Tormiõde. Lucinda Riley

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Järgmisena jõudis minuni CeCe, seejärel Star – CeCe vari –, kes ei lausunud sõnagi, aga järgnes Tiggy eeskujule ja nüüd kallistasid mind kõik kolm.

      Kui olin end viimaks õdede käte vahelt vabastanud, märkasin nende silmis pisaraid ja me jalutasime kõik koos vaikides Atlantise poole.

      Maja nähes tabas mind järjekordne kaotusvaluhoog. Pa Salt oli seda kutsunud meie erakuningriigiks. Kaheksateistkümnendast sajandist pärit nelja nurgatorni ja roosaks värvitud seintega hoone nägi tõesti välja nagu muinasjutuloss. Ainult meile kuuluva poolsaare kaitsvas kookonis fantastiliste aedade keskel olin end alati tundnud turvaliselt, aga juba praegu oli mul tunne, et Pa Saltita on siin kõle.

      Kui me terrassile jõudsime, väljus peamaja kõrvalt Paviljonist minu vanim õde Maia. Ma nägin, et tema armsat nägu varjutab valugrimass, aga mind märgates peegeldus ta ilmes kergendus.

      „Ally!” hüüdis ta mind tervitama tormates.

      „Tere, Maia,” vastasin, kui ta käed minu ümber põimis, „kas pole kohutav?”

      „Jah, täitsa jube. Kuidas sa teada said? Me oleme püüdnud sind kahe viimase päeva jooksul kätte saada.”

      „Ehk läheme kõigepealt sisse?” küsisin kogunenud seltskonnalt. „Seal selgitan.”

      Kui me majja astusime, ümbritsesid mind tiheda ringina kõik õed peale Maia, kes jäi teistest veidi tahapoole. Ehkki tema oli õdedest vanim ja harjunud sellega, et kui kellelgi meist on mure, pöördume esimesena tema poole, võtsin mina juhtimise alati enda kätte, kui kõik õed koos olid. Ja ma teadsin, et ta laseb mul ka praegu seda teha.

      Ma, kes ootas meid juba hallis, embas mind soojalt, aga vaikides. Vajusin lohutust pakkuvate käte vahele ja surusin ta tugevalt enda vastu. Tundsin kergendust, kui ta tegi ettepaneku kööki suunduda – kodutee oli olnud pikk ja mul oli kohutav kohviisu.

      Kui meie majapidajanna Claudia oli keetnud suure kannutäie kohvi, nihkus vaikselt uksest sisse ka Elektra, kelle pikad tõmmud käed-jalad nägid vähimagi pingutuseta ka lühikestes pükstes ja T-särgis elegantsed välja.

      „Tere, Ally!” Ta tervitas mind tasasel häälel ja alles nüüd, päris tema lähedal, märkasin, kui väsinud on ta nägu, justkui oleks keegi ta katki rebinud ja imekaunitest merevaigukarva silmadest tule välja pigistanud. Ta kallistas mind põgusalt ja pigistas mu õlga.

      Vaatasin kordamööda õdedele otsa ja mõtlesin, kui haruldane oli viimasel ajal juhus, et me kõik kokku saame. Aga meie kohtumise põhjusele mõeldes hüppas mu süda kurku. Teadsin, et ehkki pean viimaks teada saama, mis Pa’ga juhtus, mõistsin ka seda, et kõigepealt tuleb mul rääkida sellest, kus ma olin olnud, mida ma seal olin näinud, ja miks mu kojutulek nii kaua aega oli võtnud.

      „Sedasi,” hingasin enne alustamist sügavalt sisse. „Nüüd ma räägin teile, mis minuga juhtus, sest tõtt-öelda olen ma ka ise veel päris suures segaduses.” Kui olime kõik laua ääres istet võtnud, märkasin Marinat, kes seisis ebalevalt uksel, ja osutasin toolile, et ta istuks. „Ma, ka sina peaksid seda lugu kuulma. Võib-olla oskad sa juhtunut selgitada.”

      Kui Ma oli meie juurde laua taha istunud, püüdsin end koguda, et neile seletada, kuidas Titaan oli äkitselt minu binokli vaatevälja ilmunud.

      „Ühesõnaga, ma olin parasjagu keset Egeuse merd ja treenisin järgmisel nädalal toimuvaks Küklaatide regatiks, kui mu purjetajast sõber päris, kas ma tahaksin tema mootorjahiga pikaks nädalalõpuks merele tulla. Ilm oli fantastiline ja ettepanek vahelduse mõttes lõõgastuda ahvatlev.”

      „Kes selle jahi omanik on?” küsis Elektra, nagu võiski arvata.

      „Ma ju ütlesin, et sõber,” vastasin ebamääraselt. Ehkki oleksin väga tahtnud oma õdedele jutustada Theost, polnud praegu selleks sobiv aeg. „Oli kuidas oli,” jätkasin, „aga seal me paar päeva tagasi ühel pärastlõunal olime, kui mu sõber sai raadiosõnumi oma purjetajast semult, kes teatas, et nägi Titaani …”

      Rändasin mõttes sellesse hetke tagasi, võtsin lonksu kohvi ning püüdsin võimalikult täpselt kirjeldada, kuidas meie raadioteated vastuseta jäid ja kui suurt segadust minus tekitas asjaolu, et Pa laev meist pidevalt kaugeneb. Kõik olid mu jutustust kuulates põnevil ja ma märkasin, et Ma ja Maia vahetasid omavahel kurva pilgu. Tõmbasin hinge ja rääkisin neile, et kuna mobiililevi oli selles piirkonnas lihtsalt kohutav, sain ma nende sõnumid kätte alles eelmisel päeval. Vihkasin end valetamise pärast, ent ei suutnud tunnistada, et olin mobiili lihtsalt välja lülitanud. Samuti ei maininud ma Olümpost – teist jahti, mida Theo ja mina lahesopis olime näinud.

      „Aga olge nüüd nii kenad ja jutustage, mis siin vahepeal toimus,” palusin neid viimaks. „Huvitav, mida tegi Pa Salti laev Kreekas, kui ta ise oli juba … surnud.”

      Pöörasime kõik oma pilgu Maiale. Teadsin, et enne vastamist kaalub ta iga oma sõna. „Ally, Pa sai kolm päeva tagasi infarkti. Mitte keegi ei saanud teda millegagi aidata.”

      Kui olin vanimalt õelt kuulnud, kuidas isa oli surnud, muutus tema lahkumine minu jaoks kuidagi lõplikuks. Püüdsin tagasi hoida silmakoobastes varitsevaid pisaraid ning Maia jätkas. „Tema keha viidi Titaanile ja selle pardal merele. Ta soovis, et ta sängitataks igavesele unele ookeani, sest ei tahtnud meid kannatama panna.”

      Jäin teda ainiti vaatama, sest alles nüüd jõudis kohutav uudis mulle pärale. „Armas Jumal …” sosistasin lõpuks. „Tähendab, ma võisin tahtmatult sattuda tema eramatuse tunnistajaks. Pole ime, et laev minu eest nii suure kiiruga põgenes. Ma …”

      Ma ei suutnud kauem teeselda, et olen tugev ja rahulik, lasin peal kätele vajuda ja hingasin sügavalt, et saada kontrolli alla mind haaranud paanikahoogu, õed aga kogunesid minu ümber ja püüdsid mind lohutada. Et ma polnud harjunud nende nähes oma tunnetele voli andma, kuulsin end vabandamas ja proovisin enesevalitsust tagasi saada.

      „Kindlasti oled sa üdini kohutatud, sest taipasid alles nüüd, mis seal tegelikult toimus. Me tunneme sulle kogu südamest kaasa, Ally,” lausus Tiggy õrnalt.

      „Aitäh,” õnnestus mul endast välja pigistada ning pomisesin, et kui ma hästi järele mõtlen, siis ükskord Pa’ga purjetamas olles mainis ta tõesti, et soovib korraldada oma matused merel. Tänu naeruväärsele juhusele olin sattunud nägema Titaani, mis tõi Pa Salti tema viimsele merereisile; see mõte pani mu pea ringi käima ja äkitselt vajasin värsket õhku. „Kuulge,” ütlesin nii rahulikult, kui suutsin, „kas te saate minu peale väga pahaseks, kui ma soovin veidikeseks üksi jääda?”

      Kõik arvasid, et see oleks igati loomulik, ning ma lahkusin nende toetusavalduste saatel köögist.

      Koridoris seistes vaatasin meeleheitlikult enda ümber ringi, proovides alateadlikult pöörata keha sinnapoole, kust mu valu võiks leevendust saada, aga teadsin, et ükskõik, mis suunas ma end ka ei keera, on tema läinud ja keegi ei tröösti mind.

      Vaarusin läbi raske tammepuust eesukse välja, sest pidin otsekohe pääsema õue, et lahti saada rinda rõhuvast paanikahoost. Mu keha juhtis mind automaatselt sadamasilla juurde ja ma nägin kergendustundega, et selle külge on kinnitatud Laser. Ronisin pardale, hiivasin purjed ja päästsin otsad lahti.

      Kaldalt kaugemale tüürides tundsin, et tuul on tugev, heiskasin spinnakeri ja kihutasin täie kiirusega mööda järve edasi. Kui olin end viimaks ära kurnanud, heitsin kaljuse poolsaare varju väiksesse abajasse ankrusse.

      Ootasin, СКАЧАТЬ