Seitse õde. Lucinda Riley

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ andeks, ma võtsin unerohtu ja see tegi mu oimetuks. Astu edasi,” laususin kohmetult.

      „Ei, kõigepealt lasen ma sul toibuda, aga kui sa oled duši all käinud ja end riidesse pannud, kas saaksid ehk peamajja tulla? Tiggy helistas ja andis teada, et jõuab kohale õhtul kella viie paiku. Tal õnnestus saada ühendust Stari, CeCe ja Elektraga, nii et ka nemad on juba koduteel. Ega Allylt uudiseid pole?”

      „Ma vaatan kohe mobiili ja kui ei ole, helistan talle uuesti.”

      „Kas sa tunned end ikka hästi? Sa ei näe sugugi hea välja, Maia.”

      „Kõik saab korda, Ma, ausalt. Olen varsti kohal.”

      Sulgesin välisukse ja kiirustasin vannituppa, et pritsida näole külma vett, mis mu ärkvele ehmataks. Peeglisse vaadates mõistsin, miks Marina oli minu enesetunde kohta pärinud. Öö jooksul olid mu silmade ümber tekkinud kortsud ja nende alla hiigelsuured sinakad laigud. Tumepruunidelt juustelt oli kadunud läige ja need rippusid rasvaste salkudena ümber näo. Veatu meekarva nahk, mis tavaliselt ei vajanud meiki, oli punsunud ja kahvatu.

      „Täna hommikul pole sa küll õdedest kõige kaunim,” pomisesin oma peegelpildile ja otsisin sassis linade vahelt mobiili. Leidnud selle lõpuks sulgteki alt, nägin ekraanil teateid kaheksa vastamata kõne kohta. Õdede sõnumeid kuulates sain aru, et uudis oli mõjunud uskumatuna ja kõiki vapustanud. Ainsana õdedest polnud minu hädakutsungile reageerinud Ally. Jätsin veel kord tema kõneposti teate ja palusin viivitamatult tagasi helistada.

      Peamajja jõudnud, leidsin eest Marina ja Claudia, kes õhutasid ülakorrusel mu õdede tube ja vahetasid voodipesu. Sain aru, et Marina on leinast hoolimata õnnelik, sest ta kallid linnupojad tulevad pessa tagasi. Ühe katuse all kokku saamine oli haruldane sündmus. Viimati oli see juhtunud üksteist kuud tagasi juulis, kui Pa jaht Kreeka saarte lähedal lõbusõidul käis. Jõulude ajal oli meid koos olnud ainult neli, sest Star ja CeCe olid Kaug-Ida reisil.

      „Ma saatsin Christiani paadiga toitu ja teisi tellitud varusid ära tooma,” ütles Marina, kui ma tema kannul trepist alla läksin. „Viimasel ajal on su õdedel erilised soovid, näiteks Tiggy on taimetoitlaseks hakanud ja jumal teab mis veidrat dieeti Elektra parasjagu peab,” torises ta, aga ma teadsin, et sisimas tunneb ta rõõmu igast viimasest kui sekundist keset kaost, sest talle meenusid päevad, mil ta pidi meie kõigi eest hoolt kandma. „Claudia on koidust saati köögis askeldanud, aga minu arust võiksime täna õhtul veidi lihtsamalt läbi ajada ning makaronide ja salatiga piirduda.”

      „Kas sa tead, mis kell Elektra saabub?” küsisin, kui olime kööki jõudnud ja Claudia küpsetiste isuäratav lõhn minus lapsepõlvemälestused ellu äratas.

      „Tõenäoliselt alles pärast südaööd. Tal õnnestus saada pilet Los Angelesest Pariisi ja sealt edasi Genfi.”

      „Mis häälega ta oli?”

      „Nuttis,” sõnas Marina. „Hüsteeriliselt.”

      „Ning Star ja CeCe?”

      „Nagu ikka, organiseeris nende kojusõidu CeCe. Stariga ma ei rääkinud. Tundus, et CeCe, vaeseke, oli saanud kohutava šoki, justkui oleks tuul tema purjedest ära võetud. Nad jõudsid alles kümne päeva eest Vietnamist tagasi. Võta värsket saia, Maia! Olen kindel, et sa pole täna hommikul veel söönud.”

      Marina pani minu ette lauale saiaviilu, millele oli määritud võid ja moosi. „Jube mõelda, mismoodi nad end praegu tunda võivad,” pomisesin saia hammustades.

      „Nad tunnevad end täpselt samamoodi nagu ikka ja reageerivad igaüks isemoodi,” nentis Marina elutargalt.

      „Loomulikult on kõik veendunud, et tulevad koju Pa matustele,” laususin ohates. „Isegi kui see sündmus ise oleks olnud ülimalt traumeeriv, oleks tegu olnud ikkagi teatud rituaaliga, võimalusega panna punkt tema väärikale elule, saata ta puhkama ning loodetavasti liikuda ise tasapisi edasi. Nüüd saavad nad koju jõudes teada, et nende isa on lihtsalt haihtunud.”

      „Ma saan sinust aru, Maia. Aga mis tehtud, see tehtud,” ütles Marina kurvalt.

      „Kindlasti oli tal vähemalt mõni sõber või äripartner, kellele me peaksime teatama?”

      „Georg Hoffman lubas ise selle eest hoolt kanda. Ta helistas mulle täna hommikul ja küsis, millal kõik kohale jõuavad, et ta saaks siia tulla ja teiega kohtuda. Vastasin, et teatan talle kohe, kui oleme Allyga ühendust saanud. Võib-olla oskab tema sinu isa salapärasele mõtteviisile valgust heita.”

      „Ma tõesti loodan, et keegi seda teeb,” pomisesin süngelt.

      „Ega sul midagi selle vastu pole, kui ma su nüüd üksi sööma jätan? Mul on enne su õdede saabumist tuhat tegemist.”

      „Loomulikult mitte. Aitäh, Ma,” ütlesin. „Ma ei tea, mida me sinuta peale hakkaksime.”

      „Või mina teieta.” Ta patsutas mind õlale ja lahkus köögist.

      4

      Terve pärastlõuna sihitult aias ringi uidanud ja seejärel püüdnud veidi tõlketööd teha, et kasvõi mõneks ajaks mõtted Pa’lt eemale saada, kuulsin peale kella viit sadamasilla juurde jõudnud mootorpaadi häält. Tundes kergendust, et Tiggy on viimaks ometi pärale jõudnud ja ma ei pea oma mõtetega enam üksi olema, paiskasin välisukse lahti ja jooksin üle muru teda tervitama.

      Imetlesin teda, kui ta graatsiliselt kaatrist välja astus. Kui ta noorem oli, soovitas Pa tal korduvalt balletitunde võtta, sest Tiggy ei kõndinud, vaid lendles, ning tema sale painduv keha liikus niisuguse kergusega, et tema jalad justkui ei puudutanudki maad. Temas oli midagi ebamaist: südamekujulises näos torkasid kõigepealt silma hiigelsuured selged silmad, mida ümbritsesid tihedad ripsmed. Teda jälgides märkasin äkitselt tema sarnasust nendesamade habraste noorte hirvedega, kelle eest ta nii tulihingeliselt hoolt kandis.

      „Kullakallis Maia!” hüüdis ta käsi minu poole sirutades.

      Seisime viivu vaikides ja embasime teineteist. Kui ta sammu tagasi astus, nägin tema veekalkvel silmi.

      „Kuidas sa end tunned?” küsis ta.

      „Üdini vapustatud ja tuimana … Ja sina?”

      „Samamoodi. See ei jõua mulle ikka veel pärale,” vastas ta, kui hakkasime maja poole minema, käsivarred tugevalt teineteise õlgade ümber põimitud.

      Terrassile jõudnud, jäi Tiggy ootamatult seisma ja keeras end minu poole.

      „Kas Pa on …?” Ta heitis pilgu majale. „Sest kui on, pean end hetke koguma.”

      „Ei, Tiggy, teda pole enam majas.”

      „Oh, arvatavasti on nad viinud ta …” Mõte katkestas ta nukra hääle.

      „Lähme sisse, joome tassi teed ning ma selgitan kõike.”

      „Tead, ma püüdsin teda tunnetada … ma pean silmas tema hinge,” lausus Tiggy ohates. „Aga tajusin vaid tühjust, ei miskit muud.”

      „Võib-olla on millegi tunnetamiseks liiga vähe aega möödas,” rahustasin teda, sest olin Tiggy kummalisevõitu ideedega harjunud ega tahtnud neid karmi pragmaatilisusega hävitada. „Mina igatahes ei taju midagi,” lisasin kööki astudes.

      Claudia СКАЧАТЬ