Öine administraator. John Le Carré

Чтение книги онлайн.

      Keldris hoitavate veinide kindlustusväärtus oli hiljaaegu hinnatud kuuele ja poolele miljonile Šveitsi frangile. Keldri turvaseadmete keerukus oli sellele vastav. Kõigepealt tuli avada üks koodlukk ja kaks inertslukku ning alles siis pääses neljanda, vedruluku juurde. Kõiki sisenejaid jälgis kurjakuulutav videokaamera. Olles lukkudega edukalt hakkama saanud, asus Jonathan rituaalse loenduse juurde, alustades nagu tavaliselt 1961. aasta Château Pétrusest, mida tänavu pakuti hinnaga neli tuhat viissada franki pudel, ja liikudes sealt järk-järgult kuni suurte kümne tuhande frangiste 1945. aasta Mouton Rothschildideni. Ta oli loendusega poole peal, kui tuled kustusid.

      Jonathan tegelikult vihkas pimedust. Miks muidu endale öist tööd valida? Poisina oli ta lugenud Edgar Allan Poed ja jaganud tema jutu „Vaat amontilladot” ohvri kõiki kannatusi. Ükski kaevandusõnnetus, ükski kokkuvarisenud tunnel ega lugu jäälõhesse lõksu jäänud alpinistidest ei möödunud ta kõrvust, jätmata jälge tema mällu.

      Ta seisis liikumatult, olles kaotanud suunataju. Oli ta pea alaspidi? Oli ta rabanduse saanud? Oli ta õhku lennanud? Alpinist temas valmistus hoobiks. Pimestatud purjetaja klammerdus vraki külge. Väljaõppinud võitleja astus ilma kindlustunnet pakkuva relvata nähtamatu vaenlase suunas. Kahlates läbi pimeduse nagu tuuker läbi vee, hakkas Jonathan käsikaudu liikuma, otsides lülitit. Telefon, mõtles ta. Kas keldris on telefon? Tema jälgimisharjumus hakkas teda nüüd segama. See manas esile liiga palju mälupilte. Uks: kas ukselink oli väljas- või seespool? Toore vaimujõuga suutis ta meelde tuletada häirekella. Kuid selle helistamiseks oli vaja elektrit.

      Ta kaotas ülevaate keldri geograafiast ja hakkas riiulite vahel tiirutama nagu kärbes lambivarju all. Tema väljaõpe ei olnud teda millegi nii hirmsa jaoks ette valmistanud. Ükski ellujäämisrännak, käsivõitluskursus ega taluvusharjutus ei aidanud teda praegu karvavõrdki. Ta oli kuskilt lugenud, et kuldkalal on nii lühike mälu, et iga uus tiir akvaariumis on neile uus ja põnev kogemus. Ta higistas, ilmselt ka nuttis. Möirgas korduvalt: „Appi! Pine siin!” Tema nimi kadus tinisedes vaikusse. Pudelid! torkas talle pähe. Pudelid päästavad mu! Ta kaalus, kas pilduda neid pimedusse, püüdes abi kutsuda. Kuid isegi selles hulluses jäi peale tema enesedistsipliin ja ta ei suutnud koguda küllalt vastutustundetust, et visata pudel pudeli järel puruks Château Pétrust, neli ja pool tuhat franki tükk.

      Kes võiks tema puudumist märgata? Personali teadmist mööda oli ta lahkunud hotellist oma igakuisele kuuepäevasele puhkusele. Inventuur toimus ametlikult tema vabast ajast, sellise halva kauba oli härra Meister talt välja meelitanud. Perenaine oletab, et ta jäi ööseks hotelli, nagu ta mõnikord tegi, kui oli vabu tube. Kui mõni miljonär kallist veini tellides talle juhuslikult appi ei tule, sureb ta enne, kui keegi tema puudumist märkab. Ja lähenev sõda oli miljonärid maadligi surunud.

      Katsudes end rahulikumaks sundida, istus Jonathan mingi asja peale, mis tundus pappkastina, ja üritas oma senises elus tahtepingutusega mingit korda luua, viimast korda enne surma pisut koristada: millised on olnud tema head ajad, millised õppetunnid on ta elus saanud, mille poolest on ta oma isiksust parandada suutnud, milliseid häid naisi kohanud. Kuid vastus oli null. Ei mingeid aegu, naisi ega õppetunde. Ei ühtki. Peale Sophie, kes oli surnud. Ükskõik, kuidas ta ennast uuris, ei näinud ta muud kui poolikuid abinõusid, läbikukkumisi ja väärituid taganemisi ning Sophie oli kõige selle monument. Lapsepõlves oli ta hommikust õhtuni püüdnud saada täiskasvanuks. Eriteenistuses oli ta tõmbunud pimeda kuulekuse kesta ja kui üksikud libastumised välja arvata, siis vastu pidanud. Armastaja, abikaasa ja armukesena oli tema saavutuste nimekiri nigel: paar kartlikku naudingupahvakat, millele järgnes aastatepikkune solvumine ja argpükslikud vabandused.

      Järk-järgult hakkas talle koitma, kui võib kõnelda koidust keset pilkast pimedust, et tema senine elu on koosnenud vaid proovidest etenduse tarvis, millest ta ei suutnud osa võtta. Ja see, mis ta nüüdsest peale peab tegema, kui pärast nüüdset üldse midagi tuleb, on see, et ta peab hülgama oma morbiidse korrajanu ja ennast kaootilisemaks muutma, lähtudes eeldusest, et kui kord, nagu näha, ei suuda talle õnne asendada, siis võib-olla avab just kaos tee õnnele.