Öine administraator. John Le Carré

Чтение книги онлайн.

      „Niisiis?”

      „Loomulikult me oleme kõik surematud. Aga kui peaks ilmnema, et mina siiski ei ole, siis palun andke need dokumendid oma sõbrale härra Ogilveyle. Võin ma kindel olla, et te seda teete?”

      „Kui te seda soovite, siis loomulikult.”

      Naine naeratas endiselt, olles ikka veel kummaliselt mingis omaenda rütmis. „Kas te oletegi täiskohaga öine administraator, härra Pine? Alati? Igal ööl?”

      „See on mu elukutse.”

      „Teadlikult valitud?”

      „Muidugi.”

      „Teie enda poolt?”

      „Kelle poolt veel?”

      „Aga te näete päevavalgel nii hea välja.”

      „Ma tänan.”

      „Ma helistan teile mõnikord.”

      „See oleks mulle auks.”

      „Olen nagu teiegi magamisest pisut väsinud. Ärge mind palun saatke.”

      Ja siis polnud enam muud kui vaniljelõhn, kui Jonathan talle ukse avas, soovides vaid, et võiks talle voodisse järgneda.

      Seistes valvel härra Meisteri grillsaali lõppematu remondi hämaruses, jälgis Jonathan nagu filmis, kuidas ta ise – tühine kõrvaltegelane ülerahvastatud salateatris – töötab metoodiliselt läbi madame Sophie pabereid. Väljaõppinud sõdurile, ükskõik kui ammu väljaõpe ka toimus, pole kohuse täitmises midagi erakordset. On vaid automaatne puuriv liikumine ühest ajupoolest teise.

      Pine seisab Kuninganna Nofretete hotellis oma kabineti uksel ja põrnitseb läbi tühja marmorsaali liftiukse kohal plinkivaid vedelkristallist numbreid, mis näitavad lifti tõusmist üles katusekorteriteni.

      Siis tuleb tühi lift tagasi esimesele korrusele.

      Pine’i peopesad on kuivad ja kihelevad, Pine’i õlad on kerged.

      Pine avab uuesti seifi. Numbrikombinatsiooniks on hotelli pugejalik peamänedžer pannud Freddie Hamidi sünnipäeva.

      Pine võtab valguskoopiad, voldib kollase ümbriku kokku ja pistab õhtukuue põuetaskusse, et ümbrik hiljem hävitada.

      Koopiad on alles soojad.

      Pine kopeerib koopiaid, olles enne kontrastsusnuppu veidi peale keeranud, et kujutist selgemaks muuta. Mürskude nimed. Juhtimissüsteemide nimed. Tehno, millest Pine aru ei saa. Keemiliste ühendite nimed, mida Pine välja öelda ei suuda, kuid teab, milleks neid kasutatakse. Teised nimed, mis on sama surmatoovad, kuid kergemini hääldatavad. Nagu sariin, somaan ja tabuun.

      Pine pistab uued koopiad õhtuse menüü kaante vahele, murrab menüü pikuti kokku ja paneb teise põuetaskusse. Koopiad menüü vahel on alles soojad.

      Pine paneb esimesed koopiad uude ümbrikku, mis on vanast eristamatu. Pine kirjutab uuele ümbrikule „PINE” ja paneb selle riiulile samasse kohta, sama külg üleval.

      Pine sulgeb seifi ukse ja keerab lukku. Endine olukord on taastatud.

      Pine kaheksa tundi hiljem, istudes pisut teistsuguses teenindajarollis väikeses jahikajutis tihedalt Mark Ogilvey kõrval, sellal kui proua Ogilvey, disaineriteksad jalas, köögis suitsulõhega võileibu lõpetab.

      „Freddie Hamid ostab Dicky Onslow Roperilt räpaseid lelusid?” kordab Ogilvey uskmatult, lehitsedes paberipakki juba teist korda. „Mis kuradi pärast? Sel põrsal oleks ohutum bakaraad mängida. Suursaadik saab maruvihaseks. Kallis, kuula nüüd seda.”

      Kuid proua Ogilvey on seda juba kuulnud. Ogilveyd on abikaasade meeskond. Laste asemel on nad otsustanud luuretöö kasuks.

      Ma armastasin sind, mõtles Jonathan kasutult. Kohtumine armsamaga minevikuvormis.

      Ma armastasin sind, kuid selle asemel reetsin su ennasttäis Briti spioonile, kes mulle isegi ei meeldinud.

      Sest mina olin tema väikeses nimekirjas, kuhu olid kantud inimesed, kes pasunahääle kõlades alati oma kohust täitsid.

      Sest mina olin Üks Meist – ja „meie” tähendas inglasi, kellele lojaalsus ja diskreetsus olid enesestmõistetavad. „Meie” tähendas häid kutte.

      Ma armastasin sind, kuid ei jõudnud kunagi niikaugele, et sulle seda öelda.

      Sybille’i kirjarida kajas ta kõrvus: sa vaatad mind ja ma näen, kuidas su näole langeb vari, ma olen sulle vastik.

      Ei, ei, Sybille, üldsegi mitte vastik, tõttas administraator oma soovimatule kirjasõbrale kinnitama. Kõigest ükskõik. Ja vastik on hoopis mu töö.

      2

      Härra Kaspar tõstis taas oma kuulsat pead. Tuule lõõtsumise tagant hakkas tasapisi kostma võimsa mootori mürinat. Ta keeras Zürichi sissepiiratud börsi bülletäänid rulli ja tõmbas kummirõngaga kinni. Viskas paberirulli investeeringutesahtlisse, keeras selle lukku ja noogutas ülemportjee Mariole. Võttis siis tagataskust kammi ja tõmbas sellega läbi paruka. Mario vaatas kulmu kortsutades Pablo poole, kes omakorda saatis totaka naeratuse Benitole, Luganost pärit naeruväärselt kenale õpipoisile, kellele ilmselt meeldisid nad mõlemad. Kõik kolm olid fuajeesse varju otsima tulnud, kuid marssisid nüüd peleriine kurgu alt kinni nööpides ja vihmavarje ning kärusid kaasa võttes ladina aplombiga tormile vastu, ja tuisk neelas nad peagi.

      Seda pole juhtunud, mõtles Jonathan, jälgides kõiki märke, mis auto lähenemisest teada andsid. Väljas on vaid lumi, mis tormab üle eesõue. See on unenägu.

      Kuid ta ei näinud und. Auto oli päris, isegi valge tühjuse kohal hõljudes. Pikk limusiin, pikem kui hotell, heitis ennast peaukse ette ankrusse nagu dokki sisenev must lainer, sellal kui portjeed kiirustades ja peleriinide lehvides lähemale kalpsasid – välja arvatud häbitu Pablo, kes oli hetkelise inspiratsiooni ajel haaranud harja ning nüüd hoole ja armastusega vaibalt lumehelbeid pühkis. Tõsi, veel üheks õndsaks hetkeks lõi tuisupuhang kõik valgeks ja Jonathan võis kujutleda, kuidas tõusulaine laineri tagasi merele kandis ja ümberkaudsete mägede veealuste kaljurünkade otsas uputas, nii et härra Richard Onslow Roper ja tema ametlikult litsenseeritud ihukaitsjad ja samuti kuueteistkümneliikmelise seltskonna kõik ülejäänud osalised, viimane kui üks, oma era-Titanicul tolles mälestusväärses 1991. aasta suures jaanuaritormis märja haua leidsid, andku Jumal neile rahu.

      Aga limusiin ilmus uuesti nähtavale. Selle plüüšinterjöörist hakkasid nagu mingi kokkuröövitud varandus välja ilmuma kasukad, pikakasvulised mehed, ilus siresäärne noor naine, teemandid, kuldsed käevõrud ja ühte stiili mustade kohvrite mäed. Esimesega oli juba seltsinud teine limusiin, nüüd jõudis ka kolmas. Terve limusiinide konvoi. Juba oli ka härra Kaspar pöördukse juurde asunud ja keerutas seda seltskonnale sobiva kiirusega. Kõigepealt ilmus klaasi taha kortsus kaamelivillane mantel ja liikus kaarega ettevaatlikult lähemale, määrdunud siidsall õlal rippumas, krooniks niiske sigaret ja Inglise kõrgklassi võsukese kottis pilk. See ei olnud viiekümneaastane Apollo.

      Pärast kaamelivillast tuli kahekümnendais aastais mereväesinine jakk – jakk püstolirihma pärast üherealine ja silmad plassid СКАЧАТЬ