Praha kalmistu. Umberto Eco

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kirjutasid üksteisele prantsuse keeles ja et prantsuse keeles vahetasid kirju ka Pascal, Newton ja Galileo, kui isegi lastele on teada, et toonaste sajandite mõttetarkadel käis kirjavahetus ladina keeles. Prantsuse õpetlastel ei olnud aimugi, et teised rahvad kõnelevad muid keeli. Lisaks seisis võltsitud kirjades, et Pascal olevat universaalse gravitatsiooniseaduse avastanud kakskümmend aastat varem kui Newton, ja sellest oli küll, et pimestada noid Sorbonne’i mehi, keda närib rahvuslik kõrkus.

      Äkki on võhiklikkus nende ihnuse tagajärg – ise peavad nad seda rahvusomast pahet vooruseks ja nimetavad kokkuhoidlikkuseks. Vaid sellel maal oli võimalik kavandada terve komöödia ühe ihnuri teemal. Papa Grandet’st rääkimata.

      Ihnus torkab silma, kui vaadata nende tolmuseid kortereid, tapeete, mida eales ei vahetata, pesukausse, mis pärinevad esivanemate ajast, logisevast puidust keerdtreppe, mis peavad napi ruumi viimseni ära kasutama. Pookige õige – nii nagu tehakse viljapuudega – prantslane juudi nahka (äkki isegi Saksa päritolu juudi nahka), ja tulemuseks ongi see, mis meil praegu käes, Kolmas Vabariik …

      Prantslaseks hakkasin ma seepärast, et ei suutnud itaallaseks olemist välja kannatada. Kuna ma olen piemontelane (sünnipäralt), siis tundsin, et olen vaid gallialase karikatuur, kuid ahtamate vaadetega. Piemontelased tõmbuvad iga uudse asja korral krampi, ootamatus tekitab neis kabuhirmu – et panna neid Mõlema Sitsiilia kuningriigini liikuma (kusjuures garibaldiinide hulgas oli piemontelasi väga vähe), läks vaja kaht liguurialast: Garibaldi-sugust fanaatikut ja Mazzini-sugust sõnatarka. Ja sellest ärme mitte räägimegi, mille jälile ma sain siis, kui mind saadeti Palermosse (millal see oli? vaja taastada). Üksnes too edev Dumas armastas sealseid rahvaid, võib-olla seepärast, et nad lipitsesid ta ees rohkem kui prantslased, kes pidasid Dumas’d ju ikkagi segavereliseks. Ta meeldis napollastele ja sitsiillastele, kes on ka ise mulatid, kuid mitte lõbunaisest ema eksimuse, vaid sugupõlvede kujunemisloo tõttu; ebausaldusväärsete hommikumaalaste, higitsevate araablaste ja mandunud idagootide ristandeist sündinuna on nad kõikidelt oma segapäritolu esivanematelt võtnud halvima: saratseenidelt loiduse, švaabidelt jõhkruse, kreeklastelt järjekindlusetuse ja ennastunustava lobisemishimu, mille tulemuseks on juuksekarva lõhkiajamine. Ja liiatigi piisab sellest, kui vaadata Napoli tänavapoisse, kes lummutavad võõrsilt tulnuid sellega, et ahmivad spagette süüa, neid näppudega kurku toppides ja mäkerdades end riknenud tomatiga kokku. Tühja ma neid näinud olen, aga ma tean seda.

      Itaallane on salakaval, valelik, arg, äraandlik, ta tunneb end mugavamalt pistoda kui mõõgaga, paremini mürgi kui ravimiga, libe sell läbirääkimistel, järjekindel vaid iga tuulemuutuse korral leeri vahetama – kas ma siis ei näinud, mis sündis Bourbonide kindralitega, niipea kui Garibaldi õnnekütid ja piemontelastest kindralid olid välja ilmunud!

      Asi on selles, et itaallased võtsid endale eeskujuks preestrid, selle ainsa tõelise valitsuse, mis neil üldse on olnud sestpeale, kui barbarid sodomiiditsesid tolle väärastunu, Rooma viimse keisri kallal, sest kristlus oli ju murdnud muistse soo uhkuse.

      Preestrid … Kuidas ma nendega tutvusingi? Omateada justkui vanaisa majas, mul on häguselt meeles need pagevad pilgud, lagunevad hambad, raske hingeõhk, higised käed, mis tükkisid mu kukalt paitama. Kui vastik. Jõudeolijatena kuuluvad nad ohtlikesse ühiskonnaklassidesse, niisamuti nagu vargad ja hulkurid. Preestriks või mungaks hakatakse üksnes sihiga elada jõude, jõudeelu aga on tagatud nende arvukusega. Kui preestreid oleks tuhande hinge kohta näiteks üks, siis oleks neil nõnda palju tegemist, et nad ei saaks kabunaid pugides niisama molutada. Ja väärituimate preestrite hulgast valib valitsus välja need kõige lollimad ja nimetab nad piiskoppideks.

      Preestrid hakkavad su ümber sebima otsekohe, kui nad sind pärast sündi on ristinud, sa kohtud nendega taas koolis, ning juhul, kui vanemad olid nõnda suured vagatsejad, et usaldasid sind nende hoolde, järgneb esimene armulaud ja katekismus ja leer; pulmapäeval ütleb preester sulle ette, mida sa kambris pead tegema, ja päev hiljem pihil pärib ta, mitu korda sa seda tegid, et saaks teispool võret kiima minna. Nad räägivad sulle seksist jälestusega, aga iga päev näed sa neid välja tulemas pilastatud sängist, ilma et nad sealjuures käsigi peseksid, ja nad lähevad oma issandast söönuks ja joonuks saama, et teda siis välja kakada ja pissida.

      Nad rõhutavad, et nende kuningriik ei ole pärit siitilmast, ja ahmivad enda kätte kõike, mida vähegi annab kokku krabada. Inimühiskond ei saavuta täiust seni, kuni viimse kiriku viimne kivi ei ole varisenud viimsele preestrile kaela ja maamuna on sellest tõust kord vaba.

      Kommunistid levitasid seisukohta, et usk on oopium rahvale. Tõsi ta on, usk kulub selleks ära, et hoida ohjes alamate kiusatusi, ja kui usku ei oleks, tõuseks barrikaadidele kaks korda rohkem rahvast, Kommuuni päevadel neid jällegi ei olnud piisavalt palju ja nii avaneski võimalus nad pikemata maha lüüa. Aga nüüd, kus ma olen kuulnud tolle Austria meediku juttu Kolumbia uimasti plussidest, julgeksin väita, et usk on ühtlasi kokaiin rahvale, sest usk on ärgitanud ja ärgitab sõdima, uskmatuid maha nottima, ja see käib nii kristlaste, moslemite kui teistegi ebajumalakummardajate kohta, ja kui Aafrikas piirdusid neegrid üksteise mahanottimisega, siis misjonärid pöörasid nad ristiusku ja tegid neist koloniaalväe, mis ülihästi passis eesliinile surema, mõnda linna sisenedes aga valgenahalisi naisi vägistama. Eales ei tee inimesed kurja nii andunult ja innukalt kui usulise veendumuse varal.

      Kõigist hullemad on kahtlemata jesuiidid. Mul on selline kahtlane tunne, et olen neile nii mõnegi vingerpussi mänginud, või äkki on hoopis nemad mulle halba teinud, ma pole päris kindel. Või äkki olid need hoopis jesuiitide lihased vennad vabamüürlased. Samasugused nagu jesuiidid, ainult pisut kaootilisema mõtlemisega. Esimestel on vähemasti oma teoloogia olemas ja nad oskavad sellega manööverdada, teistel on teoloogiaid ülearu ja nad kaotavad nende keskel pea. Vabamüürlastest rääkis mulle vanaisa. Juutidega mesti lüües raiusid nad kuningal pea maha. Ja kutsusid ellu karbonaarid, nood pisut rumalamad vabamüürlased, kes millalgi lasid end maha lasta, hiljem aga, läinud sellega rappa, et hakkasid pommi valmistama, lubasid omal pea otsast raiuda, või siis hakkasid sotsialistideks, kommunistideks ja kommunaarideks. Kõik see mees seina äärde. Hästi tehtud, Thiers.

      Vabamüürlased ning jesuiidid. Jesuiidid on naiste kombel rõivastuvad vabamüürlased.

      Jesuiidid on naiste kombel rõivastuvad vabamüürlased.

      Ma vihkan naisi – selle vähese põhjal, mida ma nende kohta tean. Aastaid on mind kummitanud nood brasserie à femme’id, kus käib koos iga masti kurjategijaid. Hullemad paigad kui lõbumajad. Lõbumaju pole naabrite vastuseisu tõttu vähemasti niisama lihtne sisse seada, õllebaare võib aga avada kõikjal, sest jutu järgi on tegemist vaid lokaalidega, kus käiakse joomas. Kuid joomisega tegeldakse alumisel korrusel ning ülakorrustel tehakse hooratööd. Iga õllebaar on temaatiline ja tüdrukud kannavad vastavaid rõivaid, mõnelt poolt leiad saksa kelnerineide, mujalt, kohtupalee vastast aga advokaadirüüs ettekandjatüdrukuid. Teisalt piisab juba selliste nimedega paikadest nagu Brasserie du Tire-cul,7 Brasserie des belles marocaines8 või Brasserie des quatorze fesses,9 mis ei jää Sorbonne’i ülikoolist kuigi kaugele. Peaaegu alati peavad õllebaare sakslased, vaat siis, kuidas õõnestatakse prantsuse moraali! Viienda ja kuuenda arrondisment’i10 kandis leidub neid vähemasti kuuskümmend, kogu Pariisi peale tuleb aga ligi kakssada ära, ja kõik paigad on lahti ka verinoortele. Poisid astuvad esmalt sisse uudishimust, seejärel väärharjumusest ja lõpuks saavadki tripperi – heal juhul. Kui õllebaar asub mõne õppeasutuse naabruses, käivad tudengid koolist tulles ukse vahelt tüdrukuid piilumas. Mina käin neis paigus joomas. Ja selleks, et seestpoolt ust piiluda ukse vahelt sisse piiluvaid koolipoisse. Ja mitte ainult koolipoisse. Täismeeste tavade ja suhtlusringkonna kohta on sealt paljutki õppida, mis võib alati СКАЧАТЬ