Tormiõde. Lucinda Riley

Чтение книги онлайн.

      Ta tegi mulle silma, ja kui me tagasi ülejäänud võistkonna juurde läksime, ei reetnud aeglane kõnnak mingil moel erutusevärinat, mida sisimas tundsin.

      2

      Oleks õiglane väita, et ei Theo ega mina teadnud, mis meid ees ootab, kui alustasime Náxoselt merereisi tema Neptunusega, kiiskava ja võimsa Sunseekeri mootorjahiga, mis oli oma tubli kakskümmend jalga pikem kui Hanse jaht, millega me võistlesime regatil. Olin jahtidel harjunud jagama kitsast ruumi paljudega ja nüüd, mil pardal olime vaid kahekesi, näis meie vahel laiuvat mõõtmatu avarus. Kaptenikajut oli poleeritud tiikpuidust sisemusega sviit ja kahekohalist voodit märgates tõmbusin piinlikkusest kössi, sest mulle meenus, missugustes tingimustes olime viimasel korral ühes ruumis maganud.

      „Mul õnnestus ta väga odavalt kätte saada paari aasta eest, kui omanik pankrotti läks,” selgitas Theo alust Náxose sadamast välja juhtides. „Vähemalt on see sestsaadik mulle peavarju pakkunud.”

      „Kas sa eladki jahil?” imestasin.

      „Pikemate pauside ajal elan ema juures Londonis tema majas, aga viimasel aastal olen nendel harvadel hetkedel, kui ma parasjagu regatil ei purjeta ega võistle, tõesti viibinud selle jahi pardal. Ehkki viimaks ometi olen ka mina jõudnud niikaugele, et tahaksin kindlat elupaika kuival maal. Tõtt-öelda ostsin ma hiljuti ühe maja isegi ära, aga selle kallal tuleb kõvasti vaeva näha ja Jumal teab, millal ma selle renoveerimiseks aega leian.”

      Et olin isa Titaani-nimelise hiigelsuure ookeanijahi ja selle keerulise arvutipõhise navigatsioonisüsteemiga harjunud, „sõidutasime” jahti vaheldumisi, nagu Theo seda nimetas. Aga juba esimesel hommikul adusin, kui raske on temaga kahekesi pardal olles loobuda merel kehtivatest reeglitest. Kui Theo mul midagi teha palus, pidin end vaos hoidma, et mitte vastata: „Just nii, kapten!”

      Meie vahel valitses tajutav pinge – kumbki meist ei teadnud, kuidas senisest töösuhtest lähedasema suhte poole edasi liikuda. Vestlus oli ponnistatud, sest olukord oli veider ja ma ei teadnud, millest rääkida, piirdudes seetõttu viisakate neutraalsete teemadega. Theo püsis suurema osa ajast vait, ja kui me enne lõunasööki ankru merre lasime, oli mul tunne, et meie plaan on haledalt läbi kukkunud.

      Olin talle tänulik, kui ta salati juurde pudeli jahutatud Provence’i roosat veini tõi. Ma pole kunagi eriti palju alkoholi tarbinud ja merel olles ei joo ma kunagi, kuid kahekesi õnnestus meil veinipudelist siiski kähku jagu saada. Et Theo tema kohmetust vaikimisest välja meelitada, otsustasin vestelda purjetamisest. Kordasime üle Küklaatide regati strateegia ja arutasime, milliseks võib kujuneda võistlus järgmisel aastal Pekingi olümpiamängudel. Mind ootasid suve lõpus ees katsed koha eest Šveitsi meeskonnas ning Theo teatas, et tema purjetab Ameerika Ühendriikide võistkonnas.

      „Tähendab, sa oled sünni poolest ameeriklane? Hääldus on sul nagu britil.”

      „Isa on ameeriklane, ema inglanna. Internaatkoolis käisin Hampshire’is, seejärel läksin Oxfordi ja lõpuks Yale’i,” selgitas ta. „Ma olen alati tuupur olnud.”

      „Mida sa ülikoolis õppisid?”

      „Oxfordis klassikalist filosoofiat, Yale’i lõpetasin psühholoogiamagistrina. Mul vedas, et mind valiti ülikoolis purjetamise esindusmeeskonda ja viimaks sain ma selle kapteniks. Vägagi elevandiluutorni tüüpi värk. Ja sina?”

      „Mina käisin Genfi Konservatooriumis ja õppisin flööti. Aga see selgitab mõndagi.” Silmitsesin teda muigega.

      „Mis selgitab mida?”

      „Asjaolu, et sulle meeldib kangesti inimesi analüüsida. Ja mingil määral oled sa kiprina sellepärast nii edukas, et tuled hästi toime meeskonnaga. Eriti minuga,” lisasin alkoholist julgust juurde saades. „Sinu märkustest oli mulle abi, ausalt, ehkki neid kuulda mulle ei meeldinud.”

      „Tänan.” Ta langetas komplimendi peale häbelikult pea. „Yale’is anti mulle vaba voli ühendada purjetamisarmastus psühholoogiaga ja ma arendasin välja korralduste jagamise süsteemi, mis võib näida harjumatuna, aga toimib.”

      „Kas su vanemad toetasid sinu purjetamisharrastust?”

      „Ema toetas, aga isa … nojah, nad läksid lahku, kui ma olin üheteistkümnene, ja paari aasta pärast järgnes küüniline lahutusprotsess. Pärast seda läks paps Ühendriikidesse tagasi ja jäi sinna elama. Nooremana veetsin koolivaheajad tema juures, aga ta oli alati tööl või reisil ning palkas mulle hoidja. Kui ma Yale’is õppisin, käis ta mul paar korda külas ning tuli ka võistlustele, aga ma ei saa väita, et ma teda eriti hästi tunnen. Ma tean vaid seda, mida ta tegi minu emale, ning mõistan, et ema antipaatia isa vastu varjutas ka minu suhtumist. Muide, mulle meeldiks kuulata, kuidas sa flööti mängid,” lausus ta äkitselt teemat vahetades, vaatas mulle lõpuks ometi otsa ja roheliste silmade pilk ristus siniste omaga. Aga põgus hetk möödus ja asendit vahetanud, vaatas ta taas kõrvale.

      Nördinud, et katsed teda kesta seest välja sikutada näivad asjatuna, jäin minagi ärritatult vait. Kui olime mustad taldrikud kambüüsi viinud, sukeldusin jahilt merre ning ujusin tugevate tõmmetega kiires tempos, et veinist läbiimbunud aju selgeks saada.

      „Kas läheme ülemisele tekile ja võtame enne edasiliikumist veidi päikest?” küsis Theo, kui ma pardale tagasi jõudsin.

      „Olgu,” jäin nõusse, ehkki tundsin, et mu kahvatu tedretähniline nahk on päikest saanud rohkem kui küll. Üldjuhul katsin merel kogu keha kõrge faktoriga päikesekaitsekreemiga, aga et see oleks võrdunud enda valgeks võõpamisega, poleks kreem mu välimust eriti ahvatlevaks muutnud. Sel hommikul olin meelega kasutanud kergemat päikesekaitset, ehkki mulle hakkas juba tunduma, et päevituse nimel ei tasu pingutada.

      Theo võttis jääkastist kaks pudelit vett ja me suundusime jahi vööri mugavale päikesetekile. Sättisime end teineteise kõrvale mõnusale pehmele diivanile ja vargsi tema poole piiludes tajusin, et mu süda on ta poolalasti keha läheduses tugevalt taguma hakanud. Otsustasin, et kui ta varsti esimest liigutust ei tee, olen sunnitud ette võtma midagi väga ebadaamilikku ja teda esimesena ründama. Keerasin pea teisele poole, et iharate mõtete voolu peatada.

      „Ja nüüd räägi mulle oma õdedest ja Genfi järve kaldal asuvast majast, kus on teie kodu. Kõlab idülliliselt,” ütles ta.

      „See on … Ma …”

      Et mu ajus valitses iha ja alkoholi segapuder, ei soovinud ma vähimalgi määral laskuda pikkadesse heietustesse keeruka perekonnaloo teemal. „Ma olen praegu unine, tohib, ma räägin sellest hiljem?” küsisin end kõhuli keerates.

      „Muidugi tohib. Ally?”

      Tundsin seljal tema sõrmede õrna puudutust. „Jah?” Pöörasin end uuesti ümber ja vaatasin talle otsa, hingetust ootusest klomp kurgus.

      „Su õlad on kõrbenud.”

      „Oeh. Muidugi,” nähvasin. „Mis siis ikka, ma lähen parem alla varju.”

      „Kas ma tulen sinuga kaasa?”

      Ma ei vastanud, kehitasin vaid tõustes õlgu ja ukerdasin mööda teki kitsast osa ahtri poole. Ta haaras mul käest.

      „Ally, mis sinuga on?”

      „Ei midagi, miks sa küsid?”

      „Sa paistad olevat väga … pingul.”

      „Hahaa! СКАЧАТЬ