli olnud lapsena kogetud seksuaalvägivald. Loomulikult ei hakka ma eitama, et hüsteeriat vallandavate traumade hulka võivad kuuluda ka seksiga seotud ilmingud, see veel puuduks. Lihtsalt kõige taandamine seksile tundub mulle ülepakkumisena. Aga võib-olla hoiab mind neist probleemidest eemal mu väikekodanlik pruderie.”38

      Ei, sõnasin endamisi, mitte su pruderie’s pole konks, vaid selles, et nii nagu kõiki sinu tõugu ümberlõigatuid painab seks ka sind, ehkki sa katsud seda unustada. Eks näis, kui see Martha kord su higiräpase käpa all on, kas sa siis ei teegi talle trobikonda juudipõngerjaid, kuni tast jääb järele hädine tiisiker …

      Sedaaegu jätkas Froïde: „Häda on pigem selles, et ma olen oma kokaiinivaru ammendanud ning hakkan jälle kurvameelsuse küüsi vajuma, omaaegsed tohtrid oleksid öelnud, et mul on veres musta sapi üleküllus. Mingi aeg leidsin Mercki ja Gehe preparaate, kuid nad olid sunnitud tootmise katkestama, sest olid hakanud saama vaid kõlbmatut toorainet. Värskeid kokalehti tohib töödelda vaid Ameerikas ning parim toodang on Detroitis tegutseval Parke’il ja Davisel: kergemini lahustuv, puhast valget värvi ja aromaatse lõhnaga varieteet. Mõningane varu mul ju oli, aga siin Pariisis ei oska ma kellegi poole pöörduda.”

      Väga meeltmööda ettepanek inimesele, kes oli kursis kõigi Maubert’i väljaku ja selle lähiümbruse saladustega. Ma tundsin isikuid, kellele pruukis mainida mitte ainult kokaiini, vaid ka näiteks teemanti, lõvitopist või ankrutäit vitrioli, ja päeva pärast tõid nad soovitu kohale, ilma et sa pidanuks uurima, kust nad selle välja koukisid. Minu jaoks on kokaiin mürk, sõnasin endamisi, ja ühe juudi mürgitamisele kaasaaitamine ei ole mulle sugugi vastumeelt. Sestap siis ütlesin ma doktor Froïde’ile, et juba lähipäevil hangin talle tubli varu seda alkaloidi. Loomulikult ei tekkinud Froïde’il vähimatki kahtlust, et äkki mu meetodid ei olegi läbini laitmatud. „Teate,” kinnitasin talle, „me, antikvaarid, tunneme ju kõige erinevamaid inimesi.”

      Sel kõigel ei ole minu hädaga mingit pistmist, aga jutu mõte on selgitada, kuidas me lõpuks laskusime usalduslikku vestlusse ja kõnelesime nii mõnestki asjast. Froïde oli jutukas ja vaimukas, äkki ma eksisin ja ta ei olnudki juut. Temaga sujus vestlus lihtsalt paremini kui Bourru ja Burot’ga; nende kahe mehe katsetele meie jutt läkski ning sealjuures mainisin ka Du Maurier’ patsienti.

      „Kas СКАЧАТЬ