Vaikne nurgake. Oskar Luts

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tühjendades uue klaasitäie väljaspool järjekorda:

      „Jah, eestlane о l i hea ja hoolas põllumees – see on õigus; aga nüüd ta on enda läbi ehitanud, läbi koolitanud, läbi laiselnud ja läbi prassinud. Kaputt. Kõige kibedam pirn, mis ta endale pani, on just see viimane. Jüri ja Jaan nägid, et raha tuleb ja laenu antakse – mis muud, kui davai tantsu. Klaverid ja raadiod koju, ehitusmeistrid tööle – ja ise kõrtsi. Aga see on see kõige hullem lugu, kui mats hakkab laristama. Esiteks tal polegi Jumal teab kui palju laristada, ja teiseks: ta ei tunne piiri, kui kaugele tohib minna.“

      „Nojaa,“ pilgutab härra Vestberg mulle silma, „aga kas need endised mõisnikudki kõik pidasid piiri? Oli’s neilgi vähe võlgasid? Kui nad ei laristanud ise, siis laris tasid nende pojad, studeerides nii sise- kui välismaa ülikoolides.“

      „Väga õige, härra naaber, aga neil siiski oli selge ülevaade ja pilt oma majanduslikust seisundist. Kas kuulsite kunagi, et mõni mõis Baltikumis läks haamri alla? – Ei! Kuigi mõni härra siples võlgades, siis lahendati see kriis hoopis teisel teel.

      Majanduslikku raskusse sattunud mõisaomanik müüs osa oma põllumaad või metsa ja jällegi oli jalul; iialgi ei tulnud ette häbistavaid oksjoneid. Aga mats tuuseldas ummisjalu, ei vaadanud ette ega taha, muudkui las käia! Ja tagajärg? Haa, nüüd meeleldi läheksid neist paljudki moonameheks, kui veel oleks olemas endisi mõisaid.“

      Mu keel sügeleb tublisti, aga ma ei taha end reeta; las härra Lücke valab välja oma sapi ses heas usus, et minagi olen üks n e n d e poolehoidjaist.

      „Aga ega’s mu armsad naabrid ometi arva, et see kõik nii jääbki, nagu on praegu? Ohoo, see on ainult mööduv nähe! Mingu aega niipalju kui läheb, aga muutus tuleb.“

      „Mis mõttes?“ küsib härra Vestberg.

      „Mis mõttes…? Ses mõttes, et Balti mõisaomanikud kas nii või teisiti saavad tagasi oma maad.“

      „Kas see siiski pole liiga julge oletus?“ aeglaselt raputab minu korteriperemees oma läikivat kuplit, millele joodud viina ja kuuma tee tõttu on tekkinud pärlisuurused higipisarad.

      „Kuidas nii – l i i g a julge?“ ägestub Lücke. „Esiteks kohe vaadake neid oksjoneid… Kes ostab läbipõlenud talusid? – Enamasti pangad omaniku võla eest; muidugi ostavad ka üksikud eraisikud. Aga mis teeb pank taluga? – Esialgu ehk rendib välja, aga kui näeb, et rentnik ei tasu korralikult renti, siis ta on sunnitud seda talu rahaks tegema, see on: edasi müüma. Nüüd aga ütelge mulle, mu härrad, kui palju siin on rahamehi, kes soovivad osta t a l u? Nad teavad väga hästi, et praegune talupidamine tasub end üsna viletsasti, eriti sel puhul, kui ostja ise pole põllumees. Ennem ta ostab endale linna kaks maja kui maale ühe talu. Kas pole õigus? Linnas tal on võimalus iga päev istuda korteri üürniku turjal, aga mis ta hakkab peale talurentnikuga, kes elab seal kuskil kaugel ja kurnab tema maad? Hee, kel praegusel ajal veel on natuke raha, ega see enam pole rumal!

      Noh, aga mis siis saab selle taluga, millel pole püsi ei ühe ega teise käes? Vaadake, siis tuleb mõni endise mõisaomaniku usaldusmees ja ostab ära selle talu… või malikult odavasti, aga puhta raha eest.“

      „Tubli!“ paneb härra Vestberg küünarnukid lauale, toetab pea kätele ja muigavalt piilub kõneleja poole. „Aga kust võtab endine mõisaomanik selle puhta raha, kui ta on kehv? Näiteks ütlete teiegi, härra Lücke, et lõikate leiba – nööriga. Hea küll, ütleme, et minul on talu müüa, ja teie tahate seda osta – kust te saaksite raha?“

      „Hoo, küll me saame, kui on vaja. Seepeale võite olla päris julge. Hea algus on juba käes, aga me ei jookse tormi: võib-olla sünnib see asi veel lihtsamini.“

      „Te mõtlete…“ tähendab tööstur peaga ja pöidlaga lääne poole.

      „Nojaa, muidugi,“ sügab Lücke oma metsistunud põskhabet. „Kuid praegu on sellest veel natuke vara pikemalt kõnelda. Aga et muutus tuleb, seepeale ma võin kihvti võtta.“

      „Ei, mistarvis kihvti?“ naeratab pereproua. „Parem võtke veel see viimane naps, siis ongi lõpul tänane šmoore.“

      „Kuidas lõpul?“ kahmab Lücke laualt tühja viinapudeli ja hoiab seda vastu valget. „Ongi tühi!“ ohkab. „Kuhu see’s küll läks nii ruttu? See ju oli nagu tilk vett kuuma kivi peale.“

      „Aitab sellestki!“ ütleb proua Vestberg. „Nüüd on teil kõigil paras olla. Istume veel natuke ja siis bai-bai.“

      „Ei, südamelapsed, kus sellega! Oodake üks silmapilk, ma kohe tulen tagasi.“

      „Kuhu te mõtlete minna, härra Lücke?“ küsib pereisa peaaegu ehmunult.

      „Mul on seal töötoas veel natuke üht mikstum kompoositumi – toon selle siia. Maitseb suurepäraselt.“

      „Ah, mistarvis!“ tõrjub proua Vestberg pahaselt. „Ärge minge kuhugi!“

      „Ei, ei. Teie kostitasite mind nii lahkesti, lubage, et mina nüüd osaltki revanšeerin.“

      Tõuseb kähku toolilt ja ruttab rõdult sellise hooga, et teine „švunk“ lendab jalast ja mees ise kukub jalgteele käpuli. „Verdammt und zugenäht!“ siputab oma paljast jalga. „Kas näete, nüüd ma enam ei mõista käiagi. See neetud kalossi-raisk!“

      Vihaselt haarab tõrksa jalanõu ja virutab selle õitsevasse aeda. „Nii,“ müristab, „vedele nüüd, saadan, kui arvad, et seal on parem!“

      „Ai, kurat! Kes seal pillub?“ röögatab keegi tiheda marjapõõsastiku tagant. „No küll on pöörane lugu – juba kõrged kalossidki lendavad!“

      „Kas külge tulli?“ hüüatab Lücke.

      „Otse vastu vahtimist. Oi sa kuramus!“

      „Noh, siis on asi korras!“ vaatab Lücke itsitades meie poole. Ja aeda: „See on hää, et ta tulli otse. Kui ta ollesi tulnu kõrvalt, siss ollesi olnu palju sandem.“

      „Ma kardan, et jään pimedaks!“ hädaldab mees aiast.

      „Ah, ära no iks pelga, vana Padrik; too om ilm, kes läep pimedass, mitte sina.“

      Heete minu kõrval naerab läkastuseni. „Kas ma ei ütelnud,“ kugistab suurivaevu, „et selle Lückega saab nalja?“ Härra Vestberg on käed surunud risti üle kõhu ja võbiseb kogu kehast. Pereproua peab, peab vastu, kuid siis ei jõua temagi end pidada.

      Aga juba paterdab Lücke aiavärava poole, ühes jalas iidama-aegne kaloss, teises mitte midagi.

      „Oodake’nd ometi, härra Lücke!“ hüüab härra Vestberg talle järele. „Oodake, küll Heete toob teile kalossi tagasi.“ Ning tütrele: „Mine, Heete!“

      „Tänan, pole tarvis!“ kraaksub naaber värava juurest. „Kui ma vanasti mõistsin ratsul sõita restorani leti ette, siis võin ma ka nüüd minna üle hoovi nii nagu ma olen.“

      „Vaat kus hull inimene!“ raputab Vestberg pead.

      „Kuidas nii – hull?“ kehitab pereproua õlgu. „Ta on ainult veidrik, kuid kaugeltki mitte hull. Vaata, kui loogiliselt ja selgesti ta hindas praegust eestlast ja Eesti majandust! Ükski hull ei saaks sellega hakkama.“

      „Hm… Oled’s sina, СКАЧАТЬ