Seitse õde. Lucinda Riley
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Seitse õde - Lucinda Riley страница 8

Название: Seitse õde

Автор: Lucinda Riley

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Современная зарубежная литература

Серия:

isbn: 9789985340424

isbn:

СКАЧАТЬ on tõesti,” nõustus Claudia. „Minge teie Maiaga võõrastetuppa, ma toon teile tee sinna.”

      „Kus Ma on?” küsis Tiggy, kui me läbi maja edasi liikusime.

      „Ülakorrusel, annab teie magamistubadele viimast lihvi. Tõenäoliselt tahtis ta jätta meile aega omavahel olla,” sõnasin istet võttes.

      „Kas ta oli siin? Selles mõttes, et kas ta oli Pa viimastel hetkedel tema juures?”

      „Jah.”

      „Aga miks ta meiega varem kontakti ei võtnud?” tekkis Tiggyl sama küsimus, mis minulgi.

      Järgmise poole tunni jooksul vastasin kõigile küsimustele, millega olin eelmisel päeval Marinat pommitanud. Rääkisin Tiggyle ka seda, et Pa surnukeha oli tinakirstus ookeanipõhja igavesele unele saadetud, ja eeldasin, et ta satub sama suurde raevu, nagu olin sattunud mina. Tiggy aga kehitas vaid korraks mõistavalt õlgu.

      „Ta tahtis pöörduda tagasi paika, mida ta armastas, ning lasta oma kehal seal igavesti puhata. Tead, Maia, mõnes mõttes olen ma isegi rõõmus, et ei näinud teda … elutuna, sest nüüd jääb ta mulle meelde sellisena, nagu oli.”

      Jäin üllatunult õde vaatama. Ehkki just tema oli meist kõige tundlikum, polnud uudis Pa surmast teda ilmselgelt puudutanud nii tugevalt – vähemalt väliselt –, nagu olin ette kujutanud. Tema tihedad kastanpruunid juuksed särasid läikiva lakana ümber näo ning süütu, peaaegu kohkunud pilguga suurtes pruunides silmades oli rõõmus sädelus. Tiggy suurepärane enesevalitsus andis lootust, et hoolimata sellest, kuidas tunnen end mina, võivad ka teised õed mõjuda sama rõõmsameelselt kui tema.

      „Nii naljakas kui see ka pole, aga sa näed imekena välja, Tiggy,” tegin talle oma mõtteid kuuldavale tuues komplimendi. „Tundub, et Šotimaa värske õhk sobib sulle.”

      „Muidugi sobib, kahtlemata,” nõustus Tiggy. „Pärast nii paljusid toas veedetud lapsepõlveaastaid on mul tunne, et ka mind on metsikusse loodusesse vabaks lastud. Ma lausa jumaldan oma tööd, ehkki see on raske, ning majake, kus ma ajutiselt elan, äärmiselt algeline. Seal on isegi kemps õue peal.”

      „Uskumatu!” Imetlesin tema võimet loobuda kõigist esmavajadustest ja mugavustest, et järgneda oma kirele. „Tähendab, seal tunned sa tööst suuremat rahuldust kui Servioni loomaaia laboratooriumis?”

      „Taevake, loomulikult!” vastas Tiggy kulmu kergitades. „Olgugi, et mul oli loomaaias super hea töökoht, vihkasin oma tööd, sest ma ei tegelenud loomadega, vaid analüüsisin nende geneetikat. Sa pead mind vist hulluks, et ma loobusin üliheast karjäärivõimalusest ning seiklen nüüd ööd ja päevad peaaegu olematu palga eest Šoti mägismaal, aga praegune tegevus pakub mulle palju enamat.”

      Tiggy tõstis pilgu ja naeratas, kui võõrastetuppa astus Claudia, käes kandik, mille ta enne väljumist madalale lauale asetas.

      „Ma ei pea sind hulluks, Tiggy. Ma mõistan sind suurepäraselt.”

      „Tõtt-öelda olin ma enne sinu eilset kõnet õnnelikum kui kunagi varem.”

      „Kindlasti tunned sa end nõnda sellepärast, et oled leidnud oma kutsumuse,” vastasin naeratades.

      „Jah, seda küll, aga … on veel midagi,” tunnistas Tiggy ning ma märkasin ta õrnadele põsesarnadele tekkinud kerget õhetust. „Aga sellest järgmisel korral. Millal teised koju jõuavad?”

      „CeCe ja Star peaksid saabuma täna õhtul seitsme paiku ning Elektra tuleb alles hilja öösel,” vastasin teed kahte tassi kallates.

      „Kuidas Elektra uudisele reageeris?” küsis Tiggy. „Tegelikult polegi sul tarvis midagi öelda, sest vastus on mulle teada.”

      „Õigupoolest rääkis temaga hoopis Ma. Ma arvan, et ta nuttis silmad peast välja.”

      „Omas elemendis nagu ikka,” nentis Tiggy ja rüüpas lonksu teed. Järsku tõi ta kuuldavale ohke ja ta silmist kadus sära. „See kõik näib nii veider. Ma ei saa lahti tundest, et Pa võib iga hetk uksest sisse astuda. Aga loomulikult ei tee ta seda enam kunagi.”

      „Ei, seda ta ei tee,” nõustusin nukralt.

      „Kas me peaksime midagi ette võtma?” päris Tiggy järsu liigutusega diivanilt tõustes, läks akna alla ja jäi välja vaatama. „Mul on tunne, et me peaksime … midagigi tegema.”

      „Ma kuulsin, et kui kõik on kohale jõudnud, tuleb meie juurde Pa advokaat, kes selgitab kõike, aga praegu …” kehitasin õnnetult õlgu, „… ei saa me teha midagi peale ootamise.”

      „Tundub, et sul on õigus.”

      Vaatasin Tiggyt, kes surus lauba vastu aknaklaasi.

      „Tegelikult ei teadnud keegi meist päris täpselt, milline Pa tegelikult oli,” lausus ta vaikselt.

      „Ei, ei teadnud,” tunnistasin.

      „Maia, kas ma tohin veel midagi küsida?”

      „Loomulikult.”

      „Kas sa oled kunagi mõelnud sellele, kust sa pärit oled? Ühesõnaga, kes on sinu pärisema ja pärisisa?”

      „Muidugi on see mõte mul peast läbi lipsanud, Tiggy, aga Pa on olnud kogu mu maailm. Tema on olnud minu isa. Sellepärast pole mul vist kordagi tekkinud vajadust – ega tahtmist – oma mõtetega kaugemale minna.”

      „Mis sa arvad, kas sa tunneksid end süüdlasena, kui prooviksid välja uurida?”

      „Väga võimalik,” vastasin. „Aga Pa’st on mulle alati olnud küllalt ja ma ei oska ettegi kujutada, et mul võiksid olla vanemad, kes mind armastaksid või minust hooliksid veelgi rohkem, kui seda tegi tema.”

      „Sellest saan ma aru. Teid kahte ühendas kogu aeg eriline side. Võibolla on see esimeste laste puhul alati nõnda.”

      „Aga tal oli meie kõigiga eriline side. Ta armastas meid kõiki.”

      „Jah, ma tean, et ta mind armastas,” sõnas Tiggy rahulikult. „Aga see ei takistanud mind mõtisklemast selle üle, kust ma võiksin pärit olla. Olin juba valmis seda temalt endalt küsima, kuid ei tahtnud teda kurvastada. See küsimus jäigi esitamata. Mis parata, nüüd on juba liiga hilja.” Ta surus maha haigutuse ja jätkas: „Ega sul midagi selle vastu pole, kui ma oma tuppa lähen ja veidi puhkan? Võib-olla on asi hilinenud šokis või tuleneb sellest, et mul pole mitu nädalat olnud ainsatki puhkepäeva, aga mul on tunne, et olen omadega täitsa läbi.”

      „Muidugi mitte. Mine heida pikali, Tiggy.”

      Saatsin teda pilguga, kui ta üle toa ukse juurde hõljus. „Hiljem näeme.”

      „Maga hästi!” hõikasin talle järele ja olin jälle üksi. Ja miskipärast tige. Ehk oli asi minus, aga Tiggy ebamaisus, tema komme käituda, justkui oleks ta ümbritsevast maailmast mingil moel eraldatud, torkas järsku teravamalt silma. Õigupoolest ei teadnud ma ka ise päris täpselt, mida ma olin temalt oodanud; lõppude lõpuks olin ma õdede reageeringut uudisele lausa kartnud. Nüüd oleksin pidanud hoopis rõõmustama, et Tiggy juhtunuga nii hästi toime tuleb.

      Või tingis minu ärrituse hoopis asjaolu, et kõigil mu õdedel on oma elu, mida nad elavad СКАЧАТЬ