Seitse õde. Lucinda Riley

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ põgusalt emmata, aga tõmbus kohe eemale.

      „Šokeerivad uudised, Maia,” kõlas tema kommentaar. „Star on omadega täitsa läbi.”

      „Seda ma usun,” ütlesin, pilk Staril, kes peitis end õe selja taha, nägu veelgi kahvatum kui tavaliselt.

      „Kuidas sa end tunned, kullake?” pärisin käsi tema poole sirutades.

      „Ma olen vapustatud,” sosistas Star ja toetas kuupaiste värvi juuksepahmakaga pea korraks mu õlale.

      „Õnneks oleme nüüd koos,” laususin, kui Star end mu embusest vabastas ja astus lähemale CeCele, kes sedamaid oma tugeva kaitsva käsivarre uuesti tema ümber põimis.

      „Mida me peame tegema?” küsis CeCe, kui me kolmekesi maja poole kõndisime.

      Viisin ka nemad võõrastetuppa ja panin istuma. Kordasin taas Pa surma asjaolusid ja rääkisin tema soovist korraldada eramatus, kus keegi meist ei tohtinud viibida.

      „Huvitav, kes siis ikkagi Pa üle paadi serva tõstis?” esitas CeCe küsimuse, mis oli nii emotsioonitu ja loogiline, et selle peale võis tulla ainult minu neljas õde. Mõistsin, et CeCe ei soovi olla taktitu, vaid tahab kuulda fakte.

      „Ausalt öeldes polegi ma seda küsinud, aga kindlasti saame selle välja selgitada. Tõenäoliselt mõni Titaani meeskonnaliige.”

      „Ja kus see aset leidis? Selles mõttes, et kas Saint-Tropez’ lähedal, kus jaht oli ankrus? Või purjetasid nad avamerele? Ma olen kindel, et just seda nad tegid,” lisas CeCe.

      Nii Staris kui ka minus tekitas tema detailne huvi külmavärinaid. „Ma väitel maeti ta tinakirstus, mis seisis juba Titaani pardal. Aga kus see toimus, seda ma ei tea,” sõnasin, lootes, et CeCe uurimistöö on lõppenud.

      „Eeldatavasti annab advokaat meile täpselt teada, mis testamendis seisab,” oli CeCe visa.

      „Jah, ma arvan küll.”

      „Minu teada oleme nüüd vaesed,” lausus ta õlgu kehitades. „Mäletate, kui sageli ta rõhutas, et peaksime suutma endale ise elatist teenida? Mind ei üllataks põrmugi avastus, et ta on jätnud kogu oma varanduse mõnele heategevusorganisatsioonile,” lisas ta.

      Ehkki ma mõistsin, et CeCe loomupärane taktitus torkab antud hetkel veelgi tugevamalt silma, sest aitab tal toime tulla sügaval sisimas pesitseva valuga, sai ka minu mõõt täis. Ma ei reageerinud tema märkusele, vaid kõnetasin Stari, kes istus vaikselt õe kõrval diivanil.

      „Kuidas sa end tunned?” küsisin tasakesi.

      „Ma …”

      „Ta on šokis, nagu me kõik,” lõikas CeCe vahele, enne kui Star jõudis vastata. „Aga üheskoos saame sellest üle,” ütles ta tugevat pruuni kätt õe poole sirutades ja Stari saledaid kahvatuid sõrmi pihku haarates. „Mul on jube kahju, et see juhtus, sest mul oli Pa’le häid uudiseid.”

      „Milliseid siis?” tahtsin teada.

      „Mulle pakuti alates septembrist võimalust minna Londoni kuningliku kunstikolledži ettevalmistuskursustele.”

      „Fantastiline uudis, CeCe!” ütlesin. Ehkki ma polnud kunagi päriselt aru saanud tema kummalistest „installatsioonidest”, nagu ta neid ise nimetas, ja eelistasin moodsale kunstile traditsioonilisemat stiili, teadsin, et see on tema suur kirg, ning mul oli tema pärast hea meel.

      „Jah, me oleme nii elevil, oleme ju, Star?”

      „Oleme,” nõustus Star kuulekalt, ehkki ta nägu rääkis teist keelt. Märkasin, et ta alahuul väriseb.

      „Me kolime Londonisse. Seda muidugi juhul, kui pärast Pa advokaadiga kohtumist meil veel raha on.”

      „Tead, CeCe,” katkes viimaks mu niigi habras kannatus, „praegu pole õige hetk, et sellele mõelda.”

      „Vabanda, Maia, aga sa ju tunned mind. Ma armastasin Pa’d väga. Ta oli erakordne inimene ning just tema julgustas mind kunstiga tegelema.”

      CeCe pähkelpruunide täpikestega silmades vilksatas haavatavus ja isegi midagi hirmulaadset.

      „Jah, selline ta tõesti oli,” kinnitasin.

      „Kuule, Star, ehk läheme nüüd ülakorrusele asju lahti pakkima?” tegi CeCe ettepaneku. „Mis kell me õhtust sööme, Maia? Meie kaks pistaksime meeleldi õige varsti midagi hamba alla.”

      „Ma palun Claudial võimalikult kiiresti söök valmis teha. Elektra jõuab alles mitme tunni pärast ja Allyst pole ikka veel midagi kuulda.”

      „Varsti siis näeme,” lausus CeCe tõustes ja Star järgnes tema eeskujule. „Sa ju tead, et kui sul läheb minu abi tarvis, anna teada.” Nende sõnade juures ilmus CeCe suule kurb naeratus. Tema taktitundetusest hoolimata teadsin, et ta mõtleb seda tõsiselt.

      Kui nad olid läinud, jäin mõttesse, sest polnud kunagi kolmanda ja neljanda õe vahelisest suhtest aru saanud. Olime Marinaga sageli seda teemat arutanud ja meile tegi muret tõsiasi, et suureks kasvanud Star peidab end CeCe kui tugeva isiksuse selja taha.

      „Paistab, et Staril oma mõtteid polegi,” kurtsin sageli. „Mul pole õrna aimugi, mida ta tegelikult millestki arvab. Normaalne suhe ei saa ju selline olla?”

      Marina oli minuga sajaprotsendiliselt nõus, aga kui ma seda Pa Saltile mainisin, ilmus Pa suule tavapärane saladuslik naeratus ja ta palus mul mitte muretseda.

      „Ühel heal päeval sirutab Star tiivad laiali ja tõuseb lendu, sest ta on imepärane ingel. Küll sa näed!”

      Pa Salti lubadus ei rahustanud mind, sest CeCe välisest enesekindlusest hoolimata oli selge, et mitte ainult Star ei sõltu CeCest, vaid nende sõltuvus on vastastikune. Teadsin ka seda, et kui Star Pa ennustuse kohaselt ühel heal päeval tõesti lendu läheb, ei tea CeCe, mida ilma temata peale hakata.

*

      Õhtusöök kujunes süngeks, sest mu kolm õde pidid uuesti harjuma koduga, kus kogu ümbritsev keskkond tuletas neile meelde nende kaotuse suurust. Marina andis endast parima, et kõigi tuju üleval hoida, aga tundus, et ka tema ei tea päris täpselt, kuidas seda teha. Ta tahtis teada, kuidas tema armsatel tüdrukutel on vahepeal läinud, aga aeg-ajalt tõid meie peas keerlevad mälestused Pa Saltist meie kõigi silmisse pisarad. Viimaks lõppesid katsed vestlust jätkata vaikusega.

      „Oleks tore, kui me viimaks ometi saaksime teada Ally asupaiga, sest seejärel kuuleksime, mida Pa Saltil meile öelda oli, ja võime edasi liikuda,” lausus Tiggy raske ohkega. „Vabandage, aga mina lähen nüüd oma tuppa ja heidan magama.”

      Ta andis meile kõigile põsemusi ja lahkus ruumist ning paar minutit hiljem järgnesid talle ka CeCe ja Star.

      „Armas taevas,” ohkas Marina, kui olime kahekesi laua äärde jäänud, „nad kõik on murest murtud. Ja ma olen Tiggyga nõus: mida varem me Ally üles leiame ja mida rutem ta koju jõuab, seda kiiremini saame edasi liikuda.”

      „Tõenäoliselt pole Allyl mobiililevi,” ütlesin. „Kindlasti oled sa täiesti kurnatud, Ma. Mine voodisse ning ma jään ise ärkvele ja ootan Elektra ära.”

      „Oled kindel, chérie?”

      „Absoluutselt,” kinnitasin, СКАЧАТЬ