Tormiõde. Lucinda Riley
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Tormiõde - Lucinda Riley страница 7

Название: Tormiõde

Автор: Lucinda Riley

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Современная зарубежная литература

Серия:

isbn: 9789985340288

isbn:

СКАЧАТЬ kujunes Atlantisesse saabudes minu kuues õde Elektra, oleks vaevalt keegi meist kangesti oodanud perekonna suurenemist veel ühe kisava tite võrra.”

      „Elektra?” Theole paistis see nimi tuttav olevat. „Ega tegu pole kuulsa supermodelliga?”

      „Tõepoolest sellesamaga,” vastasin tüdinult.

      Theo jäi mulle hämmeldunult otsa vaatama. Ma mainisin harva – või jätsin üldse mainimata –, et olen Elektra sugulane, sest sellisel juhul ei tahtnud uudishimu maailma ühe enim pildistatud näo päritolu kohta kuidagi vaibuda.

      „Olgu, olgu. Ja ülejäänud õed?” jätkas ta, jättes edasised küsimused Elektra kohta minu meeleheaks esitamata.

      „Maia on minu suur õde, meist kõige vanem. Ta on tõlkija – keeleande päris ta Pa’lt. Ma ei suuda enam kokku lugeda, mitut keelt ta valdab. Ja kui sa arvad, et Elektra on ilus, siis sa peaksid nägema Maiat. Kui mina olen tedretäpiline punapea, siis temal on veatu tõmmu nahk ja tumedad juuksed ning ta näeb välja nagu eksootiline Ladina-Ameerika filmitäht. Ehkki iseloom on tal teistsugune. Ta on tõeline erak, elab ikka veel meie lapsepõlvekodus Atlantises ning väidab, et tahab seal olla sellepärast, et Pa Salti eest hoolt kanda. Kõik ülejäänud õed, mina kaasa arvatud, on aga arvamusel, et ta peidab end … aga mille eest …” – minu suust pääses valla ohe – „… seda ei oska ma öelda. Ma olen kindel, et kui ta ülikoolis käis, juhtus temaga midagi. Pärast seda ta muutus. Igatahes lapsena ma jumaldasin teda ja jumaldan ikka veel, ehkki mul on tunne, et viimasel paaril aastal on ta mu oma elust välja tõrjunud. Kui nüüd päris aus olla, siis on ta seda teinud meie kõigiga, aga meie kaks olime varem eriti lähedased.”

      „Pärast seda, kui oled iseendasse vaadanud, saad hakkama teisteta – ehk mõistad, mida ma tahan öelda,” pomises Theo.

      „Väga sügavamõtteline,” müksasin teda naeratades. „Aga jah, täpselt nii ongi.”

      „Ja sinu järgmine õde?”

      „Tema nimi on Star ja tema on minust kolm aastat noorem. Minu kaks keskmist õde on tegelikult paaris. Pa tõi minu neljanda õe CeCe koju vaid kolm kuud peale Stari ja sestsaadik on need kaks justkui teineteise külge kleebitud. Mõlemad on pärast ülikooli lõpetamist olnud rändava eluviisiga ja teinud kõikvõimalikke töid nii Euroopas kui ka Kaug-Idas, aga tundub, et viimasel ajal on neil plaanis Londonis paikseks jääda, et CeCe saaks kunstikolledži ettevalmistuskursustele minna. Kui sa kavatsed minult küsida, missugune isiksus Star õigupoolest on või milles ta on andekas ning mida ta soovib saavutada, ei oskaks ma tõenäoliselt vastata, sest ta allub tingimusteta CeCele. Star ei räägi eriti palju ja laseb CeCel nende mõlema eest kõik ära öelda. CeCe on väga tugeva iseloomuga, täpselt nagu Elektra. Nagu sa võid ette kujutada, on nende kahe suhted päris pingelised. Elektrat iseloomustab kõrgepinge, millele viitab ka tema nimi, aga ma olen alati arvanud, et sisimas on ta väga haavatav.”

      „Sinu õed pakuksid psühholoogiliseks uurimistööks põnevat materjali,” nõustus Theo. „Ja kes on järgmine?”

      „Tiggy, keda on lihtne kirjeldada, sest tema on üdini armas. Ta sai ülikoolist magistrikraadi bioloogias ja töötas mõnda aega Servioni loomaaias teadurina, aga suundus siis Šoti mägismaale ja hakkas tööle hirvede varjupaigas. Ta on väga …” – otsisin õiget sõna – „… lendlev ja tema vaimsed tõekspidamised on hästi veidrad. Ta jätab sõna otseses mõttes mulje, et hõljub kusagil maa ja taeva vahel. Ma kardan, et me oleme teda kõik need aastad halastamatult narrinud, eriti siis, kui ta meile teatas, et kuulis aias hääli või nägi puu otsas inglit.”

      „Tähendab, sina sellistesse asjadesse ei usu?”

      „Ma ütleksin pigem, et mina olen kahe jalaga maa peal. Või siis vee peal,” parandasin end naeratades. „Ma olen äärmiselt praktilise loomuga ja ilmselt on just see üks põhjus, miks mu õed on mind alati meie pisikese „jõugu” liidriks pidanud. Aga ma ei taha sugugi väita, et mul puudub lugupidamine selle suhtes, mida ma ei tea või ei mõista. Aga sina?”

      „Tead, ehkki mina pole kunagi näinud ingleid nagu sinu õde, on mul alati olnud tunne, et keegi kaitseb mind. Eriti siis, kui ma purjetan. Ma olen pardal läbi elanud mitu hirmuäratavat olukorda – sülita kolm korda üle õla –, millest mul on õnnestunud ainsagi kriimuta välja tulla. Võib-olla on selle taga Poseidoni enda poolehoid, kui mütoloogilist analoogiat kasutada.”

      „Ja jätkugu seda veel kauaks,” pomisesin tulihingeliselt.

      „Ning nüüd räägi mulle oma eriskummalisest isast, kes jäi järjekorras viimaseks, aga pole sugugi vähem tähtis.” Theo silitas hellalt minu juukseid. „Millega tema elatist teenib?”

      „Ausalt öeldes ei tea meist keegi ka seda. Mis iganes see ka poleks, on ta sellel alal päris kindlasti väga edukas. Tema jaht Titaan on Benetti,” lisasin, püüdes panna Pa varanduse keelde, mida Theo mõistab.

      „Ohoo! Minu jaht on selle kõrval laste julla. Mis siis ikka, tuleb tunnistada, et oma paleedega maal ja merel oled sa salajane printsess,” narris Theo.

      „Muidugi on meie elu olnud muretu, aga Pa tahtis ilmtingimata olla veendunud, et me kõik suudame endale ise elatist teenida. Täiskasvanuna pole me kunagi saanud carte blanche kingitusi, välja arvatud juhul, kui need on olnud seotud hariduse omandamisega.”

      „Mõistlik mees. Nagu ma aru saan, oled sa temaga väga lähedane?”

      „Äärmiselt lähedane. Ta on tähendanud mulle … kõike ja samasugune on lugu minu õdedega. Mulle tundub, et meile kõigile meeldib mõelda, et just temal on isaga eriline side, aga tänu sellele, et meid kaht ühendab armastus purjetamise vastu, veetsin ma lapsepõlves palju aega temaga kahekesi. Ja ta ei õpetanud mulle ainult purjetamist. Ta on kõige heasüdamlikum ja targem inimene, keda ma eales olen kohanud.”

      „Nii et sa oled tõeline issi tütar. Paistab, et talle järelejõudmiseks tuleb mul kõvasti pingutada,” täheldas Theo ning ta hellitav käsi libises mu juustelt kaelale.

      „Aitab minust, nüüd tahan ma tundma õppida sind,” laususin, sest tema puudutus oli mu mõttelõnga sassi ajanud.

      „Hiljem, Ally, hiljem … Sa peaksid teadma, missugust mõju sinu hunnitu prantsuse aktsent mulle avaldab. Ma võiksin seda kuulata terve öö.” Theo ajas end küünarnukile, kummardus, et vajutada mu suule tugev suudlus, ning seejärel me rohkem ei rääkinud.

      3

      Järgmisel hommikul vahetult pärast seda, kui olime otsustanud purjetada Mýkonose saarele varusid täiendama, kutsus Theo mu päikesetekilt alla enda juurde komandosillale.

      „Tead, mis juhtus?” päris ta rahuloleval ilmel.

      „Mis siis?”

      „Ma lobisesin äsja raadio teel oma purjetajast sõbra Andyga, kes on oma katamaraaniga samuti siin kandis, ning ta tegi ettepaneku saada pärastpoole ühes lahesopis Delose lähedal kokku ja teha mõned napsid. Ta heitis nalja, et praegu on otse tema kõrval ankrusse heitnud üks kuradima suur superjaht nimega Titaan, järelikult pole meil võimalik tema katamaraani mitte märgata.”

      „Titaan?!” hüüatasin. „Oled kindel?”

      „Andy väitis, et see on Benetti, ja ma kahtlen, kas sinu isa jahil võiks olla teisik. Veel mainis ta, et äsja lähenes talle veel üks ujuv palee, ning kuna tal hakkas tekkima klaustrofoobia, seilas ta paar miili kaugemale nurga taha lahesoppi. Kas põikame teel Andy juurde СКАЧАТЬ