Praha kalmistu. Umberto Eco

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ õla tagasi ja korraga näis mu oma kodu mulle võõra paigana, mis võiks peita muidki saladusi. Asusin seda uurima, nagu olnuks tegu kellegi teise eluasemega. Köögist väljudes jäi paremat kätt magamistuba, vasakut kätt aga tavapärase sisustusega võõrastetuba. Tõmbasin lahti kirjutuslauasahtlid, mis sisaldasid mu töövahendeid, kirjasulgi, potikesi mitmesuguse tindiga, eri aegadest pärit ja eri suuruses, alles valgeid (või kollaseid) paberilehti; peale raamatute leidus riiulitel veel karpe, mis sisaldasid mu dokumente, ja antiikne pähklipuust tabernaakel. Katsusin parajasti meelde tuletada, mille jaoks seda vaja peaks minema, kui kuulsin, et all antakse kella. Läksin alla, et see suvaline tülitaja minema kihutada, ja nägin üht vanaeite, kes tuli mulle tuttav ette. Ta teatas mulle klaasi tagant: „Mind läkitab Tissot”, ja ma pidin ta sisse laskma – mis hea pärast ma küll sellise parooli olin valinud!

      Ta tuli sisse ja lappas lahti tihedalt vastu rinda surutud riidetüki, näidates mulle ligi kahtekümmet oblaati.

      „Abee Dalla Piccola rääkis, et olete asjast huvitatud.”

      Eneselegi üllatuseks vastasin „loomulikult” ja küsisin hinda. Kümme franki tükk, sõnas vanaeit.

      „Te olete peast põrunud,” kostsin kaupmehevaistu kihvatades.

      „Peast põrunud olete hoopis teie, kes te korraldate nendega musti missasid. Kas arvate, et on niisama lihtne käia kolme päeva jooksul kahekümnes kirikus, hoida enne armulaua saamist suud kuivana, laskuda põlvili, käed näo ees, ja katsuda oblaati sedasi suust kätte saada, et see ei tõmbuks niiskeks, koguda need põue kotikese sisse varjule, nii et küree ega lähedalolijad ei märkagi? Rääkimata pühaduse teotamisest ja põrgust, mis mind ees ootab. Nii et kui soovite, siis hind on kakssada franki, või ma lähen abee Boullani juurde.”

      „Abee Boullan on surnud, oblaatide pärast ei ole teil tema juurde nähtavasti juba mõnda aega asja olnud,” vastasin peaaegu masinlikult. Seejärel otsustasin, et kuna mu peas valitseb segadus, siis tuleb mul pikemalt aru pidamata oma vaistu järgida.

      „Tühja kah, ostan ära,” sõnasin ma ja maksingi. Ja taipasin, et pean need oblaadimurdmed panema oma kabinetti tabernaaklisse varjule, jäädes ootama mõnd asjahuvilist klienti. Töö nagu iga teinegi.

      Kokkuvõttes paistis kõik mulle argine, kodune. Siiski tajusin enda ümber nagu vaevu hoomatavat pahaendelisuse hõngu.

      Läksin jälle üles kabinetti ja märkasin, et ruumi tagumises seinas portjääri varjus on üks uks. Ust avades teadsin juba ette, et astun kottpimedasse koridori ning vajan koridorist läbiminekuks lampi. Koridor nägi välja nagu teatri rekvisiidiladu või Templi vanavaramüüja panipaik. Seintel rippusid kõige erinevamad kehakatted: talumehele, karbonaarile, jooksupoisile, kerjusele sobivad seljariided, sõdurivammus ühes pükstega, sealsamas kõrval aga riietele vastavad kunstjuuksed. Puust riiulile korralikult ritta pandud tosinkond parukahoidjat toetasid igaüks ise parukat. Tagapool asuv kometimängijate riietusruumi tualettlauda meenutav coiffeuse oli üleni kaetud pliivalge ja põsepuna toosikeste, mustade ja türkiissiniste pliiatsite, jänesekäppade, puudritupsude, pintslite, harjadega.

      Ühekorraga keeras koridor täisnurkselt ära ja koridori lõpus oli üks teine uks, mis viis ruumi, kus oli rohkem valgust kui minu tubades, sest see valgus ei paistnud teps mitte kitsukesest Maubert’i umbtänavast. Ja ühe akna juurde astudes nägingi, et see avaneb Rue Maître-Albert’i poole.

      Väike trepp viis toast tänavale, kuid see oli ka kõik. Tegemist oli ühetoalise korteriga, kabineti ja magamistoa vahepealse variandiga, mille tagasihoidliku tumeda sisustuse hulka kuulus laud, põlvituspadi, voodi. Väljapääsu juurde jäi väike köök ja trepi kõrvale chiotte30 ühes kraanikausiga.

      Ilmselt kuulus see pied-à-terre31 mõnele vaimulikule, kellega mul pidanuks olema kodused suhted, sest meie korterid olid ju läbikäidavad. Samas, ehkki kõik näis mulle midagi meenutavat, oli mul tegelikult tunne, nagu viibiksin selles ruumis esmakordselt.

      Ma läksin laua juurde ja silmasin käputäit kirju ühes ümbrikutega, kõik olid adresseeritud ühele ja samale isikule: kas Üliauväärsele või Väga Auväärsele isandale abee Dalla Piccolale. Kirjade kõrval märkasin mõningaid paberilehti, millel ilutses peen ja nõtke, peaaegu naiselik, minu omast väga erinev käekiri. Vähetähtsate kirjade visandid, tänuavaldused mõne kingi eest, mõne kohtumise ülekinnitamine. Kõige pealmine paberileht oli aga lohaka käekirjaga, nagu oleks kirjutaja tähendanud märkmete kujul üles järelemõtlemist vajavaid küsimusi. Lugesin mõningase vaevaga.

      Kõik näib ebareaalne. Just nagu oleksin keegi teine, kes jälgib mind kõrvalt. Pean selle üles kirjutama, et veenduda selle paikapidavuses.

      Täna on 22. märts.

      Kus on vaimulikukuub ja parukas?

      Mida ma tegin eile õhtul? Otsekui udu oleks peas.

      Ma ei mäletanud isegi seda, kuhu viib too uks toa tagumises otsas.

      Ma avastasin koridori (kas võõra?), kus on hulgaliselt rõivaid, parukaid, võideid ja grimmivaha, mis kuuluvad näitlejate arsenali.

      Nagi otsas rippus korralik vaimulikukuub, vaheriiuli pealt leidsin lisaks korralikule parukale ka kunstkulmud. Ookrikarva alusgrimmi ja pisut õhetavate põsesarnade abil sai minust jälle see, kes ma enda arvates olen – kahvatu ja pisut palavikulise ilmega isik. Askeetlik. Mina ise. Kes siis ikkagi?

      Omateada olen ma abee Dalla Piccola. Või õigemini too, keda maailm tunneb abee Dalla Piccolana. Aga ilmselt ma siiski ei ole Dalla Piccola, kuna pean tema välimuse saavutamiseks oma välimuse teiseks tegema.

      Kuhu see koridor välja viib? Hirm jõuda koridori lõppu.

      Eelnevad märkmed tuleb üle lugeda. Kui see, mis seisab kirjas, seisab kirjas, siis juhtus see minuga tõepoolest. Kirjalikke dokumente tuleb usaldada.

      Kas keegi on mulle mõnd nõiajooki jootnud? Boullan? Ta on selleks vägagi võimeline. Või jesuiidid? Või vabamüürlased? Mis on minul nendega pistmist?

      Juudid! Vaat siis, kuhu koer võib maetud olla.

      Ma ei tunne end siin turvaliselt. Äkki käis keegi ööajal sees, nahistas mu rõivad ära, ja mis kõige hullem, piilus mu pabereid. Võib-olla luusib mõni mees praegu Pariisi peal ringi, pannes kõiki uskuma, et tema on abee Dalla Piccola.

      Pean Auteuil’sse varjule minema. Võib-olla Diana oskab öelda. Kes see Diana selline on?

*

      Siinkohal abee Dalla Piccola ülestähendused katkesid, iseenesest aga on kummaline, et ta polnud sedavõrd konfidentsiaalset dokumenti kaasa võtnud – kahtlemata oli see painava ärevuse märk. Ja siinkohal lõppes see, mida minul oli võimalik tema kohta teada saada.

      Pöördusin Maubert’i umbtänava korterisse tagasi ja istusin oma töölaua taha. Mil kombel ristus abee Dalla Piccola elu minu omaga?

      Mõistagi ei saanud ma hoiduda kõige loomulikumast oletusest. Mina ja abee Dalla Piccola oleme üks ja seesama isik, ja kui asjalugu nii oleks, seletaks see kõike: kaht ühist korterit ja koguni seda, et ma olin Dalla Piccolaks riietunult pöördunud tagasi Simonini korterisse, pannud vaimulikukuue ja paruka sinna hoiule ning seejärel magama uinunud. Üks pisiasi välja arvatud: kui Simonini on Dalla Piccola, miks ei tea mina siis Dalla Piccolast midagi ega tunne end Dalla Piccolana, kes ei tea midagi Simoninist – ning olin Dalla Piccola mõtetest ja tunnetest aimusaamiseks pidanud koguni ta ülestähendusi lugema? Ning juhul, kui ma oleksin ühtlasi Dalla Piccola, СКАЧАТЬ