Tormiõde. Lucinda Riley

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ suurt sõnumite hulka. Lisaks neile oli postkastis mitu vastamata kõnet.

      Kõik sõnumid olid minu õdedelt.

      Ally, palun helista kohe tagasi. Tervitades Maia.

      Ally, CeCe siin. Me kõik püüame sind kätte saada. Kas sa saaksid otsekohe helistada Ma’le või ükskõik kellele meist?

      Kullakallis Ally, siinpool Tiggy. Me ei tea, kus sa oled, aga me peame sinuga rääkima.

      Elektra sõnum pani mu hirmust värisema: Jumal hoidku, Ally! Kas pole kohutav lugu? Suudad sa seda uskuda? Lendan kohe Los Angelesest koju.

      Tõusin ja läksin jahi ninasse. Selge oli see, et juhtunud on midagi kohutavat. Kõneposti numbrit valides tundsin, kuidas mu käed värisevad, ja ma jäin ootama, et teada saada, mis sundis mu õdesid hädaolukorrale vihjates minuga ühendust võtma.

      Viimasena saabunud sõnumit kuulates sai kõik selgeks.

      „Tervitus, siin veel kord CeCe. Tundub, et kõik peale minu kardavad sulle öelda, mis juhtus, aga Ally, sa pead silmapilk koju tulema. Ally, mul on kahju, et pean edasi andma kurva uudise, aga Pa Salt on surnud. Mul on nii kahju … kohutavalt kahju … Palun helista mulle esimesel võimalusel tagasi.”

      Ilmselt arvas CeCe, et lõpetas kõne varem, kui see tegelikult lõppes, sest enne järgmise sõnumi piiksu kõlas ootamatult vali nuuksatus.

      Vaatasin mittemidaginägeva pilguga kaugusse ja mõtlesin, et olin alles eelmisel päeval läbi binokli Titaani näinud. Kindlasti on tegu eksitusega, rahustasin end, aga kuulasin siis ära järgmise kõneposti saabunud sõnumi: see oli Marinalt, kes pole küll minu veresugulane, aga igas mõttes minu ema, ning temagi palus mul võimalikult kiiresti ühendust võtta; samasisulised sõnumid olid veel kord saabunud Maialt, Tiggylt ja Elektralt …

      „Oh Jumal küll, armas Jumal …”

      Haarasin tuge otsides reelingust ning käest libisenud mobiil maandus kolksatusega tekil. Langetasin pea, sest mul oli tunne, et kogu veri on kehast välja voolanud, ja ma kartsin, et minestan. Varisesin raskelt hingates tekile ja surusin pea käte vahele.

      „See ei saa olla tõsi, ei saa …” oigasin.

      „Kullake, mis sinuga ometi lahti on?” Ikka veel alasti Theo ilmus minu kõrvale, laskus kükakile, võttis mu lõua pihku ja vaatas mulle otsa. „Mis juhtus?”

      Suutsin vaid peaga maha kukkunud mobiili poole näidata.

      „Halvad uudised?” küsis ta ja võttis mureliku ilmega mobiili põrandalt üles.

      Noogutasin.

      „Ally, võiks arvata, et sa nägid vaimu. Las ma viin su varju ja toon klaasitäie vett.”

      Minu mobiil endiselt käes, vinnas ta mu tekilt üles, aitas allkorrusele ja pani nahkpingile istuma. Mäletan, et mulle turgatas pähe küsimus, kas minu saatus ongi tema silmis alati abituna näida.

      Ta tõmbas kiiruga jalga lühikesed püksid, tõi mulle ühe oma T-särkidest, aitas mu liikumatu keha särgi sisse ning varustas mind kahe suure klaasiga – ühes brändi, teises vesi. Mu käed värisesid nii tugevalt, et kõneposti numbri valimiseks ja ülejäänud sõnumite kuulamiseks pidin paluma tema abi. Brändi pani mu õhku ahmima ja läkastama, aga andis sooja ja rahustas.

      „Palun.” Ta ulatas mulle mobiili ning ma kuulasin kangestunult uuesti üle CeCe sõnumi ja ka kõik ülejäänud, mille hulgas oli kolm sõnumit Maialt ja üks Marinalt, misjärel kõlas tundmatu hääl, mis kuulus Georg Hoffmanile – mäletasin ähmaselt, et tegu on Pa advokaadiga. Veel oli kõnepostis viis hääletut sõnumit, mille puhul helistaja ilmselt ei teadnud, mida öelda, ning lõpetas kõne.

      Theo pilk püsis minu näol ja viimaks asetasin mobiili enda kõrvale pingile.

      „Pa Salt on surnud,” sosistasin vaikselt ja jäin pikaks ajaks kaugusse vaatama.

      „Armas taevas! Kuidas see juhtus?”

      „Ma ei tea.”

      „Oled täiesti kindel?”

      „Jah! CeCe oli ainus, kellel jätkus julgust need sõnad välja öelda. Aga ma ei saa ikka veel aru, kuidas see on võimalik … me nägime alles eile Pa laeva.”

      „Ma kardan, et ei oska seda kuidagi selgitada, kullake. Aga praegu ei saa sa midagi muud ette võtta kui ainult kohe koju helistada,” lausus ta mobiili mulle mööda pinki lähemale lükates.

      „Ma … ei suuda.”

      „Ma mõistan. Kas sa tahad, et ma teen seda ise? Kui sa annad mulle numbri, siis ma …”

      „EI!” karjatasin. „Ei, ma pean koju sõitma. Kohe!” Tõusin, vaatasin abitult enda ümber ning pöörasin seejärel pilgu taevasse, justkui võiks mu pea kohale ilmuda helikopter ja kanda mind paika, kus ma ilmtingimata sel hetkel olema pidin.

      „Kuule, ma lähen internetti ja teen paar kõnet. Ma olen kohe tagasi.”

      Theo kadus kaptenisillale ja mina jäin šokist halvatuna istuma.

      Minu isa … Pa Salt … surnud?! Mõte oli niivõrd naeruväärne, et ma tõin kuuldavale raevunud naeruturtsatuse. Ta on hävimatu, kõikvõimas, elus …

      „Palun, ei!” Äkitselt läbis mu keha värin ja ma tundsin, et mu käed ja jalad surisevad, otsekui oleksin lumistes Alpides, mitte Egeuse merel päikesepaistel.

      „Lood on sedasi,” alustas kaptenisillalt tagasi jõudnud Theo. „Lennukile, mis stardib Náxoselt Ateenasse kell kaks nelikümmend, sa enam ei jõua, järelikult peame sõitma Ateenasse jahiga. Homme varahommikul väljub Ateenast lend Genfi. Ma broneerisin sulle koha, sest järel oli vaid paar piletit.”

      „Tähendab, ma ei jõuagi täna koju?”

      „Ally, kell on juba pool kaks ning jahiga Ateenasse pikk tee, millele lisandub lend Genfi. Ma arvan, et kui me läbime suurema osa teekonnast maksimumkiirusel ja teeme Náxosel ainult lühikese tankimispeatuse, võime täna enne päikeseloojangut Ateena sadamasse jõuda. Isegi mulle ei meeldiks pimeduses riskida ja manööverdada jahiga nii tiheda liiklusega sadamas, nagu seda on Pireus.”

      „Loomulikult,” vastasin tuimalt, teadmata, kuidas välja kannatada pika kodutee lõputud tunnid.

      „Hästi, ma käivitan mootori,” ütles Theo. „Kas sa tahad minu juurde istuda?”

      „Veidi hiljem.”

      Viie minuti pärast, kui kõlanud oli ankru hiivamisele järgnev kolksatus ja kostma hakkas ellu ärganud mootorite vaikne sumin, ajasin end püsti, läksin ahtrisse ja toetasin end reelingule. Kui kaugenesime saarest, silmitsesin ainiti kallast, mida ma alles eelmisel ööl olin pidanud nirvaanaks, aga mis tulevikus tähendab minu jaoks paika, kus ma kuulsin isa surmast. Kui laev lisas kiirust, hakkas mul šokist ja süütundest sees keerama. Viimase paari päeva jooksul olin üdini isekas olnud. Ma olin mõelnud vaid endale ja oma õnnele, sest olin leidnud Theo.

      Aga sellal, kui mina armatsesin ja Theo kaisus pikutasin, lamas kusagil minu surev isa. Kas mul on kunagi võimalik endale andestada?

* * *

      Theo СКАЧАТЬ