Öine administraator. John Le Carré

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ nägi ta teda, tabas ta pilgu ja Jeds naeratas talle, ning just seda oli tema ootamatult taastärganud iha kõige rohkem soovinudki. Ta vahetas pilgu ka Roperiga, sest naine toetus tolle käsivarrele, hoides sellest kinni oma mõlema käe pikkade sõrmedega ja jalgadega peaaegu sibades. Ihukaitsjad ja vaprate ning ilusate seltskond liikus nende sabas. Jonathan märkas blondi meesiludust, juuksed kukla taha kinni tõmmatud, kõrval ilmetu kulmu kortsutav naine.

      „Lendurid tulevad hiljem järele,” ütles Corkoran. „Mingi jama kompassiga. Kui kompass ei jukerda, siis on düüse umbes. Oled siin kogu aeg, kullake, või ainult üheks ööks?”

      Tema hingeõhust hõngus päeva jooksul tarbitud head ja paremat: martiini enne lõunat, vein lõuna ajal ja brändi pärast lõunat, loputatud alla tema jälkide Prantsuse sigarettidega.

      „Noh, nii püsivalt, kui selle elukutse puhul võimalik, härra major,” kostis Jonathan, muutes veidi oma kõnetooni alluvaga suheldes.

      „See käib meie kõigi kohta, kullake, usu mind,” lausus major joviaalselt. „Jessas, see on üks püsiv ajutisus.”

      Järgmine ajahüpe ja juba läksid nad risti läbi suure halli meloodia juurde, mis oli „Ja mulle meeldib suhkruga tee” ning mida esitas klaverimängija Maxie kahele hallis siidkleidis vanaprouale. Roper ja Jeds olid endiselt teineteise külge põimunud. Te ei ole vanad tuttavad, lausus Jonathan neid silmanurgast jälgides hapult. Või siis äsja leppinud pärast tülitsemist. Jeds, kordas ta endamisi. Ta vajas oma üheinimesevoodit, mis oli tema pelgupaik.

      Kuid veel üks väljalõigatud jupp ja nad seisid kolmekesi otse härra Meisteri uue Tornisviidi lifti ees, jõukad ja ilusad tagaplaanil sädistamas.

      „Mida põrgut selle vana liftiga siis sai, Pine?” küsis Roper nõudlikult. „Ma arvasin, et Meister on vana kola järele hull. Need kuradi šveitslased moderniseeriksid Stonehenge’i ka ära, kui neile voli anda. Eks ole, Jeds?”

      „Roper, sa ei hakka ometi lifti pärast stseeni korraldama?” küsis too kohkunult.

      „Ära ole kindel.”

      Kuskilt kaugelt kuulis Jonathan häält, mis sarnanes tema enda omaga ja mis loetles uue lifti paremusi: turvameede, härra Roper, kuid ühtlasi ka atraktiivne lisandus, mis pandi üles möödunud sügisel just Tornisviidi külaliste mugavusele mõeldes … Kõneldes kõlgub Jonathani sõrmede vahel kullatud üldvõti, mille kujundas Herr Meister isiklikult; seda ehib kuldne tutt ja üsna kenake kuldkroon.

      „Ma tahan öelda, et kas see ei meenuta teile vaaraosid? Jah, see on üpris ennekuulmatu, kuid võin teile kinnitada, et meie vähem peenekoelised külalised jumaldavad seda,” kinnitab ta armsa naeratuse saatel, millega ta ei ole siiani veel kedagi õnnistanud.

      „No mina küll jumaldan seda,” teatab major nende selja tagant. „Ja ma olen kuradima peenekoeline.”

      Roper kaalub võtit käes, otsekui hinnates selle metallikogust. Ta uurib mõlemat külge, siis krooni ja lõpuks tutti.

      „Taiwan,” sõnab ta ja viskab võtme Jonathani ehmatuseks kapsakõrvalise blondi jaki kätte, kes püüab selle kiire liigutusega kinni oma vasakult küljelt, madalalt, hüüdes kummardades: „Minu oma!”

      Beretta, 9-millimeetrine, automaatne, kaitseriiv asendis sees, registreerib Jonathan. Eebenipuust viimistlus, kabuur käib parema kaenla alla. Vasakukäeline AIK, varurelv vöökabuuris.

      „Ohoh, hästi mängid, Frisky-kullake. Hea püüe,” venitab Corkoran ning tagaväljakult kostab jõukate ja ilusate kergendunud naeru, mida juhib keegi naisterahvas, kes pigistab Roperi käsivart ja ütleb ausalt ka, kallis, ent Jonathani kohisevais kõrvus kostab see esimese hooga kui poliitika, kallis.

      Nüüd hakkab kõik aegluubis, nagu vee all liikuma. Lifti mahub viis inimest korraga, ülejäänud peavad ootama. Roper marsib sisse ja tõmbab naise endaga kaasa. Roedeani erakool2 pluss modelliväljaõpe, mõtleb Jonathan. Lisaks erikursus, mille oli võtnud ka Sophie – kuidas kõndides just sel viisil puusi liigutada. Nende järel sisenevad Frisky, major Corkoran ilma oma sigaretita ja lõpuks Jonathan. Jedsi juuksed on pehmed ja kastanpruunid. Ja ta on ka alasti. See tähendab, et ta on õlult heitnud oma läbitepitud mantli ja võtnud selle käsivarrele nagu sineli. Ta kannab valget meestesärki Sophie puhvkäistega, mis on küünarnukkideni üles kääritud. Jonathan käivitab lifti. Corkoran põrnitseb kortsus kulmul lakke nagu pissiks. Tüdruku puus puudutab rõõmsa sõbralikkusega Jonathani külge. Aura ära, mõtleb too ärritunult. Kui see on flirt, siis lõpeta. Kui ei ole, siis hoia oma puusad endale. Tüdruk ei lõhna mitte vanilje, vaid sõjameeste mälestuspäeva valgete nelkide järele kadetikoolis. Roper seisab tema taga, laiad käelabad omaniku kombel ta õlgadel. Frisky jõllitab juhmilt kuhtuvat hammustusjälge Jedsi kaelal ja tüdruku rinnahoidjata rindu kalli särgi all. Nagu kahtlemata Frisky, nii tunneb ka Jonathan häbiväärset iha üks neist sealt välja koukida.

      „Kas ma nüüd võiksin teile näidata kõiki neid imeasju, mis härra Meister on lasknud pärast teie viimast siinviibimist sisse panna?” pakub ta.

      Võib-olla oleks sul aeg lõpetada maneeridele rajatud eluviis, oli Sophie talle öelnud, kui nad külg külje kõrval koiduvalguses jalutasid.

      Jonathan muudkui jätkas, kirjeldades sviidi hindamatuid väärtusi: hämmastav madala loputuskastiga baarilett … tuhande aasta vanune puuvili … kõige uuem ülihügieeniline vannitoasisustus, mis teeb su eest ära kõik peale hammastepesu … ja kõik need ülejäänud väikesed veidrad naljad, mille ainsaks eesmärgiks oli lõbustada härra Richard Onslow Roperit ja tema sihvakat, lõbusailmelist ning andestamatult kaunist kaaslannat. Kuidas ta ometi julgeb sellisel ajal nii ilus olla?

      Meisteri legendaarne Tornisviit kõrgub Edwardi-aegse katuse tippude ja orgude kohal nagu täispuhutud tuvila. Selle sees asuv kolme magamistoaga palee asetseb kahel korrusel ja selle pastelset värvilahendust nimetab Jonathan usalduslikult Šveitsi neljateistfrangiseks. Pagas on saabunud, portjeed on oma jootraha kätte saanud, Jeds on tõmbunud suurde magamistuppa, kust summutatult kostab laulvat naisehäält ja vee voolamist. Pole aru saada, mis laul see on, kuid kahtlemata provokatiivne, kui mitte lausa nilbe. Jakk nimega Frisky on ennast mademele telefoni juurde asutanud ja pomiseb korraldusi kellelegi, keda ta jälestab. Major Corkoran, relvastatud uue sigaretiga, kuid olles kaotanud oma kaamelivillast mantli, asub söögitoas ja kõneleb läbi telefoni aeglaselt prantsuse keeles kellegagi, kelle prantsuse keel on viletsam kui tema oma. Ta põsed on õrnad nagu imikul ja neil võib näha tugevaid punaseid laike. Ja tema prantsuse keel on ilma kahtluseta prantsuse prantsuse keel. Ta on sellele üle läinud nii loomulikult, nagu oleks tegemist tema emakeelega, mis võib isegi tõele vastata, sest Corkoranis pole midagi, mis osutaks lihtsale ja sirgjoonelisele sugupuule.

      Ka mujal sviidis rulluvad lahti elud ja vestlused. Pikk mees hobusesabaga kannab nime Sandy, nagu me teada saame, ja Sandy räägib läbi kolmanda telefoni inglise keeles kellegagi, kes asub Prahas ning kannab nime Gregory, tema naine aga istub tugitoolis, mantel seljas, ja vahib seina. Kuid Jonathan on need teise liiga mängijad oma vahetust tähelepanusfäärist välja arvanud. Nad on olemas, nad on elegantsed ja nad tiirlevad oma kaugel orbiidil ümber päikese, kelleks on härra Richard Onslow Roper Nassaust Bahamal. Kuid nad on kõigest koor. Jonathani juhitud ringkäik mööda palee imesid on läbi. Tal on aeg lahkuda. Armulik käeviibe ja relvitukstegev kinnitus, et külalised tingimata „igat viimast kui üksikasja” põhjalikult naudiksid, misjärel – normaalolukorras – ta sujuvalt liftiga esimesele korrusele laskuks ja hoolealused omapead kõiki neid rõõme mekkima jätaks, mille eest nad on maksnud viisteist tuhat franki öö, milles sisalduvad maksud, teenindus ja kerge СКАЧАТЬ