Seitse õde. Lucinda Riley

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ supp oli söödud, soovitasin Marinal magama minna ja andsin talle head ööd soovides põsemusi, sest märkasin, et ka tema on omadega läbi. Enne majast lahkumist ronisin mitmest trepist üles kõige kõrgemale korrusele ja piilusin õdede tubadesse. Kõik nägid välja täpselt samasugused, nagu need olid olnud enne seda, kui toaelanikud kodunt lahkusid ja valitud eluteele suundusid, ning kõik ruumid olid säilitanud erineva iseloomu. Nendel kordadel, kui õed nagu tuvid veeäärsetesse pesadesse tagasi pöördusid, ei paistnud kellelgi neist olevat vähimatki huvi oma toas midagi muuta. Ka minul mitte.

      Avasin oma toa ukse ja läksin riiuli juurde, kus hoidsin ikka veel hinnalisi lapsepõlveaardeid. Võtsin alla ühe vana portselannuku, mille Pa oli mulle kinkinud, kui olin alles päris pisike. Nagu ikka, oli ta jutustanud armsa loo, kuidas see nukk oli kunagi kuulunud noorele Vene krahvinnale, aga kui ta perenaine suureks kasvas ja ta unustas, oli end seejärel lumises Moskva palees üksikuna tundnud. Isa ütles, et nuku nimi on Leonora ja ta vajab uut armastavat kätepaari.

      Nuku tagasi riiulile asetanud, sirutasin käe karbi poole, kus oli peidus Pa’lt kuueteistkümnendaks sünnipäevaks saadud kingitus. Avasin karbi ja tõmbasin kaelakee välja.

      „See on kuukivi, Maia,” oli isa öelnud, kui olin ainiti vaadanud ebatavaliselt küütlevat kivi, mis säras sinakalt ja mida ümbritsesid tibatillukesed teemandid. „Kivi on vanem kui mina ja äärmiselt huvitava saamislooga.” Mulle meenus, et nende sõnade juures lõi ta kõhklema, justkui peaks iseendaga mõttes nõu. „Võib-olla räägin ma sulle kunagi selle loo ära,” jätkas ta. „Praegu on kee sinu jaoks vist liiga täiskasvanulik. Aga ma olen kindel, et ühel heal päeval sobib see sulle suurepäraselt.”

      Pa hinnang oli olnud õige. Tookord oli mu keha – nagu kõigil minu koolikaaslastel – täis riputatud odavaid hõbeehteid ja ümber kaela rippusid nahkpaela otsa kinnitatud suured ristid. Kuukiviga kaelakeed polnud ma kordagi karbist välja võtnud ja see oli aastateks riiulile ununenud.

      Nüüd olin valmis seda kandma.

      Läksin peegli ette, panin hapra kuldketi kaela ümber, lukustasin pisikese kinniti ja jäin kuukivi uurima. Võib-olla oli asi minu heas fantaasias, aga mul oli tunne, et see lõi mu naha peal helendama. Vaistlikult liikusid mu sõrmed kivi juurde ning seda pihus hoides astusin akna alla ja jäin silmitsema Genfi järve teisel kaldal vilkuvaid tulesid.

      „Puhka rahus, kullakallis Pa Salt,” sosistasin.

      Ootamata ära hetke, mil mälestused mu enda alla matavad, läksin kähku lapsepõlvetoast välja, lahkusin majast ja sammusin mööda kitsast jalgrada oma praeguse täiskasvanukodu poole, mis asus umbes paarsada meetrit eemal.

      Paviljoni välisuks polnud kunagi lukus; kõrgtehnoloogilised turvaseadmed valvasid täies ulatuses kogu meie maalappi ja võimalus, et keegi võiks mu vähese varanduse ära varastada, polnud kuigi suur.

      Kui olin sisenenud, märkasin, et Claudia on juba elutoas käinud ja lambid põlema pannud. Vajusin raskelt diivanile istuma ja tundsin, kuidas meeleheide mu üle võimust võtab.

      Olin õde, kes polnud siit kunagi lahkunud.

      3

      Kui mu mobiil öösel kell kaks helisema hakkas, lamasin mina unetuna voodis ja juurdlesin selle üle, miks mul on nii raske end vabaks lasta ja Pa’d leinata. Ekraanil Tiggy nime nähes tegi kogu mu sisemus järsu saja kaheksakümne kraadise pöörde.

      „Halloo!”

      „Tere, Maia, anna andeks, et ma nii hilja helistan, aga ma sain su sõnumi alles praegu kätte. Levi on siin väga katkendlik. Sinu häälest võis järeldada, et midagi on juhtunud. Kas sinuga on kõik korras?”

      Tiggy armas muretu hääl sulatas jää külmunud kalju ümbert, mis näis asendavat mu südant.

      „Jah, minuga küll, aga …”

      „Kas asi on Pa Saltis?”

      „Jah,” ahmisin pingest hingetuna õhku. „Kuidas sa tead?”

      „Ei teadnudki … see tähendab, ei tea … aga täna hommikul otsisin nõmmel üht noort hirve, kelle me paari nädala eest ära märgistasime, ja mind valdas veider tunne. Kui ma hirve üles leidsin, oli ta surnud, ja miskipärast läksid mu mõtted kohe Pa’le. Ma tõrjusin need eemale ja arvasin, et olen hirve pärast endast väljas. Kas ta …?”

      „Tiggy, mul on väga väga kahju, aga … Ma olen sunnitud sulle ütlema, et ta suri täna varahommikul. Tegelikult peaksin praegu juba ütlema, et see juhtus eile,” parandasin end.

      „Oh, Maia, ei! Ma ei suuda seda uskuda. Mis juhtus? Kas paadiõnnetus? Kui ma teda viimati nägin, hoiatasin teda, et ta ei tohiks enam üksipäini Laseriga järvele minna.”

      „Ei, ta suri siin, kodus. Ta sai infarkti.”

      „Kas sa olid tema juures? Kas ta kannatas? Ma …” Tiggy hääl katkes. „Ma ei suudaks taluda mõtet, et ta pidi valu tundma.”

      „Ei, Tiggy, mind polnud siin. Ma olin paar päeva Londonis oma sõbranna Jenny juures. Tegelikult …” – mulle meenus miski ja ma hingasin sügavalt sisse – „oli just Pa see, kes mul sinna sõita soovitas. Ta ütles, et väike puhkus Atlantisest eemal teeks mulle head.”

      „Oh, Maia, kui kohutav! Selles mõttes, et sa oled haruharva kodunt ära ja just nüüd, kui sa lahkusid …”

      „Ma tean.”

      „Mis sa arvad, kas ta tundis seda ette? Ja tahtis sind säästa?”

      Tiggy ütles välja sama mõtte, mis oli mind viimase paari tunni jooksul korduvalt kummitanud.

      „Ei, seda ma ei usu. Pigem toimis alatuse seadus. Aga ära minu pärast muretse. Hoopis rohkem vaevab mind küsimus, kuidas sulle mõjus see kohutav uudis, mille ma pidin edasi ütlema. Kuidas sa end tunned? Ma tahaksin seal olla ja sind kallistada.”

      „Ausalt öeldes ei tea ma ka ise, kuidas end praegu tunnen, sest see ei ole üldse nagu päriselt. Ja võib-olla ei jõuagi uudis pärale enne, kui ma kodus olen. Ma püüan homsele lennule pileti saada. Kas sa teistele juba teatasid?”

      „Ma jätsin neile lugematu hulga sõnumeid palvega kohe tagasi helistada.”

      „Ma lendan koju sulle appi nii ruttu, kui saan, kallis Maia. Kindlasti on matuste korraldamisega palju tegemist.”

      Ma ei suutnud sundida end talle ütlema, et meie isa on juba maetud. „Mul oleks hea meel sind näha. Aga nüüd, Tiggy, proovi veidi magada, kui sa und saad, ja kui sa tahad minuga rääkida, olen iga kell sinu jaoks olemas.”

      „Aitäh.” Värin Tiggy hääles andis märku, et uudis on pärale jõudnud ja ta võib iga hetk nutma puhkeda. „Maia, sa ju tead, et tegelikult pole ta meie hulgast lahkunud. Hing ei sure, vaid liigub edasi järgmisele tasandile.”

      „Ma loodan, et see on nõnda. Head ööd, kullakallis Tiggy!”

      „Ole tugev, Maia, homme näeme!”

      Vajutanud kõne lõpetamise klahvi, vajusin kurnatuna voodile ja soovisin, et mu usk surmajärgsesse ellu oleks sama tugev kui Tiggyl. Aga praegusel hetkel ei osanud ma välja mõelda ainsatki karma seadusest tulenevat põhjust, miks Pa Salt oli sunnitud Maalt lahkuma.

      Ehk olin ma tõesti kunagi ammu uskunud Jumala СКАЧАТЬ