Seitse õde. Lucinda Riley

Чтение книги онлайн.

      Vanemaks saades mõistsin, et Pa Salt on tõeline illusionist ja miski pole nii, nagu esmapilgul näib.

      Kui Marina võõrastetuppa tagasi jõudis, kandikul kaks džinni toonikuga, turgatas mulle pähe mõte, et kolmekümne kolme aastasena pole mul ikka veel õrna aimugi, kes mu isa oli olnud maailmas, mis jäi Atlantisest väljapoole. Ja ma ei teadnud, kas mul isegi nüüd õnnestub sellest midagi kuulda.

      „Sedasi,” lausus Marina jooki minu ette lauale asetades. „Sinu isa mälestuseks,” ütles ta klaasi tõstes. „Lasku Jumal ta hingel rahus puhata.”

      „Jah, Pa Salti mälestuseks. Puhaku ta rahus.”

      Marina võttis suure lonksu, pani klaasi tagasi lauale ja võttis mu käed pihku. „Maia, enne edasise arutelu juurde jõudmist pean sulle midagi rääkima.”

      „Mida siis?” pärisin, silmitsedes tema väsinud nägu, millele mure oli sügavad kortsud vajutanud.

      „Sa küsisid ennist minult, kas su isa viibib ikka veel selles majas. Vastus on selline, et tegelikult on ta juba maetud. Me täitsime tema soovi, et matused toimuksid otsekohe ja mitte keegi teist, tema tütardest, ei tohi kohal olla.”

      Põrnitsesin teda sõnatult, justkui oleks ta aru kaotanud. „Aga Ma, sa ütlesid alles paari tunni eest, et ta suri täna varahommikul! Kuidas on võimalik nii kiiresti matuseid korraldada? Ja miks?”

      „Maia, sinu isa andis karmi käsu, et kohe, kui ta on meie hulgast lahkunud, tuleb tema keha viia eralennukiga jahile. Kui see on pardale jõudnud, tuleb see asetada tinakirstu, mis oli tõenäoliselt juba aastaid seda sündmust oodates Titaanil peidus olnud. Jaht pidi viima tema surnukeha merele. Kuna ta armastas väga vett, valis ta loomulikult viimseks puhkepaigaks ookeani. Ja ta ei tahtnud põhjustada oma tütardele valu, mida … selle sündmuse pealtnägemine paratamatult kaasa toob.”

      „Oh, armas Jumal,” pomisesin, sest Marina sõnad tekitasid hirmuvärinaid. „Aga kindlasti teadis ta ka seda, et me oleksime soovinud temaga jumalaga jätta. Kuidas ta sai meile seda teha? Mida ma teistele ütlen? Ma …”

      „Chérie, meie oleme elanud selles majas kõige kauem ja me mõlemad teame, et mis puudutas sinu isa, siis me ei tohtinud kunagi esitada küsimust „Miks?”. Ma oskan öelda vaid seda,” jätkas ta vaikselt, „et ta tahtis minna puhkama samamoodi, nagu elas: omaette.”

      „Ja kõike kontrollides,” lisasin, sest äkitselt lahvatas minus viha. „Mul on tunne, et ta ei usaldanud täielikult isegi neid, kes teda armastasid ja kes oleksid soovinud käituda õigesti.”

      „Hoolimata sellest, kuidas ta oleks oma tegu põhjendanud,” ütles

      Marina, „loodan siiski, et aja möödudes meenutate te eelkõige seda, kui kõvasti ta teid kõiki armastas. Ma tean täpselt, et teie, tema tütred, olite kogu ta maailm.”

      „Aga kes meist teda tundis?” küsisin, pisarad meeleheitest silmisse tunginud. „Kas arst käis ja kinnitas tema surma? Sul peaks olema surmatunnistus. Kas ma saaksin seda näha?”

      „Arst tahtis teada tema isikuandmeid, nagu näiteks sünnikohta ja sünniaastat. Vastasin, et olen ainult töötaja ega tea selliseid üksikasju. Palusin arstil ühendust võtta teie isa advokaadi Georg Hoffmaniga.”

      „Aga miks ta oli nii salapärane, Ma? Täna lennukis mõtlesin sellele, et ma ei mäleta ainsatki korda, mil isa oleks siia, Atlantisesse, sõpru külla kutsunud. Kui me olime jahil, ilmus aeg-ajalt pardale mõni tema äripartner, et temaga nõu pidada, ja mõlemad kadusid allkorrusele isa tööruumi, aga tihedamalt ei käinud ta kellegagi läbi.”

      „Ta tahtis hoida pereelu ja äriasjad lahus, et kodus olles pühenduda täie tähelepanuga oma tütardele.”

      „Tütardele, kelle ta lapsendas ja igalt poolt maailmast siia tõi. Miks, Ma, miks?”

      Marina vaatas mind vaikides ja tema tarkades rahulikes silmades polnud ainsatki vihjet selle kohta, kas ta teab vastust või mitte.

      „Ma pean silmas seda,” jätkasin, „et lapsena võetakse elu sellisena, nagu see on. Aga me mõlemad teame, kui ebatavaline – või õigemini veider – on juhtum, mil vallaline keskealine mees lapsendab kuus vastsündinud tüdrukut ja toob nad siia, Šveitsi, et nad oma katuse all üles kasvatada.”

      „Sinu isa oligi ebatavaline mees,” nõustus Marina. „Aga mis halba saab olla otsuses anda puudust kannatavatele orbudele võimalus kogeda tema kaitse all paremat elu?” puikles ta selgesõnalisest vastusest kõrvale. „Paljud jõukad inimesed, kes lapsi ei saa, kasutavad lapsendamisvõimalust.”

      „Tavaliselt on nad abielus,” olin otsekohene. „Ma, kas sa oled kunagi kuulnud mõnest Pa kallimast? Kellestki, keda ta armastas? Mina tundsin teda kolmkümmend kolm aastat, ent ei näinud teda kordagi ainsagi naise seltsis.”

      „Chérie, ma mõistan, et su isa on surnud, ja järsku jõudis sulle pärale, et paljud küsimused, mida sa oleksid tahtnud talle esitada, jäävadki vastuseta, aga selle koha pealt ei saa mina sind aidata. Pealegi pole praegu õige hetk,” lisas Marina tasakesi. „Praegu peame mõtlema eelkõige sellele, mida ta igaühele meist tähendas, ning meenutama teda kui heasüdamlikku ja hella inimest, kellena me teda siin, Atlantise seinte vahel, tundsime. Püüa meeles pidada, et sinu isa oli tublisti üle kaheksakümne. Tal jäi selja taha pikk ja rahuldust pakkuv elu.”

      „Aga ta käis alles kolm nädalat tagasi Laseriga järvel ja askeldas paadis nagu poole noorem mees,” meenutasin. „Mul on raske viia see mälupilt kokku surmale määratud inimesega.”

      „Jah, Jumal tänatud, et ta polnud selline nagu paljud temaealised ega pidanud taluma aeglast ja pikaldast hääbumist. See on imetore, et sulle ja sinu õdedele jääb ta meelde heas vormis õnneliku terve mehena,” lohutas mind Marina. „Päris kindlasti oligi see tema soov.”

      „Loodetavasti ei pidanud ta palju kannatama?” pärisin ettevaatlikult, ehkki sügaval sisimas teadsin, et isegi kui see oleks nii olnud, keelduks Marina seda tunnistamast.

      „Ei pidanud. Ta teadis, Maia, mis teda ees ootab, ja ma arvan, et ta oli Jumalaga juba rahu teinud. Usu mind, et ta oli minnes õnnelik.”

      „Mismoodi ma peaksin oma õdedele selgitama, et nende isa on meie hulgast lahkunud?” anusin ma vastust. „Ning et neil pole isegi surnukeha, mida matta? Nad tunnevad end samamoodi nagu mina: et ta haihtus ühtäkki lihtsalt õhku.”

      „Sinu isa mõtles enne surma ka sellele ning paar tundi tagasi helistas mulle tema advokaat Georg Hoffman. Ma luban sulle, et te kõik saate võimaluse temaga hüvasti jätta.”

      „Isegi surnuna on Pa’l kõik kontrolli all,” ohkasin masendatult. „Muide, ma jätsin kõigile oma õdedele sõnumi, aga senini pole ükski neist tagasi helistanud.”

      „Georg Hoffman on igatahes ootel ja saabub kohe, kui kõik on kohale jõudnud. Ja palun ära küsi, Maia, mida sinu isa meile öelda tahtis, sest minul pole õrna aimugi. Ma palusin Claudial sulle suppi keeta. Vaevalt et sa täna hommikust saati midagi söönud oled. Kas sa soovid einestada Paviljonis või tahad täna ööseks siia jääda?”

      „Ma söön supi siin ära, aga kui sul midagi selle vastu pole, tahaksin koju minna. Mulle tundub, et ma pean üksi olema.”

      „Loomulikult.” Marina ajas käed laiali ja kallistas mind. „Ma saan aru, kui kohutav šokk СКАЧАТЬ