Tormiõde. Lucinda Riley

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Ally, tõenäoliselt ei osanud ta arvatagi, et ka sina võiksid siia kanti sattuda. Kui me talle lähemale jõuame, võid ise binokliga üle kontrollida, kas tegu on ikka sinu isa jahiga, ning seejärel võime raadio teel kipriga ühendust võtta ja talle teatada, et tuleme neile külla. Oleks päris piinlik lugu, kui jaht poleks sinu isa oma ja me häiriksime mõnd Vene oligarhi, kelle laev on täis viina ja pidutsevaid prostituute. Muide, see on päris hea mõte.” Theo pöördus minu poole. „Ega su isa Titaani välja ei rendi?”

      „Mitte kunagi,” olin kindel.

      „Hästi, sellisel juhul, mu noor daam, võtke palun binokkel ja minge tagasi laevalaele mõnulema, teie ustav kapten aga hoiab rooli. Kui sa Titaani näed, anna mulle ülestõstetud pöialdega läbi akna märku ning mina saadan neile raadio teel sõnumi, et me läheneme.”

      Kui olin tagasi tekile roninud ja ootasin pingsalt, millal Titaan horisondile ilmub, mõtisklesin selle üle, missugused tunded võivad minus tekkida siis, kui omavahel kohtuvad mees, keda ma armastan üle kõige maailmas, ja mees, keda hakkan iga päevaga aina rohkem armastama. Püüdsin meelde tuletada, kas Pa üldse on minu eelmiste kallimatega kohtunud. Ehk olin talle kunagi siiski tutvustanud kedagi, kellega mul oli kerge armulugu Genfis konservatooriumis õppimise ajal, aga sellest oli möödas terve igavik. Tõele au andes polnudki minu elus senini olnud seda „ainsat ja õiget”, keda oleksin tahtnud Pa’le või pereliikmetele tutvustada.

      Kuni praeguse hetkeni …

      Kakskümmend minutit hiljem kerkis silmapiirile tuttav laevakuju ja ma jäin seda tähelepanelikult läbi binokli uurima. Päris kindlasti oli see Pa jaht. Keerasin end ringi, koputasin selja taha jääva kaptenisilla akna klaasile ja andsin Theole ülestõstetud pöialdega märku. Ta noogutas ja haaras raadiosaatja.

      Alla kajutisse läinud, sidusin tuulest sasitud juuksed korralikuks hobusesabaks ning tõmbasin selga T-särgi ja lühikesed püksid, äkitselt elevil mõttest, et saan käituda sama ootamatult kui tavaliselt isa ja üllatada vahelduseks teda. Tagasi kaptenisillal, küsisin Theolt, kas isa kipper Hans on raadiosõnumile vastanud.

      „Ei. Ma saatsin teele veel ühe sõnumi, aga kui me ka sellele vastust ei saa, ei jää meil vist üle muud kui riskida ja ette teatamata jahi juurde ilmuda. Huvitav.” Theo võttis binokli ja uuris Titaani läheduses seisvat teist laeva. „Ma tunnen Andy mainitud teise superjahi omanikku. Laeva nimi on Olümpos ja see kuulub mõjukale suurärimehele Kreeg Eszule. Selle mehe omanduses on kompanii Lightning Communications ja just see firma on spondeerinud paari purjekat, mille kapten ma olen olnud, nii et ma olen temaga mõned korrad kohtunud.”

      „Tõesti?” Kuuldu oli äärmiselt huvitav. Mingis mõttes oli Kreeg Eszu sama kuulus kui Elektra. „Milline ta välja näeb?”

      „Ütleme siis sedasi, et ma ei saa väita, justkui oleks ta minus sooje tundeid esile kutsunud. Ühel õhtusöögil sattusin tema kõrvale istuma ning ta rääkis terve õhtu ainult iseendast ja oma edusammudest. Tema poeg Zed on veelgi hullem – ärahellitatud rikas võsuke, kes arvab, et tänu papsi rahale võib ta kõigest puhtalt pääseda.” Theo silmadesse ilmus viha, mida ma polnud harjunud nägema.

      Teritasin kõrvu. See polnud esimene kord, kui mulle lähedane inimene mainis Zed Eszu nime. „On ta tõesti nii halb?”

      „Jah, nii halb,” kordas ta. „Ühel minu naissoost sõbral oli temaga suhe ja Zed kohtles teda nagu kõntsa. Igatahes …” Theo tõstis binokli uuesti silme ette. „Ma arvan, et me peaksime veel kord proovima Titaaniga raadio teel ühendust saada. Tundub, et jaht on liikuma hakanud. Miks sina ei võiks neile sõnumit saata, Ally? Kui su isa või tema kipper seda kuulevad, võivad nad su hääle ära tunda.”

      Seda ma ka tegin, aga vastust ei tulnud ja ma märkasin, et laev lisab kiirust ja sõidab meist kaugemale.

      „Kas üritame neid kätte saada?” küsis Theo, kui Titaan aina suurema kiirusega eemaldus.

      „Ma toon oma mobiili ja helistan otse Pa’le,” ütlesin.

      „Kuni sina helistad, panen mina mitu sõlme kiirust juurde. Kahtlemata on nad meist liiga kaugel, aga et ma pole kunagi varem üritanud kinni püüda superjahti, võib see päris lõbus olla,” teravmeelitses ta.

      Jätnud Theo Pa laevaga kassi-hiirt mängima, läksin alla kajutisse ja pidin seal uksepiidast kinni hoidma, sest Theo oli lisanud kiirust. Otsisin seljakotist üles mobiili, proovisin seda sisse lülitada ja jäin kannatamatult elutut ekraani põrnitsema. See vaatas mulle vastu nagu hüljatud lemmikloom, kellele olen unustanud süüa anda, ning ma taipasin, et aku on tühi. Sobrasin taas seljakotis, kuni leidsin üles laadija, ning kaevanud voodi kõrvale pistikupessa sobivat Ameerika adapterit otsides seljakoti uuesti läbi, lülitasin mobiili vooluvõrku ja palusin Jumalat, et telefon kähku ellu ärkaks.

      Selle aja peale, kui ma tagasi kaptenisillale jõudsin, oli Theo vähendanud kiirust, mis nüüd oli taas peaaegu normaalne.

      „Meil ei õnnestu mingil juhul sinu isa kinni püüda, isegi mitte maksimumkiirusega. Titaan kaugeneb täie hooga. Kas sa helistasid talle?”

      „Ei, panin mobiili laadima.”

      „Võta, kasuta minu oma.”

      Theo ulatas mulle oma mobiili ja ma toksisin sisse Pa Salti numbri. Kõne läks otsekohe postkasti ning ma jätsin isale olukorda selgitava sõnumi ja palusin tal esimesel võimalusel tagasi helistada.

      „Tundub, et su isa põgeneb sinu eest,” narris mind Theo. „Võib-olla ta ei taha, et teda praegu segatakse. Igatahes saadan ma nüüd Andyle raadiosõnumi, et tema täpne asukoht kindlaks teha, ning seejärel läheme hoopis otseteed tema juurde.”

      Ilmselt peegeldus segadus ka mu näol, sest Theo võttis mind kaissu ja kallistas.

      „Ausalt, kullake, ma tegin ainult nalja. Ära unusta, et tegu on avatud raadioliiniga ja Titaanil võisid meie sõnumid saamata jääda. Miks ma varem selle peale ei tulnud? Sa oleksid pidanud kohe otse tema mobiilile helistama.”

      „Jah,” olin nõus. Aga kui me tunduvalt aeglasemalt Delose poole purjetasime, et Theo sõbraga kohtuda, teadsin tänu paljudele Pa’lt saadud purjetamistundidele, et tema nõudmisel on raadio alati sisse lülitatud ja kipper Hans pidevalt valvel, et Titaanile saabuvad sõnumid vastu võtta.

      Seda aega meenutades mäletan, kui halvasti ma end terve ülejäänud pärastlõuna tundsin. Võib-olla oli see mind ees ootavate sündmuste eelaimus.

* * *

      Nii ma siis ärkasin järgmisel hommikul Macherese kaunis inimtühjas lahesopis Theo käte vahel, südant vaevamas mõte, et peame pärastlõunal Náxosele tagasi pöörduma. Theo oli juba rääkinud oma plaanist alustada paari päeva pärast algava regati ettevalmistusi ja mulle tundus, et koos veedetud muretu aeg on otsa saamas, vähemalt selleks korraks.

      Kui ma päikesetekil tema kõrval alasti lamades unistavast mõtiskelust pikkamööda ärkasin, pidin andma mõtetele käsu taaskäivituda ja tulla tagasi keskkonda, mis ümbritses Theost ja minust moodustunud imelist kookonit. Eelmisel päeval laadima pandud mobiil oli ikka veel vooluvõrgus ja ma tõusin, et see ära tuua.

      „Kuhu sa lähed?” Theo käsi hoidis mind tugevalt paigal.

      „Mobiili järele. Ma peaksin oma sõnumid läbi lugema.”

      „Tule kohe tagasi, eks?”

      Seda ma ka tegin ning minu poole sirutudes käskis ta mul telefoni veel mõneks ajaks käest СКАЧАТЬ