Öine administraator. John Le Carré

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ta ei ootagi vastust. Võib-olla kusagil sügaval sisimas mõistab see mehelike nõrkuste asjatundja Jonathani häbi.

      „Ma tahaksin tassi kohvi juua. Egiptuse oma.” Seda saadab vapper naeratus, mis teeb Jonathanile rohkem haiget kui kogu maailma süüdistused.

      Ta ostab Sophiele tänavaturult kohvi ja viib ta tagasi hotelli parklasse. Helistab siis Ogilveyde poole, teenijanna võtab kõne vastu. „Tema väljas,” karjub too. Aga proua Ogilvey? „Tema siin pole.” Ta helistab saatkonda. Tema seal ka mitte. Tema läinud Aleksandriasse regatile.

      Ta helistab jahtklubisse, et jätta sinna sõnum. Joobnud mehehääl ütleb, et täna pole mingit regatti.

      Jonathan helistab Luxorisse ameerika sõbrale Larry Kermodyle – Larry, kas see sinu külaliskorter on vaba?

      Siis helistab ta Sophiele. „Minu arheoloogist sõbral on Luxoris vaba pind,” ütleb ta. „See asub nõndanimetatud Chicago Majas. Olete teretulnud seda kasutama nädal või paar.” Hetk vaikust, ta otsib mingit lõbusamat jätku. „See on umbes nagu mungakong külas käivate teadlaste tarvis, maja tagaküljele kiilutud, omaenda katusejupiga. Mitte keegi ei saaks teada, et te seal olete.”

      „Kas te tulete ka, härra Pine?”

      Jonathan ei luba endale sekunditki kõhklust. „Kas te saaksite oma ihukaitsja maha raputada?”

      „Ta on ennast juba ise maha raputanud. Ilmselt Freddie otsustas, et ma pole kaitset väärt.”

      Jonathan helistab reisibüroo agendile, kes teeb koostööd tema hotelliga, õllelõhnalise häälega inglannale nimega Stella. „Stella, kuula mind. Täna õhtul soovib kaks vippi inkognito Luxorisse lennata, hind pole oluline. Ma tean, et kõik on juba kinni. Ja et lende ei lähe. Mida sa teha saaksid?”

      Pikk vaikus. Stella on psühh. Stella on liiga kaua Kairos olnud. „Ma saan aru, et sina oled vipp, aga kes see tüdruk on?” Ja ta laseb kuuldavale mõnitava, kähiseva naeru, mis ummistab vilinal Jonathani kõrvu veel kaua pärast kõne lõppu.

      Jonathan ja Sophie istuvad kõrvuti Chicago Maja katusel, joovad viina ja vaatavad tähti. Lennu ajal ei öelnud Sophie peaaegu sõnagi. Jonathan pakkus talle süüa, kuid ta ei taha midagi. Ta on endale räti õlgadele tõmmanud.

      „Roper on maailma kõige halvem inimene,” teatab ta.

      Jonathani kogemused selle ilma kaabakatega pole eriti laialdased. Tema instinkt sunnib teda kõigepealt iseennast süüdistama ja alles seejärel teisi.

      „Ma kujutan ette, et selle äri ajajad on kõik üsna hirmuäratavad,” ütleb ta.

      „Tal pole mingit vabandust,” torkab Sophie tema vahendusest leebumata vastu. „Ta on terve. Ta on valge. Ta on rikas. Ta on sündinud heas perekonnas ja saanud hea hariduse. Temas on veetlust.” Iga lisanduva voorusega muutub Roperi isik aina koletumaks. „Ta on maailmaga rahujalal. Ta on võluv. Enesekindel. Kuid ometi ta hävitab seda. Mis tal ometi viga on?” Sophie ootab, et Jonathan midagi ütleks, kuid asjata. „Kuidas ta on selliseks saanud? Teda pole kuskilt rentslist välja tiritud. Ta on sündinud hõbelusikas suus. Sina oled ka mees. Võib-olla sa tead.”

      Kuid Jonathan ei tea enam midagi. Ta vaatab vaid Sophie paistes näo kontuure öötaeva taustal. Mida sa edasi teed? küsib ta naiselt mõttes. Ja mida ma ise?

      Ta lülitas härra Strippli televiisori välja. Sõda sai läbi. Ma armastasin sind. Ma armastasin sind koos sinu segipekstud näoga, kui me teineteise kõrval Karnaki templite vahel jalutasime. Härra Pine, ütlesid sa, on aeg panna jõed ülesmäge voolama.

      Kell oli kaks öösel ja sel ajal pidi Jonathan härra Meisteri nõudel oma ringkäigu tegema. Ta alustas nagu alati fuajeest. Ta seisatas vaiba keskel, kus Roper oli seisnud, ja kuulas hotelli igikestvaid ööhääli, mis päeval mürasse uppusid: küttesüsteemi tuikamist, taldrikute kõlksumist toateenindusköögis, kelneri jalaastet tagatrepil. Ta seisis samas kohas, kus ta seisis igal ööl, kujutledes, kuidas Sophie liftist välja astub, nägu paranenud ja tumedad prillid mustadesse juustesse surutud, läbi fuajee kõnnib ja tema ees seisma jääb, uurides teda küsivalt. „Teie olete härra Pina. Inglismaa lilleke. Ja te reetsite mu.” Vana Horwitz, öine uksehoidja, magab oma leti taga. Tema pöetud pea puhkab konksus käsivarrel. Sa oled ikka alles pagulane, Horwitz, mõtleb Jonathan. Marsid ja magad. Marsid ja magad. Ta tõstis vanamehe tühja kohvitassi tema käeulatusest välja.

      Vastuvõtuleti taga on preili Eberhardti välja vahetanud preili Vipp, rabeda naeratusega hallinev sõnakuulelik naisterahvas.

      „Preili Vipp, palun kas ma võiksin näha tänaste hiliste saabujate nimekirja?”

      Preili ulatab talle Tornisviidi asukate registreerimislehed. Alexander, lord Langbourne alias Sandy, selles pole kahtlust. Aadress: Tortola, Briti Neitsisaared. Elukutse – Corkorani andmeil – kuningriigi peer. Koos naise, Caroline’iga. Ei ühtki viidet kuklasse kokku tõmmatud juuste kohta, samuti mitte selle kohta, mida üks peer peale peeriks olemise veel teha võiks. Onslow Roper, Richard, elukutse – kompanii direktor. Jonathan lappas kiirelt läbi ka ülejäänud lehed. Frobisher, Cyril, piloot. MacArthur, keegi, ja Danby, keegi teine, kompanii ametnikud. Veel assistente, piloote, ihukaitsjaid. Inglis, Francis, Austraaliast Perthist – Francisest tuli ilmselt Frisky – füüsilise treeningu instruktor. Jones, Tobias, Lõuna-Aafrikast – Tobias nagu Tabby –, atleet. Ta oli naise meelega viimaseks jätnud nagu hea foto pataka vusserdiste hulgas. Marshall, Jemima W., aadress nagu Roperilgi postkast nr see-ja-see Nassaus. Britt. Elukutse – selle oli major erilise pidulikkusega kirja pannud – naiskunstratsutaja.

      „Preili Vipp, kas saaksite neist mulle koopiad teha? Me teeme Tornisviidi külaliste kohta uuringut.”

      „Loomulikult, härra Pine,” vastas preili Vipp ja viis registreerimislehed taha kabinetti.

      „Tänan teid, preili Vipp,” ütles Jonathan.

      Kuid vaimusilmas näeb ta hoopis iseennast Kuninganna Nofretete hotellis koopiamasina kohal toimetamas, sellal kui Sophie suitsetades teda jälgib: Te olete osav, ütleb ta. Jah, ma olen osav. Ma spioneerin. Ma reedan. Ma armastan, kui on juba hilja.

      Tolle öö teine vahisoldat oli telefonioperaator proua Merthan, kelle valvepost asus umbses klaaskuubikus vastuvõtuleti kõrval.

      „Guten Abend, Frau Merthan.”7

      „Tere hommikust, härra Jonathan.”

      See oli nende omavaheline nali.

      „Lahesõda kulgeb kenasti, loodan ma?” Jonathan heitis pilgu faksimasinast välja tolknevatele bülletäänidele. „Pommitamine kestab katkematult. Tuhat missiooni sooritatud. Pomm enam samasse auku ei kuku, nagu öeldakse.”

      „Raisatakse nii palju raha ühe araablase peale,” ütles proua Merthan halvakspanuga.

      Jonathan hakkas paberilehti korda seadma – instinktiivne harjumus, mille ta oli kaasa saanud esimese internaatkooli magamistoast. Seda tehes langes ta pilk faksidele. Üks kiiskav alus saabuvate fakside jaoks, mis hommikul laiali jagatakse. Teine kiiskav alus väljasaadetavate jaoks, mis ootasid tagastamist saatjaile.

      „Palju kõnesid, eks ole, proua Merthan? Müügipaanika kogu maailmas? Teil on küll vist tunne, nagu oleksite universumi keskpunkt.”

      „Vürstinna du Fouril on vaja helistada oma nõole Vladivostokis. СКАЧАТЬ