Tormiõde. Lucinda Riley

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ „Selles valdkonnas pole ma kunagi eriti osav olnud.”

      „Mida sa „selle valdkonna” all silmas pead?”

      „Ah, tead küll. Ma mõtlen sissejuhatavat osa, mänguoskust. Ühesõnaga, ma austan sind ja sa meeldid mulle ning ma ei tahtnud sinus tekitada tunnet, et tõin su pardale vaid selleks, et sinuga „põhus püherdada”. Sa võisid vabalt mõelda, et see oligi minu eesmärk, sest ainsa naisena meeste maailmas oled sa niikuinii ülitundlik ja …”

      „Taevas halasta, Theo, ei ole!”

      „Ausalt, Ally?” Theo pööritas mind uskumata silmi. „Tõtt-öelda oleme meie, mehed, viimasel ajal kõik hirmul, et meile esitatakse süüdistus seksuaalses ahistamises kohe, kui söandame mõne naise poole paar imetlevat pilku saata. Minuga on see kord juba juhtunud – siis, kui üks naissoost purjetaja minu võistkonnas oli.”

      „Tõesti?” teesklesin üllatust.

      „Jep. Ma vist ütlesin midagi sellist: „Tšau, Jo, nii tore, et sa pardal oled ja meid, poisse, ergutama hakkad!” Sellest hetkest alates olin määratud hukatusele.”

      Jäin teda põrnitsema. „Uskumatu, et sa seda ütlesid!”

      „Taevas hoidku, Ally, ma pidasin silmas seda, et ta sunnib meid kogu jõust pingutama. Professionaalina oli tal muinasjutuline maine. Tema aga tõlgendas minu sõnu miskipärast teisiti.”

      „Ma ei mõista, miks,” täheldasin mürgiselt.

      „Ka mina ei mõistnud seda.”

      „Theo, ma tegin nalja! Ma saan väga hästi aru, miks ta solvus. Sa ei kujuta ette, milliseid märkusi meie, naispurjetajad, kuulma peame. Pole ime, et ta nii tundlik oli.”

      „Just sellepärast tegigi mind sinu pardalolek esialgu nii närviliseks. Kõigele lisaks võlusid sa mu kohe ära.”

      „Sa ei ole ometi unustanud, et ma olen tema täpne vastand?” sähvasin vastu. „Ise kritiseerisid mind selle eest, et ma püüan käituda nagu mees ega mängi oma tugevatele külgedele!”

      „Touché,”1 ütles ta naeratades. „Aga nüüd oled sa minuga, üksi, me töötame koos ja sa võid mõelda, et …”

      „Theo! Olukord muutub naeruväärseks! Mulle tundub, et probleem on sinus, mitte minus!” tulistasin kurnatuna vastu. „Sina kutsusid mu oma jahile ja ma tulin vabatahtlikult!”

      „Seda küll, aga kui päris aus olla, Ally, siis see kõik …” Ta jäi vait ja vaatas mulle tõsise pilguga otsa. „Sa tähendad mulle kohutavalt palju. Anna andeks, et ma pean end üleval nagu idioot, aga see oli kohutavalt ammu, kui ma viimati kellegagi … kurameerisin. Ja ma ei taha, et sa minust valesti aru saaksid.”

      Mu süda sulas. „Ehk proovid analüüsimise lõpetada ja lõdvestuda. Võib-olla rahunen siis ka mina maha. Ära unusta, et ma tahan siin olla.”

      „Hästi, ma püüan.”

      „Tore. Aga nüüd,” laususin päikesepõletusega õlavarsi uurides, „hakkan ma tõesti sarnanema üleküpsenud tomatiga ja pean alt kajutist päikesevarju otsima. Ma oleksin rõõmus, kui sa minuga kaasa tuleksid – kui sa seda soovid.” Tõusin ja hakkasin trepi poole minema. „Ja ma luban, et ei esita sulle süüdistust seksuaalses ahistamises. Tegelikult võin ma sind selleks isegi julgustada,” lisasin vapralt.

      Kadusin provotseeriva väljakutse peale itsitades trepist alla, mõeldes huviga, kas ta söandab selle vastu võtta. Kajutisse sisenedes ja voodisse heites tundsin end olukorra peremehena. Theo võis küll olla ülemus töö juures, aga ma olin kindlalt otsustanud, et kui meie vahel peaks tulevikus tekkima suhe, siis oleme võrdsed.

      Viis minutit hiljem ilmus Theo ujedana uksele ja vabandas ülevoolavalt, et oli „naeruväärseks” muutunud. Lõpuks käskisin tal vait jääda ja voodisse tulla.

      Kui see oli juhtunud, oli meie vahel kõik hästi. Ja järgmistel päevadel mõistsime mõlemad, et tegu on füüsilisest tõmbest tunduvalt tõsisema tundega – keha, südame ja mõistuse harva esineva kolmikliiduga. Viimaks ometi nautisime vastastikku rõõmu, mida teineteise leidmine meile pakkus.

      Meie lähedus kasvas tavapärasest kiiremini, sest tundsime juba teineteise tugevaid ja nõrku külgi, ehkki tuleb tunnistada, et viimastest me eriti ei rääkinud, küll aga ülistasime mõlemad oma fantastilist partnerit. Me jagasime tundide kaupa armastust, jõime veini ja sõime värsket kala, mida Theo paadi ahtris istudes püüdis, samal ajal kui mina tema süles pikutasin ja raamatut lugesin. Meie füüsilise näljaga kaasnes sama tugev rahuldamatuna näiv isu teineteise kohta võimalikult palju teada saada. Rahulikul merel olime vaid meie kaks ning mul oli tunne, et elame väljaspool aega ega vaja kedagi peale teineteise.

      Teisel ööl Theo käte vahel päikesetekil lamades rääkisin talle Pa Saltist ja oma õdedest. Nagu kõik teisedki enne teda, kuulas ka Theo võlutult minu kummalist ja maagilist lapsepõlvelugu.

      „Kas ma sain sinust õigesti aru: sinu isa, kellele teie vanim õde pani hüüdnime Pa Salt, tõi sinu ja veel viis vastsündinud tüdrukut ümbermaailmareisidelt kaasa? Samamoodi, nagu kogutakse külmkapimagneteid?”

      „Põhimõtteliselt küll. Ehkki mulle meeldiks uskuda, et olen väheke hinnalisem kui külmkapimagnet.”

      „Seda me veel vaatame,” ütles ta õrnalt mu kõrva silitades. „Kas ta hoolitses teie kõigi eest ise?”

      „Ei. Meid hoidis Marina, keda me oleme alati kutsunud Ma’ks. Pa palkas ta lapsehoidjaks pärast seda, kui oli lapsendanud minu vanima õe Maia. Tegelikult on Ma meile olnud ema eest ja me kõik jumaldame teda. Ta on pärit Prantsusmaalt ja seetõttu saime lapsepõlves selgeks prantsuse keele, mis on Šveitsis ühtlasi üks mitmest ametlikust riigikeelest. Pa tahtis meid iga hinna eest kakskeelseks muuta ja suhtles seetõttu meiega inglise keeles.”

      „Sellega sai ta suurepäraselt hakkama. Ma poleks eales tulnud selle peale, et inglise keel pole sinu emakeel, kuigi sa räägid seda oivalise prantsuse aktsendiga,” lausus ta mind enda vastu surudes ja mu juukseid suudeldes. „Kas su isa rääkis teile, miks ta teid kõiki lapsendas?”

      „Kord esitasin ma selle küsimuse Ma’le ja tema vastas, et isa tundis end Atlantises üksildasena ja tal oli palju raha, mida jagada. Meie tema tütardena ei küsinud õigupoolest kunagi, miks ta seda tegi, vaid nagu lapsed ikka leppisime oma elupaigaga. Me moodustame perekonna, me pole kunagi otsinud põhjendusi. Me lihtsalt … oleme õed.”

      „Kõlab nagu muinasjutt. Rikas heategija, kes lapsendab kuus orbu. Aga miks ainult tüdrukud?”

      „Me heitsime nalja, et võib-olla pärast seda, kui ta hakkas meile Seitsme Õe täheparve järgi nimesid andma, oleks poisi lapsendamine järjekorra sassi ajanud,” itsitasin vastuseks. „Aga ausalt öeldes ei taipa meist keegi, miks ta seda tegi.”

      „Tähendab, sinu õige nimi on siis Alküoone ehk teine õde? Seda on juba raskem seedida kui Al’i,” õrritas ta mind.

      „Jah, aga nõnda pole mind kutsunud keegi peale Ma ja ka tema teeb seda ainult siis, kui minu peale pahaseks saab,” tegin grimassi. „Ja ära mõtlegi sellega algust teha!”

      „Ma armastan seda nime, mu pisike jäälind. Minu arust see sobib sulle. Aga miks teid on ainult kuus, kui mütoloogia järgi peaks olema СКАЧАТЬ