Öine administraator. John Le Carré

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Lund langeb endiselt ja maailma halvimat meest tõmbab selle poole, nagu paneksid lendlevad lumehelbed teda meenutama lapsepõlve. Ratsavägi seljatagust kaitsmas, seisab ta toa keskel ja vaatab läbi klaasuste lumme mattunud rõdule. Tal on roheline Sotheby kataloog avatult käes nagu lauluraamat, millest kohe laulma hakata, teine käsi aga üles tõstetud otsekui selleks, et anda märku mingile seni vaikinud pillile orkestri serval. Tal on ees targa kohtuniku pooleklaasi-lugemisprillid.

      „Sõjamees Boriss ja tema semu ütlevad, et esmaspäevane lõunasöök on okei,” hõikab Corkoran söögitoast. „On siis okei?”

      „Löö lukku,” ütleb Roper kataloogi lehte keerates ja samal ajal üle prillide lumesadu vaadates. „Te vaadake vaid. Pilk lõputusse.”

      „Ma jumaldan seda alati, kui see juhtub,” sõnab Jonathan tõsiselt.

      „Sinu sõber Maitseelamused Miamist küsib, miks mitte teha seda Kronenhalles – seal on toit parem.” See on taas Corkoran.

      „Liiga avalik. Sööme siin või võtku ise võileivad kaasa. Sandy, ütle mulle, palju teeb tänapäeval üks korralik Stubbsi hobune?”3

      Uksest piilub sisse kena mehepea kuklale tõmmatud juustega. „Suurus?”

      „Seitsekümmend korda sada kakskümmend sentimeetrit.”

      Ilus näolapp tõmbub kergelt kortsu. „Möödunud juunis oli Sothebys üks müügis. „Protector maastikul”. Signeeritud ja dateeritud, aastast 1779. Kaunitar.”

      „Quanta costa?”4

      „Istud kindlalt?”

      „Jäta, Sands!”

      „Miljon kaks. Pluss komissikas.”

      „Naela või taala?”

      „Taala.”

      Vastasuksel kaebleb major Corkoran. „Šeff, Brüsseli poisid tahavad pool sulas. Kuradima vabadus, kui keegi minu arvamust kuulda tahab.”

      „Ütle, et sina alla ei kirjuta,” sähvab Roper keskmisest turtsakamal toonil, mida ta ilmselt kasutab Corkoraniga distantsi säilitamiseks. „Pine, kas see seal üleval on hotell?”

      Roperi pilk on naelutatud mustavale aknale, mille taga lapsepõlve lumehelbed oma tantsu jätkavad.

      „Tegelikult tuletorn, härra Roper. Ma saan nii aru, et mingi abivahend navigeerimisel.”

      Herr Meisteri kallis kassikullast kell lööb, kuid hoolimata kogu oma tavakohasest toimekusest ei suuda Jonathan astuda ainsatki sammu väljapääsu suunas. Tema kallihinnalised õhtukingad püsivad kindlalt elutoa paksu vaiba embuses, nagu oleksid tsementi valatud. Tema leebe silmavaade, nii kummaliselt sobimatu rusikavõitleja kulmudega, püsib Roperi seljal. Kuid Jonathan jälgib teda vaid poole meelega. Teine pool ei viibi üldse Tornisviidis, vaid Sophie katuseapartemendis Kuninganna Nofretete hotellis Kairos.

      Ka Sophie on tema poole seljaga ja see on just nõnda ilus, nagu ta seda ikka ja alati mäletab, valge õhtukleidi taustal helendav valge. Sophie ei vaata suuril silmil mitte lumesadu, vaid Kairo öötaeva suuri rammusaid tähti ja veerandkuud, mis ripub selili hääletu linna kohal. Uksed, mis viivad tema katuseaeda, on avatud, ta kasvatab seal ainult valgeid lilli – oleandreid, bugenvilleaid, amarülle. Tema kõrvalt voogab tuppa araabia jasmiini lõhn. Ta kõrval laual seisab viinapudel ja see on päris kindlasti pooltühi, mitte pooltäis.

      „Sa helistasid,” meenutas Jonathan talle muigvel häälel, etendades alandlikku teenrit. Võib-olla saab sellest meie öö, mõtles ta.

      „Jah, helistasin. Ja sina vastasid. Sa oled hea. Ma olen kindel, et sa oled alati hea.”

      Jonathan teadis äkki kindlalt, et sellest ei tule nende ööd.

      „Ma pean sult midagi küsima,” ütles Sophie. „Kas sa ütled mulle tõtt?”

      „Kui võin. Muidugi.”

      „Sa tahad öelda, et võib olla asjaolusid, mille puhul sa ei või?”

      „Ma tahan öelda, et võib-olla ma ei tea vastust.”

      „Oh, tead kindlasti. Kus on need paberid, mis ma sinu hoole alla andsin?”

      „Seifis. Ümbrikus. Minu nimi peal.”

      „Kas keegi peale minu on neid näinud?”

      „Seifi kasutab mitu personali liiget, enamasti sularaha hoidmiseks kuni pankasaatmiseni. Niipalju kui ma tean, on ümbrik endiselt kinni.”

      Sophie lasi kärsitust väljendava liigutusega õlgadel längu vajuda, kuid pead ei pööranud. „Kas sa näitasid neid kellelegi? Jah või ei, palun! Ma ei mõista siin kohut. Tulin sinu juurde äkilise aje sunnil. Kui tegin sellega vea, siis pole see sinu süü. Mul oli tekkinud sentimentaalne arvamus, et sa oled aus ja puhas inglane.”

      Nii arvasin minagi, mõtles Jonathan. Ent talle ei tulnud pähegi kõhelda, kuidas vastata. Selles maailmas, millele salapärasel viisil kuulus tema ustavus, sai õigeid vastuseid olla vaid üks.

      „Ei,” kostis ta. Ja veel korra: „Ei, mitte kellelegi.”

      „Kui sa ütled, et see on tõsi, siis ma usun sind. Ma tahan nii väga loota, et maailmas on veel üksainuski džentelmen.”

      „See on tõsi. Ma annan sulle sõna. Ei.”

      Taas näis naine tema kinnitusest mitte hoolivat või seda enneaegseks pidavat. „Freddie väidab, et olen ta reetnud. Ta usaldas need paberid minu kätte. Ta ei tahtnud neid töö juures ega kodus hoida. Dicky Roper õhutab Freddies kahtlusi minu suhtes.”

      „Miks ta peaks seda tegema?”

      „Roper on kirjavahetuse teine osapool. Kuni tänaseni kavatsesid Roper ja Freddie Hamid äripartnereiks hakata. Olin paar korda Roperi jahil nende läbirääkimiste juures. Roperile minu juuresolek ei meeldinud, aga kuna Freddie tahtis minuga tema ees tingimata eputada, ei jäänud tal valikut.”

      Näis, nagu ootaks ta Jonathanilt mingit kommentaari, kuid too vaikis.

      „Freddie käis täna õhtul siin. Hiljem kui tavaliselt. Kui ta on linnas, siis on tal kombeks tulla enne õhtusööki minu juurde. Lugupidamisest oma naise vastu kasutab ta parklalifti, veedab siin kaks tundi ja naaseb siis pere rüppe õhtust sööma. Võin hädise uhkusega arvata, et olen kaasa aidanud tema abielu püsimisele. Täna jäi ta hiljaks. Ta oli saanud telefonikõne. Ja selgus, et keegi on Roperit hoiatanud.”

      „Kes?”

      „Head sõbrad Londonist.” Kibedusega: „Head Roperi jaoks. Arusaadavalt.”

      „Mida siis öeldi?”

      „Öeldi, et tema ärisuhted Freddiega on võimudele teada. Roper valis telefoniga rääkides sõnu, ütles vaid, et ta oli arvestanud Freddie diskreetsusega. Freddie vennad nii delikaatsed ei ole. Kuid neile pole Freddie oma kokkulepetest rääkinud. Ta tahtis end nende ees tõestada. Ta läks nii kaugele, et toimetas kõrvale terve armee Hamididele kuuluvaid kaugeveoautosid – ettekäändel, et tal on tarvis kaupu läbi Jordaania vedada. Vendadele ei meeldinud СКАЧАТЬ