Vaikne nurgake. Oskar Luts

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ülesannet,“ valetab tüdruk häbematult.

      „Noh, siis laseb see asi end veel kuidagi vabandada.“ Ning minule, hoiatades sõrmega: „Ärge te hakake hellitama seda tüdrukut – tema mõistab enda heaks väga hästi kasutada teiste vastutulelikkust. Nii see juba oli härra Reiniga, kuni nad läksid tülli… ma ei tea, millisel põhjusel.“

      „Härra Rein on lambapea!“ ütleb Heete selge häälega, otsekui vastaks klassitoas mõnele küsimusele.

      „Kas sa oled vait, Heete!“ käratab mamma, kopsates kannaga vastu põrandat.

      „Mispärast ma peaksin vaikima,“ kehitab peretütar õlgu, „kui Rein tõesti on lambapea?“

      „Kas kuuled, Heete, ma hoiatan sind viimast korda. Pane tähele!“

      Mõneks hetkeks tekib väikses saalis suur vaikus. Ainult rõdult kostab härra Vestbergi ja naabri jutukõmin. Hoovis kutsub keegi majapreilidest oma tömbi sabaga kassi: „Tudli, Tudli, Tudli, Tuudli!“ Siis hakkab kiunuma pumpkaevu raske raud.

      „Väga kahju, härra Anderson,“ ütleb pereproua, olles veidi oodanud, kas tütrelt ei järgne veel mõnda sakilist sõna, „et teil pole aega meiega natuke istuda rõdul. Keedaksin teed, ja siis see oleks ühtlasi ka tänane õhtusöök.“

      Hea küll, ma jätan vahele selle tänase loengu; jään koju.

      „Suurepärane! Muidu… mis see tähendab? Vana on lauale tassinud terve pudeli napsi ja nüüd tahetakse seda kahekesi tühjaks trimbata! Vaat millised toredad sellid! Hoopis teine asi on siis, kui teiegi võtate osa sellest istungist.“

      Võtab söögitoast laudlina ning läheb tagasi rõdule.

      Heete puudutab mu kätt:

      „Nüüd, härra Anderson, vist küll olete minu peale väga pahane?“

      Mispärast nii?

      „Noh, ma ju praegu valetasin mammale, nagu oleksite teie huvitatud minu ülesandeist.“

      Ah, see väike asjake. Sellest ei maksa kõneldagi.

      „Aga kas te ei karda, et ma sel kombel õpin valetama suuremaiski asjus?“

      Jah, noh, pole ju mina tema kasvataja.

      „Te olete tubli mees!“ pigistab tüdruk minu käeselga. „Teie võite veel kaugele jõuda. Ei, ma räägin päris tõsiselt, sest kohe on näha, kellest saab midagi, ja kellest mitte. Reinist näiteks ei saa mitte midagi.“

      Hm. Aga mispärast ta nimetas Reini lambapeaks?

      „Sellepärast, et ta on selle nime väärt. Kui ma temaga püüdsin luua lihtsat seltsimehelikku vahekorda, siis tahak kas mind noomima ja ütles, et ma ei olevat küllalt korralik oma aastate kohta, et mul oleks juba aeg aru pähe võtta. Ei mäletagi enam hästi, mis ta mulle kõik ütles, aga igatahes ta solvas mind, ja sellest saadik ma enam ei kõnele temaga. Ma isegi ei vasta tema tervitusele.“

      Nojaa, aga kaunis huvitav, mil kombel ta’s tahtis luua seltsimehelikku vahekorda?

      „Noh, üsna lihtsalt. Te mõtelge ainult: inimene elab meie juures juba kauemat aega, aga alati teeskleb, otsekui näeks mind esimest korda elus. Ei juttu ega nalja ega midagi sellist, mis inimesi lähendaks üksteisele. Kuiv nagu puu. Ja minule ikka: „Preili Vestberg ja preili Vestberg! Aga mis p r e i l i mina’s praegu veel olen? Las ma enne lõpetan kooli – kui ma üldse lõpetan – ja käin leeris, olgu siis vahest ehk… Ja siis kogu tema reeglipärane, liialdatud viisakus, otsekui raamatust õpitud! Päh! See läks mulle läilaks, ja siis ma ütlesin talle: „Jäta, Juku, oma veiderdused! Olgem niisugused, nagu me oleme!“ Ent just see ei mahtunud tema hinge, ta läks põlema nagu kibuvitsapõõsas ja noomis mind vaeseomaks. Aga sõitku põrgu! On’s mulle teda nii väga tarvis?“

      „Noh, tüdruk,“ mõtlen, „ära sa siin vilista. Küllap seal oli veel midagi peale selle ja küllap sulle teda tarvis läheks, ainult liiga kõrgel on viinamarjad.“

      „Palun, härra Anderson!“ avab proua Vestberg verandaukse. „Tulge nüüd!“

      „Kas mina ka?“ tõuseb Heete diivanilt.

      „Nojaa. Pean’s ma sulle veel eraldi katma?“

      „Lähme, lähme!“ haarab peretütar mu käe. „Küll näe te, selle hullu Lückega saab nalja, eriti siis, kui ta jääb purju.“

      „Mis sa siis veel ootad, Robert?“ ütleb proua Vestberg oma abikaasale, kui kõik on võtnud istet laua ümber. „Tee, mis on vaja teha.“

      Pereisa täidab kolm klaasi viinaga ja vaatab siis kohmetunult üle kaetud laua. „Aga kus on sinu klaas, Elviine?“ küsib.

      „Ah, jäta! Millal ma olen joonud sellist rämpsu?“

      „Oo, vahel siiski oled joonud.“

      „See oli viguri pärast. Aga täna jäta mind rahule.“

      „Mina küll paneksin kinni ühe käraka,“ ütleb Heete süütu näoga.

      „Kusch!“ koputab härra Vestberg lauale.

      „Heete tahab minna kassilauda,“ arvab pereproua.

      „Kassilauda?“ kehitab lauanaabritar õlgu ja teeb suured silmad. „Te alati ähvardate mind sellega. Aga ütelge mulle siis ometi kord, kus on see kassilaud?“

      „Seal… nurgas,“ tähendab proua üle õla.

      „Aa, või seal!“ muigab tüdruk. „Nüüd ma vähemalt tean, millest on jutt.“

      Joome ja sööme, ning on ütlemata meeldiv sel rõdul, keset lopsakalt õitsevaid viljapuid, mille oksi siin-seal läbistavad loojeneva päikese tulipunased kiired. Miski ei häiri seda kuldset aiarahu, ainult kaugelt südalinna poolt tungib siia tasane kohin ja vahel sekka autode tuut-tuut. Meie sillutamata umbuulitsalt ei kosta ainsatki heli, ja ma ei kahetse, et asusin elama siia kanti ja just sellesse majja. Klavergi, mida esimesil päevil kartsin nagu kurja koera, vaikib päevade kaupa, sest Heetel on nüüd rohkesti koolitööd; on lähenemas kooliaasta lõpp ühes testidega ja muude ebameeldivate asjadega. Ja kuigi peretütar kord peaks minema liiale, eks ma siis ütle talle: „Jäta, Juku, oma klimberdamine! Olgem mõõdukad ja mõistlikud!“ Temale võib seda julgesti ütelda.

      Meie naaber Lücke õitseb nagu õunapuu, ainult sellevahega, et õitseng tema karvasel näol muutub üha punasemaks. Lõigub toidupalad oma taldrikul pisitillukesteks tükkideks ja nokib siis kahvliga nagu lind nokaga. Pärast ta seletab, et on sunnitud tegema nii: tal olevat suus ainult üksainus hammas. Meeleldi tahaksin teada, kas ta juba mõisnikuna andis nii tublisti piitsa alkoholile, aga mine sa’nd küsima selliseid asju! Aga küllap ta, kuriloom, piitsutas juba sellal, olgugi et märksa peenemaid sorte. Keda ta õieti meenutab mulle väliselt? – Ah jaa: keskaegseid mereröövleid ja suuri kõrilõikajaid, nagu neid olen näinud illustreeritud seiklusromaanide lehekülgedel. Õige! Iga klaasi ta tühjendab põhjani, pöörab silmad pahupidi ja muutub jutukaks nagu vokk. – Ei, mis praegu! See pole elu, vaid elutsemine, vilets vegeteerimine. Tema kunagi ei suuda harjuda sellise olukorraga. Ent sealsamas: „Ah, kurat, mina ikka kuidagi hoidun vee peal, kas nii või teisiti, aga katsugu elada need seal, need uued parunid ja suured saksad, kellele riisutud varandusist visati sülle suured maalahmakad – tasuta. Ja ikka veel СКАЧАТЬ