Seitse õde. Lucinda Riley

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ma vaid oleksin suutnud jälle midagi tunda ja mitte käituda nagu robot, kes jätab kenasti toimiva rahuliku inimolendi mulje. Asjaolu, et mul näis puuduvat võime reageerida Pa surmale emotsioonidega, mida selline sündmus oleks pidanud esile kutsuma, andis mulle teada, kui sügaval paiknevad minu enese probleemid.

      Mõlgutasin mõtteid ka selle üle, et miskipärast pole mul raske teisi lohutada. Teadsin, et õed näevad minus perekonna alustala, kes on alati olemas, kui nad abi vajavad. Kõik eeldasid, et Maia on praktiline, mõistlik ja Marina sõnul ka tugev.

      Tõde seisnes aga selles, et minus oli alati olnud peidus rohkem hirme kui ükskõik missuguses minu ões. Kui õed olid hoogu hoogu võtnud ja pesast välja lennanud, olin mina ainsana koju jäänud ja peitnud end põhjenduse taha, et Pa on juba eakas ja vajab minu abi. Olin lisanud ka vabanduse, et minu valitud karjääriga sobib selline lahendus imehästi, sest ma töötan üksi.

      Isiklikus elus valitseva tühjuse taustal mõjus saatuse irooniana tõsiasi, et ma veedan sageli terved päevad romantilises fantaasiamaailmas, tõlkides vene ja portugali keelest romaane prantsuse ehk oma emakeelde.

      Pa oli esimesena minu annet märganud, sest olin matkinud papagoina kõiki keeli, milles ta minuga suhtles. Kogenud keeleteadlasena oli ta kerge vaevaga lülitunud ühelt keelelt teisele ja kontrollinud, kas ma suudan samaga vastata. Kaheteistkümnesena olin juba kolmkeelne ja valdasin vabalt prantsuse, saksa ja inglise keelt – kõik need keeled on Šveitsis kasutusel – ning purssisin päris korralikult ka itaalia, ladina, kreeka, vene ja portugali keelt.

      Võõrkeelte omandamine oli minu tõeline kirg ja igavene väljakutse, sest ükskõik mis keelt kuitahes hästi osata, alati on võimalik midagi juurde õppida. Sõnad ja nende õige kasutamine vaimustasid mind ja kui saabus aeg otsustada, missugust eriala ülikoolis valida, oli otsus ilmselge.

      Pöördusin Pa poole ja küsisin nõu, mis keelele keskenduda.

      Ta vaatas mulle mõtlikult otsa. „Tead, Maia, valik on muidugi sinu, aga ehk ei peaks see olema keel, mida sa kõige paremini valdad, sest ülikoolis on sul kolm-neli aastat aega valitud keel selgeks saada ja oma keeleoskust täiuseni lihvida.”

      „Ma tõesti ei tea, Pa,” ohkasin. „Ma armastan neid kõiki. Sellepärast tahtsingi sinu nõu kuulda.”

      „Nojah, sellisel juhul lähtun loogikast ja ütlen, et järgmise kolmekümne aasta jooksul on maailmamajanduses oodata radikaalseid muudatusi. Arvestades asjaolu, et kolme peamist lääne ühiskonnas kasutusel olevat keelt sa juba valdad, vaataksin mina sinu asemel veidi kaugemale.”

      „Kas sa pead silmas selliseid riike nagu Hiina ja Venemaa?” tahtsin teada.

      „Jah, ja loomulikult ka India ja Brasiilia. Need kõik on maad, kus on hiiglaslikud kasutamata ressursid ja ainulaadne kultuur.”

      „Vene keel on mulle alati meeldinud, aga veelgi enam armastan ma portugali keelt. See on äärmiselt …” – mäletan, et otsisin õiget sõna – „väljendusrikas.”

      „No näed siis, saidki vastuse.” Pa naeratas ja ma märkasin, et ta jäi mu vastusega rahule. „Miks sa ei võiks õppida mõlemat keelt? Sul on keelte peale loomulikku annet ja sa saaksid kerge vaevaga hakkama. Ja ma luban sulle, Maia, et kui sul on suus nendest kahest keelest üks või mõlemad, on terve maailm sinu ees valla. Tänapäeval taipavad vaid mõned üksikud, mis meid ees ootab. Maailm muutub ja sinust saab üks esimesi, kes muutustega kaasa läheb.”

*

      Mu kurk oli kuiv ja kare ning ma veeretasin end voodist välja ja tatsasin kööki, et kallata endale klaas vett. Mõtlesin Pa’le, kes oli lootnud, et ainulaadsete oskustega relvastatult võin enesekindlalt astuda vastu uue maailma koidikule, mille peatses saabumises ta kindel oli. Tookord olin ma ka ise peaaegu veendunud, et just seda ma teen. Lisaks kõigele muule olin kogu hingest püüdnud panna teda enda üle uhkust tundma.

      Nagu sageli juhtub, oli mu elu võtnud teistsuguse pöörde ja lennutanud mu planeeritud trajektoorilt välja. Aga selle asemel, et pakkuda mulle stardiplatvormi, millelt laia maailma söösta, oli mu keelteoskus pakkunud hoopis võimaluse peita end lapsepõlvekodu seinte vahele.

      Alati, kui mu elevil õed oma maailma eri nurkades asuvatest elupaikadest korraks koju tulid, heitsid nad mu erakuelu üle nalja. Nad hoiatasid, et mind ähvardab oht lõpetada vanatüdrukuna, sest kuidas ma saaksingi kedagi kohata, kui keeldun oma jalga Atlantisest välja tõstmast.

      „Sa oled nii ilus, Maia! Kõik, kes sind on näinud, räägivad sedasama, ja ometi istud sa üksi siin ja lased oma ilul raisku minna,” noomis Ally mind, kui me viimati kohtusime.

      Tõenäoliselt oli tal õigus, sest mu väline pakend tõmbab tõesti tähelepanu. Et oleme pärit kuue õega perekonnast, saime nooremana külge sildid, millel olid kirjas meid kõige täpsemalt iseloomustavad omadused:

      Maia – kaunitar, Ally – juht, Star – rahusobitaja, CeCe – pragmaatik, Tiggy – hoolitseja, Elektra – tulesäde.

      Küsimus oli vaid selles, kas anded, millega meid on õnnistatud, meile elus ka edu ja õnne toovad.

      Mõned mu õed olid veel päris noored ja neil puudusid elukogemused, et seda teada või et mina oleksin saanud selle üle otsustada. Küll aga mõistsin ma, et minu „kingituseks” osutunud kaunis välimus oli kaasa aidanud mu elu kõige valusama hetke sünnile lihtsalt sellepärast, et olin tookord liiga naiivne mõistmaks, kui suurt väge peidab endas ilu. Seetõttu peitsin nüüd oma ilu ära, mis ühtlasi tähendas iseenda varjamist.

      Viimasel ajal oli Pa mul Paviljonis külas käies sageli küsinud, kas ma olen õnnelik.

      „Muidugi, Pa,” olin alati vastanud jaatavalt. Lõppude lõpuks ei paistnud ju välja ainsatki põhjust, miks ma poleks pidanud olema õnnelik. Elasin tõelises luksuses, armastav kätepaar vaid kiviviske kaugusel. Ja tehniliselt võttes oligi kogu maailm minu ees valla. Mind ei sidunud miski, mul puudusid kohustused … aga ometi just neid ma igatsesin.

      Naeratasin, sest mulle meenus, et Pa oli alles paar nädalat tagasi soovitanud mul külastada kooliaegset sõbrannat, kes elab Londonis. Täiskasvanuks saades olin pidevalt kahtlustanud, et Pa on minus pettunud, ja et ettepaneku tegi just tema, olin nõus sõitma. Ehkki kartsin, et ma pole päris „normaalne”, lootsin Londoni reisiga oma mainet tema silmis parandada.

      Seetõttu olin läinud Londonisse … ja avastanud tagasi tulles, et läinud on ka tema. Igaveseks.

      Kell näitas uue päeva neljandat tundi. Pöördusin tagasi magamistuppa, heitsin voodisse ja ootasin meeleheitlikult und. Aga und ei tulnud. Süda tagus rinnus, sest järsku mõistsin, et nüüd, mil Pa on lahkunud, ei saa ma teda enam kasutada kui ettekäänet enda siin varjamiseks. On isegi väga võimalik, et Atlantis müüakse maha. Loomulikult polnud Pa mulle kordagi maininud, mis võiks juhtuda pärast tema surma. Minu teada polnud ta ka minu õdedele selle kohta sõnakestki lausunud.

      Alles mõned tunnid tagasi oli Pa Salt olnud kõikvõimas, kõikjal olev. Loodusjõud, mis meid kõiki pinnal hoidis.

      Pa oli meid kutsunud oma kuldõunteks. Me olime küpsed ja kenasti ümmargused ning ootasime noppimist. Aga nüüd oli jämedat oksa raputatud ja meie olime maha pudenenud ning puudus kindel käsi, mis oleks meid enne kukkumist kinni püüdnud.

*

      Kuulsin koputust välisuksele ja ajasin end uimasena voodist välja, et uks lahti teha. Paari tunni eest oli hakanud koitma ning meeleheide oli sundinud mind otsima välja mulle aastaid tagasi välja kirjutatud unerohu ja võtma ühe tableti. Heitsin pilgu koridoris rippuvale seinakellale СКАЧАТЬ