.

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ välja näha pisut alarõivastatuna. Temas oli Sophie koomilisust ja tema juuksedki langesid kahele poole nagu Sophiel. Kellegi naine? Armuke? Kõigi oma? Esimest korda poole aasta jooksul tundis Jonathan hävitavat, irratsionaalset mõju, mida see naine, keda ta silmapilkselt ihaldama oli hakanud, talle avaldas. Nagu Sophietki iseloomustas teda kalliskivisära ja mingi tabamatu alastiolek. Tema kaela ehtis kaks viirgu suurepäraseid pärle. Ta läbitepitud käiseotstest piilusid teemantkäevõrud. Kuid see oli mingi ebamäärane katkiolek, mis koos muutliku naeratuse ja kindlusetu kehahoiakuga ta otsejoones paradiisi asukaks määras. Uksed avanesid taas, paisates kõik tulijad korraga endast välja, nii et äkitselt seisis kogu see Inglise rikkurite järjekordne delegatsioon kroonlühtri all, kõik nii lakutud, kõik nii päevitunud, nagu jagaksid nad mingit ühist moraalikoodeksit, mis keelas ära haigused, vaesuse, kahvatu näojume, vanaduse ja füüsilise töö. Vaid kaamelivillane mantel koos hoolimatult ärakolgitud seemisnahksete saabastega moodustas nende üksmeelses rivis vabatahtliku erandi.

      Ning nende keskel, kuid siiski neist eraldi, seisis Mees, sest Sophie raevuka kirjelduse põhjal pidi see olema just tema. Pikk, sihvakas ja esimesel pilgul väärikas. Kenad hallisegused juuksed, mis olid taha kammitud ja kõrvade juures väikesteks sarvekesteks näpistatud. Nägu, millega tõsta kaardilauas panust ja kaotada. Kehahoiak selline, mis arrogantsetel inglastel kõige paremini välja tuleb – üks põlv kergelt kõverdatud, käsi koloniaalsele persele toetumas. Freddie on nii nõrk, oli Sophie seletanud, ja Roper nii inglaslik.

      Nagu kõik tegusad mehed, tegi ka Roper mitut asja korraga: surus Kaspari kätt, siis kloppis talle sellesama käega vastu õlavart, siis kasutas kõnealust kätt õhusuudluse saatmiseks Fräulein Eberhardtile, kes näost punaseks läks ja talle lehvitas nagu menopausini jõudnud groupie. Lõpuks peatus ta ülemusepilk Jonathanil, kes ilmselt pidi tema suunas trügima, ehkki Jonathanil endal puudusid sellest otsesed andmed, lihtsalt Adèle’i mannekeeni vahetas kõigepealt välja teadeteriiul, siis tulid selle asemele preili Eberhardti punetavad palged vastuvõtuleti taga ja lõpuks Mees ise. Tal pole südametunnistust, oli Sophie öelnud. Ta on maailma kõige halvem inimene.

      Ta tundis mu ära, mõtles Jonathan, oodates paljastamist. Ta on näinud mu fotot ja kuulanud mu kirjeldust. Kohe lõpetab ta naeratamise.

      „Minu nimi on Dicky Roper,” teatas veniv hääl ja käsi sulgus Jonathani käe ümber, võttes selle hetkeks enda valdusse. „Mu poisid panid siin paar tuba kinni. Neid on üpris palju. Kuidas käsi käib?” Belgravia linnajagu, ropult rikka mehe proletaarne aktsent. Nad olid sisenenud teineteise privaatruumi.

      „Suur rõõm teid näha, härra Roper,” pomises Jonathan inglise hääldusega vastuseks inglise hääldusele. „Tere tulemast tagasi, söör, ja minu kaastunne, sest teie reisiteekond pidi küll õudne olema. Juba õhkutõusmine oli omaette kangelastegu. Võin teile kinnitada, et keegi teine ei julgenud. Minu nimi on Pine, ma olen öine administraator.”

      Ta on mu nime kuulnud, mõtles ta ootama jäädes. Freddie Hamid ütles talle mu nime.

      „Kuidas vana Meister siis viimasel ajal elab ka?” küsis Roper pilku kaunile naisele libistades. Viimane seisis teadeteriiuli juures ja valis endale moeajakirju. Tema käevõrud vajusid järjest alla ja teise käega lükkas ta pidevalt juukseid tagasi. „Imeb oma magusat piimajooki ja loeb raamatut? Loodetavasti on see ikka raamat. Jeds, kullake, kuidas läheb? Armastab ajakirju. Hull nende järele. Mina ei salli neid üldse.”

      Jonathanil kulus hetk aega taipamaks, et Jeds on kaunitari nimi. Mitte mitu meesterahvast nimega Jed, vaid üks naisterahvas nimega Jeds kogu oma mitmekesisuses. Naise kastanpruun pea pöördus niipalju, et lasta näha tema muiet. See oli üleannetu ja lõbus.

      „Minuga on kõik korras, kallis,” kostis ta vapralt, nagu toibuks lõuahaagist.

      „Härra Meister on täna õhtul kahjuks ülimalt hõivatud, söör,” sõnas Jonathan, „aga ta ootab kannatamatult hommikut, et kohtuda teiega, kui olete puhanud.”

      „Te olete inglane, Pine? Kõlab sedamoodi.”

      „Läbi ja lõhki, söör.”

      „Tark mees.” Heledate silmade pilk libiseb taas mujale, seekord vastuvõtuleti taha, kus kaamelivillane mantel preili Eberhardtile formulare täidab. „Corky, kas sa teed sellele noorele daamile abieluettepanekut?” hõikab Roper. „Oleks see vast üllatus,” lisab ta Jonathanile vaiksemalt ja kinnitab tähendusrikkalt: „Major Corkoran, minu abi.”

      „Kohe saan valmis, šeff!” venitab Corky ja tõstab kaamelivillase käsivarre. Ta on jalad harki ajanud ja ülakeha ette kallutanud nagu kroketimängija, kes kavatseb lüüa, ja tema puusajoones on midagi, mis kas tahtmatult või tahtlikult viitab naiselikkusele. Tema küünarnuki kõrval lebab virn passe.

      „Jumal küll, siin pole ju muud vaja, kui mõned nimed ümber kirjutada, Corks. Mitte viiekümneleheküljelist lepingut sõlmida.”

      „Paraku on meil siin uued turvanõuded, söör,” selgitab Jonathan. „Šveitsi politsei käsul. Siin pole kahjuks midagi parata.”

      Kaunis Jeds on välja valinud kolm ajakirja, aga talle on sellest vähe. Ta on ühe kergelt kulunud kinga üle pika kontsa mõtlikult õieli kallutanud, nii et kinganina üles näitab. Sophiel oli ka selline komme. Kahekümnendates, mõtleb Jonathan. Ja jääb selleks alati.

      „Olete juba kaua siin töötanud, Pine? Eelmisel korral teid ei olnud – eks ole, Frisky? Me oleksime üht noort britti märganud.”

      „Kindlasti ei olnud,” kostis jakk, silmitsedes Jonathani üle kujuteldava püssikirbu. Kõrvad nagu kapsalehed, pani Jonathan tähele. Blondid valgeks tõmbuvad juuksed. Käelabad nagu kirveterad.

      „Olen siin olnud pool aastat, härra Roper, peaaegu päevapealt.”

      „Ja kus te enne seda olite?”

      „Kairos,” vastas Jonathan erksalt nagu säde. „Kuninganna Nofretetes.”

      Möödub hetk aega nagu enne plahvatust. Kuid fuajee profileeritud peeglid ei paiskugi hotell Kuninganna Nofretete mainimise peale kildudeks ning paigal püsivad ka pilastrid ja kroonlühtrid.

      „Jaah? Tõsi ka? Kairos?”

      „Mulle meeldis seal.”

      „Miks te sealt siis ära tulite, kui teile nii väga meeldis?”

      Tõtt öelda sinu pärast, mõtles Jonathan. Kuid välja ütles: „Ah, ma arvan et reisikirg, söör. Teate ju küll, kuidas see käib. Rändav eluviis on üks selle elukutse võluvamaid külgi.”

      Korraga läks kõik liikvele. Corkoran oli vastuvõtuleti eest lahkunud ja, sigaret laialt käes, marssis suurte sammudega nende poole. Naisterahvas nimega Jeds oli oma ajakirjad välja valinud ja ootas Sophie kombel, et keegi tuleks ja midagi ette võtaks nende eest tasumise küsimuses. „Toa arvele, südameke,” ütles Corkoran. Härra Kaspar ladus jaki nr 2 sülle hunniku posti ja viimane sõrmitses paksemaid saadetisi peenutsevalt näpuotstega.

      „No kus kurat läks aega, Corks. Mis põrgut su allkirjakäega lahti on?”

      „Äge laiskushoog, šeff, mis siin muud,” kostis major Corkoran. „Randmenikastus võib ka olla,” lisas ta Jonathanile rõhutatud muiet saates.

      „Oh sind küll, Corks,” itsitas Jeds.

      Silmanurgast märkas Jonathan ülemportjee Mariot stiilsete reisikohvrite kuhja teeninduslifti poole kärutavat, tehes seda СКАЧАТЬ